Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Dr. Adalbert Hugo Willigerode
Dr. Adalbert Hugo Willigerode.
Willigerode nimi jääb luuletajana ja laulu edendajana Eesti kirjanduse ajalooga ühendatud. Tema on, ehk ta küll Saksamaalt siia tulnud perekunna wõsa oli, Eesti rahwaga ikka käsi käes käinud. Willigerode on sündinud Eestimaal küünlakuu 2. päewal 1816, ta käis Tallinnas Dom-koolis, õppis siis 1837—1841 Tartu ülikoolis enne keeleteadust ja siis usuteadust, tegi eksami, oli 1842—1848 kirikuõpetajaks Kaarmal Saaremaal, 1848—1857 Karulas ja 1857—1885 Tartu Maarja koguduses. Siin sai ta praostiks ja konsistoriumi nõuumeheks. Aastast 1885—1893 elas ta rahul wanaduses ja suri suwel 1893 juunikuu 25. päewal. Enne surma sai ta weel ülikooli poolest usuteaduse auudoktori nime.
Oma kirjamehelise tegewuse alustas Willigerode meie teada Eesti keeles aasta 1857 ümber, kus ta 1. juulil 1857 asutatud ja ilmuma saanud Eesti ajalehe „Talurahwa Postimehe“ toimetaja oli, mis leht 1858 Äksi õp. Theol’i ja 1859 Wändra õp. Körber’i toimetada oli. Kuid leht ei suutnud end pidada, waid läks 1860 lõpul hingusele: J. W. Jannsen’i toimetatud „Pärnu Posttmees,“ mis 1. juunil 1857 Pärnus ilmuma hakkas, ei lasknud teist lehte enese kõrwal tähtsaks minna. Willigerode toimetatud osa lehte on parem kui teiste kahe oma.
Willigerode on alles oma elu teisel poolel Eesti raamatuliseks kirjameheks hakanud. Tema esimene raamatuke ilmus küll aastal 1865 Tartu keeli päälkirjaga „Meie omma laulu. Eesmänne jaggo. Tartun K. Mattieseni trükk“. Raamatus oliwad waimulikud laulud. Laulumeistriks on Willigerode pärastgi jäänud, mille juures ta ka muusikatundja oli. Tema mure oli siis ka Eesti keelde laulusid nootidega muretseda. Aastal 1870 tuli Laakmanni trükis wälja „Laulo-salgokenne. Segakoorile.“ Sellesama raamatu teine jagu ilmus 1872. Mõlemateks oli kõige rohkem küll esimene Eesti laulupidu aastast 1869 äratust andnud: Willigerode oli pidupresident olnud. Neis kahes raamatus on õige mõnusad Saksa laulud, millele Willigerode sündsad Eesti sõnad oli alla pannud. Sõnad ise oliwad kaunid luulded, kui nad ka just kõrgest luuleannist märku ei andnud. Tema toimetusel ilmusiwad weel 1881 „Kontserdi laulud. Waimulikud ja ilmalikud sega- ja meestekoorid.“ Ka siin on tuumakad Saksa laulud Willigerode mõnusate Eesti keeli sõnadega. Nimetamata ärgu jäägu ka, et Willigerode J. W. Jannsen’i „Eesti Postimehes“ palju luuldeid awaldas ja ka mitmedgi lugemisetükid selles ajalehes kirjutas.
Waimulikka salmikuid on Willigerode iseäranis rohkesti loonud. Tema oli nimelt agar ja wirk oma kogudusele iseäralisteks pühadeks laulusid looma, mis ta lehtede pääle trükkida laskis. Juba nii saatis ta palju laulusid rahwa sekka.
Aastal 1885 andis ta ka kirjamehena raamatukese wälja, mis päälkirja kandis „Ümber-ristijad ehk Baptistlased. Mis peame meie Ewangeliumi-Luteruse kiriku rahwas nende õpetusest ja tööst meie seas arwama?“
Lõpuks tuleb Willigerodest iseäranis nimetada, et ta kõige soojema südamega, nagu ta 1869. aasta pidust osa wõttis, ka 1879. ja 1891. aasta pidudest on osa wõtnud, ega ole end ialgi eemale hoidnud. Imeliku armastusega ütles ta: „Olen terwel eluajal Eesti rahwaga käsi käes käinud, ei suuda ma ka nüüd eluõhtul temast lahkuda.“ Selle sõna ütles ta, kui keegi teine kirikuõpetaja ei tahtnud pidujumalateenistust pidada.
Kõige ilusama ja tuumakama waimulikkude laulude kogu sai Willigerode just parajasti enne oma surma walmis, ja see oli „Kätkist hauani. Vaimulikud kodulaulud“ 1893 Laakmanni trükis ilmunud. See laulude kogu on kõige ilusamate ja tuumakamate sekka lugeda, mis Eesti keeli waimulikul põllul on ilmunud. Iga püha ja pidu ning puhu tarwis on siin laulusid leida.
Nõnda on siis Willigerode Eesti rahwa tõsine sõber ka kirja- ja luule-põllul olnud.