Eesti ajalugu/VI

←V

Eesti ajalugu Villem Reiman

VII→

EPUB

VI.

Eesti rahvas 18. aastasaja esimesel poolel.

Põhja sõda. — Mõisnikkude eesõiguste kinnitamine. — Talupoegade õiguseta olek. — Vennaste-kogudus asub meie maale.

Põhja sõda.Rootsi valitsuse viimased aastad tõid meie kodumaale õnnetuse õnnetuse peale ja ei lasknud teda paranduste õnnistusest osa saada. Viletsused Rootsi aja lõpul.Näljapiin, sõja rüüstamine ja katku suretamine olid ühte nõusse heitnud, et seda ajajärku meie kurvas eluloos kõige kurvemaks teha.

Esmalt tuli viljaikaldus. 1695. a. sadas jaanipäevast mihklipäevani alatasa vihma. Rukkilõikus võis alles augustikuu lõpul alata. Suvevilja võttis külm. Seemne puudusel jäid talvevilja väljad enamasti külvamata. Järgmisel aastal ei olnud lugu parem. Pea kurnas puudus ja nälg rahvast. Uue, targa ja kindla kindralkuberneri Eerik Dahlbergi hool ja abi ei jõudnud hädaohtu pöörda. Juba kevadel 1696. a. leitakse teede pealt inimesi, kes nälga surnud. Ei jõuta enam surnute koormaid matuseaiale vedada. Kuhu keegi maha langes, sinna pandi ta auku. Viimaks kasvas suremine nii suureks, et loomad metsas ja linnud taeva all surnud ära koristasid.

Aga see oli alles suure vaeva hakatus.

1700. a. algas 21-aastane Põhja sõda. Patkuli ja tema „kaasvendade“ maa äraandmine.Liivimaa omad mehed, eesotsas Johann Reinhold von Patkul, siis maanõunikud von Budberg ja Vietinghoff, siis von Paykull ja von Löwenwolde, uuristasid juba mitu aastat tigeda kavalusega Rootsi valitsuse alust ja õhutasid naaberriikide vaenu, mis kodumaa tükis pidi ära kõrvetama ja hävitama. Aga mis hoolisid nemad maast ja rahvast? Neid juhtis oma seisuse kasu. Maa jäi kõrvaliseks asjaks. 1699. a. teeb Patkul „oma kaasvendade“ nimel ja volil otse äraandmise-lepingu Poola kuninga August II-ga. Poola ülemvalitsuse all peab Liivimaa mõisnikkude vabariigiks saama, iseoma sõjaväega, valitsusega ja kohtuga. Isegi evangeeliumiusu vabadus, mis muidu ikka välja nõuti, ei leia selles lepingus enam tähelepanemist. Ka Riia omavalitsus peab murtama ja linn mõisnikkude valju käe alla painutatama. Omakasu astus selles kaubas jultunud näoga ilma ette.

Põhja sõja algus.Aga enne oli veel vaja Liivimaa Rootsi küljest lahti kiskuda. Paras aeg näitas sekski tulnud olevat. Rootsi aujärje peal istus poisikene, kangekaelne ja üleannetu, valmis küll kõige hullemate koerustükkide peale, aga riigivalitsuse asjad on talle vastikud. Kuid püsttuli, mis Rootsi riigi ümber neljast küljest taevani loidab, küpsetab poisikesest — riigimehe, ja poisikese koeruste tagant kargab välja Põhjamaa tulisem sõjakangelane. Aga veel ei tunta Rootsi Raudpead. Kaarel XII-daga arvavad Liivimaa äraandjad kergesti valmis saavat. Riia peale tungimine; selle luhtaminek.Kui seda vana öökulli Eerik Dahlbergi Riias ei oleks, siis võiks käputäie meestega Liivimaa peremeheks saada! Aga vanamees on valvas. Ta ei räägi sõnagi, aga ta tõmbab püssi vinna. Saksa-Poola-Liivi meeste mesimagusad pettusekõned ei suiguta teda magama. 12. veebruaril 1700. a. kell 7 õhtul ajas haavatud, verine Rootsi ratsamees vahutava hobuse seljas kindralkuberneri lossi õue: Saksi sõjavägi on sügaval rahuajal ilma sõja kuulutamiseta Kuramaalt üle piiri tunginud ja läheneb kiiresti Riia alla! Seal ruttab Dahlberg turu peale, kutsub kodanikud kokku ja paneb kaitsjad vallide peale. Peakorteri seab ta turu äärde vahimajasse. Ööd ja päeva on 75. aastane vanarauk kibedas töös kõige käredama külma käes. Nädalad lähevad mööda, enne kui ta riidest lahti saab võtta, et korralikult puhata. Luhta lähevad äraandjate lootused. Riia ei lange. Mõisnikkudest „kaasvennad“ ei julge avalikult Patkuli ja riigivastaste poole lüüa. Veel ei ole teada, kas Daani laevad valmis seisavad ja Vene tsaari püssirohi kuiv on. Sügavasti alandab vana Dahlberg pealegi äraandjate „kaasvendi“. Juunikuuks 1700. a. kutsub tema maapäeva Riiga kokku ja sunnib mõisnikka sellesama Budbergi juhatusel, kes „kaasvendade“ nimel Patkuli volitas Liivimaad ära andma ja ära müüma, Patkuli „kelmiks ja auvargaks“ tunnistama. Hambaid kiristades panevad mõisnikud hukkamõistmise alla omad nimed, eesotsas Budberg.

Nii pääsis Põhja sõda veerema. Tema üleüldist käiku kõrvale jättes puudutame siin lühedalt ainult seda, mis otse meie oma õue all meie rahvaga lähemas ühenduses sündis.

Kaarel XII Pärnus.Nagu marutuul oli Kaarel XII Daanimaa sõjaväed metsa pühkinud ja Kopenhageni väravate ees rahu sundinud paluma. Oktobrikuu alguses 1700. a. astus ta Pärnu sadamas randa, et rahurikkujat kuningat Augusti karistada, kes vargsi Riia linna oli tulnud luurama. Siin aga sai ta kuulda, et veel suurem hädaoht Vene tsaari Peetri poolt ähvardab, kes ootamata Narva kindluse kallale kippus. Terve maa värises vaenlase rüüstamise ees. Ülikool oli Pärnu pakku põgenenud. Kuni Rakvereni ulatasid vaenlase eelväe salgad. Siin seisid viimased Rootsi sõjamoona magasiaidad. Maa Rakvere ja Narva vahel oli lagedaks tehtud, hooned tuhaks põletatud, vili ära veetud, lõikamata vili väljadel juba varemini maha tallatud. Kaarli sõjakäik Narva alla.8000 õpetatud sõjameest 37 suurtükiga jõudis Kaarel XII Rakveresse kokku võtta. Nendega tahtis tema 80.000^[1] vaenlase kaela langeda, kes Narva linna piirasid. Küll keelasid vanemad sõjapealikud noort tulipead, aga tema kostis: „Ma tean, et Jumal ja õigus minu poolt on, ja ruttan sellepärast rõõmsa meelega oma kiusatud alamatele appi.“ Oli keegi arg ja pidas sõjakäiku hädaohtlikuks, sellele andis kuningas luba Rakveresse maha jääda. Aga viimane kui mees läks 13. novembril teele, julge kuninga eest sõdima. Pea märgati, et Viru ja Alutaguse enam ilma varjuta ei olnud. Vaenlased taganesid rutuga ja põgenenud talupojad tõttasid oma varanduse jätiseid kokku korjama. Teised talupoegade parved jälle saatsid noort sõjakangelast mõlemal pool teed võsasid ja metsi mööda. Vaenlaste väiksemate salkade peale lasksid nemad südikalt ja tegid neile mõndagi kahju. 17. novembril jõudis Kaarel XII Pühajõele. Pühajõe õõnestee oli nii kitsas ja jõgi nii sügav, et Vene sõjaülem Sheremetjev nõu andis terve Vene väega siin rootslasi oodata. Tsaar Peeter aga pidas hoopis võimatumaks, et Kaarel nii hulljulgeks võiks minna, et ta käputäie meestega Narva poole tungiks. Sellepärast saatis tema Pühajõele ainult 6000 venelast Rootsi väele vastu. Kuna õõnesteel võideldi, viis üks Eesti talupoeg, Tehvan Rabe, kes ümberkaudseid kohti hästi tundis, salga rootslasi otse Vene väe selja taha, kes nüüd rutuga õõnesteelt lahkus ja Narva poole põgenes. Sillamäe õõnesteel ei katsutudki vastu hakata. 19. novembril lõi Rootsi vägi 1½ penikoormat siinpool Narva Lagena mõisa väljadel leeri üles. Lumelotsi ja vihma sadas maha. Soldatitel ei olnud kuiva kohta hamba all. Puruväsinud ja külmetades ootasid nad hommikut. Narva lahing 20. nov. 1700.20. novembril algas Rootsi vägi palvega. Kell 2 pärast lõunat käskis kuningas peale hakata: „Jumala nimel!“ Kahe tunni vältusel oli lahing võidetud. Kui sügisepäeva varane õhtu maad kattis, ehtis hiilgav võidupärg „Põhjamaa lõvi“ noort pead. Ta ise oli igal pool juhatamas ja õhutamas olnud, kus häda kõige kibedamaks läks ja vaenlaste kuulid kõige tihedamalt ulusid. Kuningas Laiuse lossis talvekorteris.Jõulu ümber viis Kaarel roidunud sõjamehed Eesti- ja Liivimaa piirile talvekorterisse. Ise asus pool lagunud Laiuse lossi elama.

Tali oli hirmus vali. Lund sadas paksult, nii et kõik teed kinni mattis. Inimestele ja hobustele tuli kange puudus kätte. Talvised viletsused.Ühed võttis külm, teised koristas nälg, kolmandad langesid külgehakkavate haiguste küüsi. Rootsi sõjamoonamuretseja Lagerkrona kandis süüd. Kanges kitsikuses hakkasid sõjamehed ise võtma, kust said. Et heaga ei antud, tarvitati kurja ja riisuti oma riigi ja kuniga alamaid. Vaimustus, mida noore kuninga ilmumine ja Narva võit oli sünnitanud, hakkas jahtuma. Külma vett valas rahvale kaela ka nekrutite püüdmine. Rootsimaa oli rahva poolest kehv. Sõda nõudis ikka uusi mehi lipu alla. Korralikul teel ei saadud tarvilikku arvu täis. Lisa püüti väevallaga. Isegi kiriku uste ette seati varitsejad. Leidsid nad terve, tugeva mehe, siis võeti ta kinni ja aeti Rootsi sinine kuub selga. Nii läksid rahva meeled rahutumaks ja salajas näidati rusikat rahurikkujate vastu; aga veel hoidis kartus ja hirm tagasi vägivalda tarvitamast.

Kaarel XII lahkub Liivimaalt.Kui maikuus 1701 Kaarel XII Laiuselt lahkus, et kuningat Augusti karistada, keda ta tema ususalgamise ja ropu elu pärast vihkas, lahkus ühtlasi ka rootslaste sõjaõnn Liivimaalt. Oli ju kuningas kõik vanad, õpetatud rügemendid Kura- ja Poolamaale viinud. Sõda Liivimaal 1701. aastal.Ainult mõni salk harjumata nekruta jäi Liivi- ja Eestimaad arvurikka vaenlase eest varjama, kes palju tugevam ja püsivam oli, kui Kaarel XII teadis arvata. Rootsi sõjaülem Schlippenbach ei jõudnud käputäe õppimata meestega kindral Sheremetjevile vastu panna. Küll kaitses major Roos lõukoera julgusega Räpinat. 12-tunnilise võitluse järele pidi ta taganema. Ainult 30 meest olid temale veel üle jäänud. Õnnelikumalt võitles Schlippenbach ja rittmeister Rehbinder Kasaritsal. Aga pahasti käis Schlippenbachi käsi jõuluaeg 1701 Kamaril, Erastvere lähedal, Kanepi kihelkonnas. 20.000 vaenlast langesid ootamata 2000 rootslase kallale, kes enne ümber olid piiratud, kui lahing alata sai. Peale selle tõusis Rootsi ratsaväes, kus ainult noored nekrutid teenisid, segadus. Jalavägi võitles Hans von Lieveni juhatusel oma au eest surmani. Kui enam pääsmiselootust ei olnud, kiskusid soldatid sõjalipud ise lõhki, et need vaenlaste kätte ei langeks. Peaaegu viimase meheni jäid rootslased lahinguväljale. Ainult kaks sõjameest ja mõned ohvitserid, nende seas Lieven ja Schlippenbach, pääsid eluga.

Sõda 1702. a.Suvel 1702 seisis kindral Sheremetjev uuesti 30.000 mehega Erastvere mõisa juures. Schlippenbachi sõjavägi oli vaevalt 5000 hinge suur. Ta saatis major Roseni Erastveresse, Vene leeri kuulama. Aga kui harjumatad Rootsi ratsamehed vaenlasi nägid, kes Erastvere mõisa väljasid ja metsi katsid, tuli hirm neile peale ja nad panid üle pea-kaela plagama. Schlippenbach taganes kuni Väikese Emajõeni Hummuli mõisa alla. Hummuli lahing 19. juulil 1702.Ka siin piiras suur Vene vägi väikese rootslaste salga 19. juulil 1702 igalt poolt ümber. Noored Rootsi ratsamehed kihutasid tuhatnelja oma jalaväest läbi Pärnu poole. Küll heitlesid jalamehed jälle viimase veretilgani, aga pea viimaseni tapeti nad maha. Paari ratsasõjamehe saatel pääsis Schlippenbach ise eluga Pärnu. Terve lausa maa langes vaenlase võimu alla.

Järgmised aastad tõid rootslastele õnnetust õnnetuse peale. Sõda Emajõel ja Peipsil 1703—1704.Üksnes vee peal, Emajõel ja Peipsi järvel, olid nad seni vaenlastest üle olnud. Rootsi ülemal Löscher von Herzfeldil olid esmalt ainult 4 väikest sõjalaeva olnud, õnnelikkude sõjakäikude läbi oli ta oma laevaväe 14 laeva ja 98 suurtüki peale kasvatanud. Tsaar püüdis kardetavale vastasele otsa teha. Talvel laskis ta hommikupoolsel Peipsi kaldal suure hulga sõiduriistu, 200 tükki arvu poolest, valmis panna. Kevadel saatis ta nad Emajõkke, et Rootsi laevu ümber piirata, mis Tartu all ankrus seisid. 4. mail 1704 tahtis Löscher jõge mööda vaenlastele vastu purjetada. Õhtul enne seda andis ta sõpradele suure söömaaja, kus öö otsa joodi, trompetid puhuti ja suurtükka lasti, sest võit oli ju nende arvates peoga katsuda. Seda kuulsid venelased juba kaugelt ja valmistasid vastupanemisele. Kastri mõisa all seadsid nad kitsa koha peale mitu renti jämedaid palka üle jõe. Nende taha asusid Vene laevad. Mõlemale poole kõrgele kaldale pandi Vene jalamehed, kelle laevad ühes toonud. Veevool ja perituul kandis Rootsi laevad kiiresti jõge mööda alla. Aga kui nad Kastri alla jõudsid, olid nad lõksus. Vesi ja tuul ajas laevad suure hooga palkide vastu, mis eest ära ei liikunud; kitsa jõe peal pidid laevad üksteise järele purjetama, nõnda et nad üksteist aidata ei saanud; mõlemalt kaldalt andsid Vene suurtükid ja püssid tuld. Vene väge loeti 9000 meest, Löscheri käsu all seisid ainult 320 madrust ja 250 soldatit. Meeleheitmises kargasid paarsada rootslast laevadest kalda peale ja raiusid enestele tee läbi Tartu poole. Löscher kaitses oma laeva „Carolust“ nii kaua, kui vaenlased tema ümber piirasid ja juba tema laeva laele kippusid. Siis ruttas ta alla püssirohukambri, süütas püssirohu otsa tule ja laskis enese ja laeva ühes vaenlastega õhku.

Nüüd oli vaenlastel Liivimaale tee lahti. 7. juunil hakati Tartut piirama. Peeter ise tuli väge juhatama. Vahvasti pani linna komandant Skytte mitu kord suuremale väele vastu, aga kui Vene pommid linna ära rikkusid ja Vene väed väravast sisse tungisid, Tartu ja Narva langemine 1704.pidi ta 13. juulil 1704 alla andma. Umbes poole peale kokkusulanud kaitseväega võis ta vabalt ära minna. Tormiga võttis Peeter ka Narva ära (9. augustil 1704), mida Gustav Horn auga oli kaitsnud. Varjuta seisis nüüd kodumaa Vene vägede ees lahti. Rikkumise- ja laastamise-tööd tehti ilma armuta. „Ei ole enam midagi ära rikkuda,“ kirjutab Sheremetjev koju. Venelased hirmsasti maa ära laastanud.„Terve maa on kõrb. Paljalt Riia, Pärnu ja Tallinna linn seisavad veel. Naroovast kuni Väina jõeni ei haugu koer ega laula kukk.“ Mis sõjavägedest veel juhtus järele jääma, selle koristasid pardiajajad, sissikud ja koerakoonlased ära, nagu meie rahva hirmujutud veel 200 aasta pärast mäletavad jutustada.

Küll läheb ajuti sõjakära vaiksemaks ja jääb kaugemale. Vaenlastel on Kuramaal tegemist. Aga vastupanijaid rootslastest enam suurt ei saa. Schlippenbachi hooletus.Schlippenbach peab joomapidusid tähtsamaks kui sõdimist. Kroonikakirjutaja Kelch nimetab teda otse äraandjaks. Ja tõesti astus tema pärast Poltava lahingut Peeter I teenistusesse. Schlippenbach jälle ajab süü talupoegade kaela, nagu hoiaksid need vaenlase poole ja rikuksid tema sõjaplaanid ära. Aga koguduste õpetajad kostavad südisti oma karja eest, iseäranis agarasti Viru-Jaagupi õp. Kelch. Talupojad Rootsile truud.Nad annavad talupoegadele tunnistuse, et nad alati kangesti äraandmise eest hoiavad ja ennem oma vara ja elu jätavad. Ka talupojad ise tõukavad süütõstmise tagasi. Ehk küll Viru mehed, kes unise kindralkuberneri käsul Tallinna varju on põgenenud, tulises hädas on, siiski tunnistavad nemad: „Jääme meie Harjumaale, siis peame nälga surema. Katsume meie Virumaale koorma vilja järele minna, siis võetakse meid vangi ehk tapetakse maha. Aga siiski on jälk vaenlase leeri minna.“ Küll leitakse mõned nurjatumad, kes vana viha isandate vastu katsuvad kustutada, röövivad ja vaenlase leerist tuge otsivad, aga need on ikka üksikud nähtused. Alles siis paranes Tallinna pool talupoegade seisukord, kui Nils Strömberg (1706) hooletuma Schlippenbachi asemele Tallinnamaal kindralkuberneriks ja ülemaks väejuhatajaks seati. 1800 mehega läks ta Tallinnast venelaste vastu ja see mõjus nõnda, et venelased nüüd maa ja rahva rahule jätsid. Ka Liivimaal sõdis Löwenhaupt Tartu lähedal 1708 õnnelikult. Siis aga kutsus Kaarel XII ka tema väe Liivimaalt ära ja käskis teda Beresina kaldal oma väega ühineda. Asjata seletas Löwenhaupt kuningale, et Läänemere maad väest täiesti paljaks jäävad.

Pärast Poltava lahingut, kus Löwenhaupt vangi langes, tungis Sheremetjev 40.000 mehega Riia alla. Rootsi valitsus oli 12.000 meest linna kaitsmiseks kokku korjanud ja Strömbergi Liivimaa kindralkuberneriks ja Riia komandandiks nimetanud. Oktoobrikuus 1709 algas linna piiramine. Vaenlaste laskmine sünnitas linnas rohkesti kahju. Rootsi laevavägi, kes appi tõttas, löödi Väina peal tagasi. Nälg hakkas maad võtma. Must surm tappis 60.000 inimest. Linnas ei leidnud Strömberg tarvilikku tuge. Tülid läksid nii ägedaks, et kindralkuberner linnaisad ajutiselt kinni pani. Riia langemine 14. (4.) juulil 1709.4. juulil oli Strömberg sunnitud linna käest andma. 5000 mehega, kes rootslased, neist ligi 3000 haiget, lahkus ta lippudega ja sõjamuusikaga, et Ruhja kaudu Tallinna poole minna. Aga tee peal peeti ta tsaari käsul kinni ja viidi Peterburki vangi. Pärnu alla saadeti kindral Bauer. 22. juulil 1710 piiras tema linna ümber. Pärnu langemine 14. aug. 1710.Linnas oli vähe sõjamoona. Katk jättis 1000 sõjamehest ainult 120 elusse. 14. augustil avati vaenlasele väravad. Siit saatis Bauer tugeva väesalga Saaremaale, mis niisama alla heitis.

Viletsus maal.Veel seisis Tallinn. Siit otsib lagedalt maalt varju, kes aga põgenema pääseb. Suur aga on häda linnaski. Rõuged, leetrid, viimaks katk murravad rahvast. Sõjamaksud kurnavad viimase jõu välja. Tallinna lähedal pannakse mõnda talusse 25—30 ratsameest korterisse, ühte talusse koguni 60. Talupojad peavad viimase viljatera käest andma. Hinnaks saavad nad — peksa, pealekaubaks — riisuda. Viljakoormaga ehk leivapätsiga ei julge keegi inimene tee peal teisele vastu minna. Sarvloomad riisutakse karjamaalt, tapetakse ja süüakse jalamaid ära. Jüri kihelkonnas Tallinna ligidal veetakse igapäev surnuid matmisele. Kaks meest kulub ära, et kõigile „aukusid“ kaevata. Kogudused jäävad ilma õpetajateta. Rahvas sureb musta surma kätte ilma jumalasõna troostita ja armulauata.

Tallinna piiramine.Sisemised tülid asekuberneri Dietrich von Patkuli, mõisnikkude ja kodanikkude vahel nõrgendavad linna vastupanemise jõudu. 15. augustil lähenevad vaenlase väed Baueri juhatusel. Ülemiste järve veevärgid rikutakse ära. Veskid jäävad seisma. Veepuudust ei suuda mõningad kaevud, mis linnas, täita. Väga kahtlaseks läheb Patkuli ülespidamine. Juba augustikuu lõpul hakkab tema Baueriga kirju vahetama. Ilmaaegu käivad Rootsi ohvitserid peale, et luba antaks vaenlasele kallale tungida. Abivägesid, kes Rootsist laevadega sadamasse tulevad, ei lase Patkul linna sissegi. Mõisnikud on Patkuli nõus julge vastuhakkamise vastu. Kõneldakse koguni, et Vene väejuhatajale sõna saadetud, kui halvad lood linnas valitsevad. Ta ärgu nähkugi vaeva, vaid oodaku rahulikult linna allaandmist! Piilusid ju komandandi sugulase Johann Reinhold Patkuli „kaasvennad“ ammu juba Vene poole ja ootasid „aegade muutust“. Siin näis ta neil nii lähedal olevat. Ainult kodanikud on valmis kõik tegema, mis inimese võimuses seisab, et linna Rootsi kuningale alles hoida. Aga tehtud ei saanud midagi. Arvati, et allaandmisest ometi mööda ei pääseta. Tallinna langemine 29. sept. 1710.29. septembril 1710 lahkusid 400 Rootsi sõjameest, kes üle jäänud, linnast ja sõitsid laevade peal Rootsi, kuna 2000 venelast Toompea värava kaudu linna tulid. Nii auta ja häbis langes „neitsiline“ Tallinn, kes iial varem oma väravaid vaenlase ees ei olnud avanud. Peeter I oli Läänemere peremeheks saanud, ja mis tal käes oli, seda ei annud ta enam välja, ehk küll endised lepingud teda oleksid kohustanud sõjasaaki lepinguosalistega jagama. Meie kodumaa oli tõepoolest Venemaa kubermanguks saanud, Nystadi rahu 1721.mida Uusikaupunki ehk Nystadi rahuleping 1721 ka riigiõiguseliselt kinnitas. Johann Reinhold Patkuli ja teiste äraandjate plaanid olid täide läinud ja Liivi- kui ka Eestimaa jäädavalt Rootsi riigi küljest lahti kistud. Kuid oma elutöö vilja ei ole Patkul mitte näha saanud. Kuningas August andis tema peale Altranstädti rahulepingut (1706) Rootsi valitsusele välja. Stokholmis mõisteti tema peale kaelakohut ja tunnistati surmanuhtluse vääriliseks, sest et tema Liivimaal rahutusi sünnitanud, sõjatule põlema sütitanud ja isamaa vastu võidelnud. Kasimiris Poolamaal täideti otsus kohutaval kombel. —

Mõisnikkude eesõiguste kinnitamine.Enne Riia ja Tallinna langemist võtsid kohalikud rüütelkonnad Vene piirajate vägede juhatajatega läbirääkimised ette, mis tingimistel nad valmis on alla heitma. Kui paar väikest lisapunkti maha arvame, said mõisnikud omale kõik õigused ja eesõigused, mis nad aga iial oskasid nõuda. Kinnitatud allaheitmise-kirjade peasisu on, nagu ajalookirjutaja O. Schirren ütleb, „Saksa rahvas ja nende järeltulijad nendes maades ja need maad Saksa rahvale ja nende järeltulijatele”. Üksikutest punktidest nimetame esimesi, kus Augsburgi usutunnistuse vabadust lubatakse kirikus ja koolis ja uus Saksa ülikool tõotatakse asutada. Mõisnikud saavad endised eesõigused tagasi.Maavalitsus seatakse jälle vanale alusele, nagu see 1694. aastani oli olnud. Endised kohtud jäävad edasi kestma, aga neis valitseb Saksa keel. Kohtu- ja muude ametite peale pannakse eesõigusliselt rüütlid. Kaelakohtu-asjus käivad rüütlid ise aga ainult kroonu kohtuvõimu alla. Kohtutes aetakse asju eesõiguste, vanade õigusekommete ja rüütliõiguste järele ja, kus need ei ulata, üleüldise Saksa õiguse järele. Rootsi kroonu poolt tagasivõetud mõisad antakse ehk restitueeritakse jälle endistele omanikkudele. Edaspidi tohivad ainult rüütlid mõisaid osta. Kroonumõisate väljarentimisel on neil eesõigus jne. Nende „õiguste“ ja „eesõiguste“ põhjal oskasid südid rüütelkondade juhid iga parajat silmapilku agaralt tarvitades kõike võimu eneste kätte kiskuda, mis maavalitsusesse puutus. Ameti- ja kohtukohad mõisnikkude käes.Kõik kohtukohad võtsid rüütlid omale, niisama kõik valitsusekohad, peale kindralkuberneri koha, kus enamasti muulased ametisse nimetati. Riia ja Tallinna kubernerid olid aga sagedasti oma maa mehed ja rüütliseisusest. Alamad politseivõimud olid sillakohtud. Nende hooleks anti kõik kaelakohtusüütegude uurimised, maakohtu otsuse täitmised, korrapidamine, teede ja sildade tegemine Silla- ja maakohtud.(sellest nimi sillakohus), maksude sissenõudmine, politseisüüde karistamine jne. Maakohtud uurisid ja otsustasid kõiki kuritöösid, mis lausal maal mittemõisnikud korda saatsid. Mõisnikkude kuritööde asjus tohtisid nemad ainult eeluurimist ette võtta. Nõudmiseasjad käisid tingimata kõik maakohtute alla. Kõrgem edasikaebtuse-kohus oli õuekohus Riias ja ülem-maakohus Tallinnas.

Talupoegade õigluseta seisukord.Võib kergesti ära mõista, mis niisugune peaaegu piirita võim ühe seisuse käes tähendas, kes alati on harjunud oma seisuse tulusid terve maa kasudest kõrgemaks pidama, kelle asemikkudeks nad endid lugesid. Siia juurde tuleb tähendada, et selle piiramata võimu kandjad ei mõistuse ega südame hariduse poolest kõrgel astmel ei võinud seista. 21-aastane sõjakära pidi nemadki tooreks tegema. Noorema põlve olid siis üles kasvatanud verevalamine, katkusurm, puudus ja vaesus. Alaline kitsikus ja häda aga rikub inimese ära, teeb tema südame kalgiks, tema sõna hoolimataks ja käe valjuks. Vene sisemaa talupoegade õiguseta olek mõjus ainult rõhuvalt meie põlve peale. —

Võimu aluseks oli varanduslik seisukord. Selle oli rootsiaegne mõisate tagasivõtmine alt ära kangutanud ja Põhja sõda hävitanud, mis üle oli jäänud. Rootsi-aegsed reformid kaotatakse ära.1710. a. allaheitmise leping andis mõisad endistele omanikkudele ehk nende pärijatele tagasi ja avas nende omavolile talupoegade vastu uksed ja aknad. Maksud, mis uus riigivalitsus mõisate peale pani, libisesid talupoegade kaela. Need pidid seda muidugi ära kannatama. Sest kaebtuseõigust pärisherrade vastu neile ülepea enam ei jäetud, ei nõudmistes, ei kaelakohtu-asjus. Talupoja ainus kohus oli nüüd mõisaherra, kes teda karistas, nagu õigusetundmus ehk tujud teda juhtisid. Mõisaherrat ei köitnud enam Rootsi vakuraamat orjuse ja maksude nõudmises talupoja vastu. Rootsi adramaa seadlus tõugati ümber, mille järele talupoja käest mõisa kasuks rohkem töösid ja maksusid ei tohitud nõuda, kui 60 riigitaalri väärtuses adramaa eest. Uus riigivalitsus määras adramaa selle järele ära, mitu töövõimulist inimest tema peal elas. Adramaa kindlaksmääramine.1715 tehti kindlaks, et adramaa peale 16 töövõimulist meest ja naist tuleb. Selle põhjusmõtte järele võeti 1725 maahindainine käsile, et kroonumõisate rendi ja eramõisate maksu kõrgust teada saada. Orjused.Kuidas rentnikud ja pärisherrad maksud talupoegade peale ära jaotasid ja sisse nõudsid, see jäeti täiesti nende hoolde. Riigivalitsus selle külge ei puutunud. Mõis ise tööinimest ei pidanud. Mõisatöö teevad talupojad oma hobustega ja oma riistadega ehk jälle jala. Ikka olgu aga teomehel oma leivakott ja hobusel moon juures. Hobusemees on nädal otsa mõisas arklis terve aasta läbi, jalamehed jüripäevast mihklipäevani. Niipalju oli talupoja orjusel kindlat määra. Aga mõisnik võis orjust nii kõrgele ajada, kui tahtis ja soovis. Kütisetegemisel, sõnnikuveol ja lõikusel aetakse tervest vallast veel inimesi abiteole mõisa. Nemad on töö ajal mõisa leivas. Mihklipäevast jüripäevani saadab iga talu korda mööda korratüdrukud mõisa karja talitama ehk muusse teenistusesse. Mõisa põllusaaduste ja põletatud viina äraviimiseks käivad talud vooris, kas Riiga, Pärnu, Tallinna ehk Narva. Poolepäeva-koha peale tuleb harilikult 4—5 voori aastas ära käia. On aga ka mõisaid, kus vooride arv piirita on. Talupoeg peab minema, nii sagedasti kui mõisa käsk õue kantakse. Viimaks peavad talvel tüdrukud ja naised mõisas käima linu ja takku ketramas.

Töö järele valve talupoegade üle.Kõik mõisatööd tehti kange valvuse all. Peale mõisaherra enese vaatasid teomeeste ja korratüdrukute järele veel hopman, kilter ja kubjas. Ketrajad seisid mõisaproua valitsuse all. Kange oli see valvus ja valitsus. Tahtmised olid suured. Ei jaksanud kurnatud tööline ehk lahja veoloom mõisavalitsuse nõudmist täita, siis pidi malk ja vits jalad alla tegema ja vangiurgas paremaid mõtteid pähe panema. Neidsamu abinõusid tarvitati nende vastu, kes mõisavalitsusele kuidagi vastumeelt ja vastikud juhtusid olema ehk mõisavalitsuse nõudmiste alla igapidi ei paindunud. Rasked mälestused on meie rahval sellest ajast järele jäänud, mis rahvalauludes veel praegu edasi elavad.

Muud talupoegade kohustused.Nii oli lugu mõisaeluga ja mõisatööga. Aga sellega ei lõpnud veel mitte orjuste rida. Talupoeg pidi iga aasta oma kodust veel mõisa vedama rukkid, otri, kaeru, humalaid, kanepit, linast lõnga, võid, mune, kanu, hanesid, lambaid, heinu, puid, kotta, loomalõõgu, pütta ja — raha. Sinna juurde arvame veel kirikumaksu vilja, linad ja kanad, kroonu küüdid, sõjaväe veod, kroonu palgiveod jne. Kui palju aega ja jõudu, vara ja vilja võis peremehe oma pere ülespidamiseks jääda? Aasta läbi pidi tema mõisa hobusemehe ja jalatöölise — olgu teomehe ehk korratüdruku — kotitama ja hobusekondi üleval pidama. Abiteod, veod ja muud maksud nimetamata. Tegija oli aga õieti ainult tema ise, olgu siis, et suuremad lapsed kõrvalt aitasid ehk jälle sulasemehed taluõues kõrvalt vedasid, kui rahvakehval ajal neid aga leidus. Sest kuna esialgse maahindamise järele iga adramaa peal 8 meest pidi elama, tuli neid paiguti ainult vaevalt neli, kes kõik töö ja orjuse ära pidid tegema mõisas ja kodus.

Talupoegade kehv elujärg.Sedamööda oli siis ka taluinimeste elu ja olemine. Elumajaks pimedad, suitsused rehed, mida elanikud külmal ajal nõrgemate koduloomadega: lammastega, kitsedega, põrsastega, kanadega peavad jaotama. Toiduseks rappeleib, kuhu tuli külge hakkab. Ihukatteks kõva, karm vammus, suvel takune ehk linane rüüd, jalatsemiks pastlad, suvel viisud. Kui põld õnnistas ja kogutud tagavara sügise poole ulatas, siis oli veel vähegi elu. Aga nagu inimestega veel praegu lugu on, kes alalist puudust kannatavad, et nad mõõtu ei oska pidada, kui nad kord küllusega kokku saavad, nii ka siin. Kergemeeles pillati pisuke vilja tagavara ära ja vahetati kõrtsis viina vastu ümber, ehk müüdi raha hädas mõne kopika eest, nii et kevade poole kahvatanud nälg uksest sisse vahtis, inimesi kurnas ja loomad auku tõukas. Jäi siis ainult veel mõisa abi, kes omi orje ja tõöloomi ei võinud lasta otsa saada. Mõis pidi tahes või tahtmata vilja ülespidamiseks ja seemneks laenama, vahel ka hobuseid ja kariloomi, ehk jälle orjustest ja maksudest ühe ehk teise võla kustutama. Talupoegade ärakargamine.Muidu võiks talupoeg oma ainust ja viimast abinõu tarvitama hakata — ära karata ja mõisa tööjõududest lagedaks teha. Sagedasti tarvitavad seda teed talusulased, kes kuskilt hädaajal toetust ei leidnud. Minna küll enam kuhugi ei olnud. Orjus oli nüüd päris- ja kroonumõisates ju seesama. Aga inimene veeres siiski edasi ja otsis paremat, kuni ta kinni tabati ja mõisa tagasi viidi.

Talupoeg — õiguseta olevus.Sest ka selle eest oli hoolt kantud, ei pärisinimene ise mitte vabalt ei tohi liikuda. Tema oli asjaks saanud, keda ainult mõis võis liigutada, kuhu ta tarvis arvas olevat. Vanema korra, et talupoeg maa külge, mida ta harib, kinni on kinnitatud ja teda maast ei tohi lahutada (glebae adscriptus), on rahutumad ajad ümber tõuganud. Nüüd ei tehta talupoja enese ja talu raudvara ehk inventaari vahel enam vahet. Mõlemad on ühevääriliselt mõisniku omaks saanud, kes teha ja toimetada võib, kuidas tahab. Mõisniku tahtmist juhtis aga omakasu. Tema püüdis maast ja orjest võimalikult kõrget tulu. Nälja, sõja ja katku tagajärjel oli põlluharijaid vähe järele jäänud. Põldu seisis seepärast rohkesti söödis. Seda ei sallinud mõis. Taluperede lõhkumine.Ta lõhkus talud ära, s. o. mitte talu põllud, vaid talu pere. Ta võttis töövõimulisest perest ühe osa ja sundis tema söödimaa peale asuma ja uut talu kõige maksudega ja orjustega rajama. Talu põldude laiendamisega ei jõudnud töörahva siginemine ja kasvamine sammu pidada. Orjuse koorem võis lühikese aja sees sellesama-arvulisele töörahvale kahekordseks tõusta. Suurendatud orjusi tarvitas mõis oma põldude laiendamiseks ehk karjamõisate asutamiseks. Selleks lõhuti mõisa naabruses olevad talud ja hea maapõhjaga külad ära, kelle elanikud söödi peale ehk soo ja rabade veerde asuma aeti, ehk jälle mõis võttis ise sööti põllu alla ja haris sööti jäänud talumaadest uued karjamõisad. Esiotsa, kus rahvast vähe ja tööjõudu kokku hoiti, valitses vististi rohkem esimene viis. Talupoegade väljatõstmine ja mujale asutamine oleks ajutiselt talupoja töövõimu mõisa kahjuks kahandanud ja talude orjusemaa maksud oleksid mõisa kanda jäänud. Kasulikum oli siis mõisal talupoegi vana koha peale jätta ja vabasid söödi- ja metsamaid põlluks harida, mis muidugi talupoegade orjuse kõrgemale nihutas. Ei ole ka mitte raske mõista, miks mõisad oma viljavälju laiale ajasid ja karjamõisaid asutasid. Viljavedu.Mõis tõi selle järele sisse, kui palju ta vilja jõudis kasvatada ja müüa. Harimise ja vedamise toimetasid orjad ära ilma vähema tasuta. Vedu ei toonud talupojale mitte vähem raskust kui harimine. Vili veeti põhjatumate teedega enamasti Riiga, kust ta väljamaale läks. Liivimaal oli juba kesk-ajal laialine väljavedu. Liivimaad nimetati Rootsi viljaaidaks. Nystadi rahulepingus tingis Rootsi valitsus õiguse välja, et ta ilma tollita aastas Liivimaalt 50.000 taalri eest vilja Rootsimaale tohib vedada. Viljaikalduste pärast Vene sisemaal keeldi aga väljavedu sagedasti ära, ilma et vilja korratumate teede pärast Vene kubermangudesse saadeti. Mõisad otsisid siis teisi teesid, et vilja tulusalt rahaks muuta. Viinavabrikud, õlleköögid, kõrtsid.Nad panid viinavabrikud, õlleköögid ja kõrtsid käima. Viinapõletajaks seati pärisorjad. Neile mõõdeti teatav osa vilja kätte ja kästi teatav jagu viina tagasi anda. Puudutuleku korral pidid nad vastutama. Vististi oma nahaga. Muud vara neil ei võinud olla. See viinaajamise viis ei teinud mõisale kulu, orjadele tõi ta aga uut hukatust. Raske töö suitsuses, auruses viinakojas rikkus tervise. Joomise kiusatusele ei jõudnud ori ka vastu panna. Vähese tööosavuse pärast ei annud vili soovitud jagu viina välja. Sest ajast peale hakkasid viinavoorid teesid mööda venima. Orjadele kasvas uus orjus üle pea. Himu viina järele õpetas neid kõiksuguseid kavalusi tarvitama ja varastama. Õlleköögis valmistatud õlle pani mõis kõrtsidesse. Kõrtsimees müüs mõisa õlut ja kandis saadud raha mõisa, kes müüjale ülespidamiseks talu ehk väiksema maatüki harida andis.

Ka muidu lõhuti talupoeg sagedasti maa küljest lahti. Mõis võttis talupoja laste seast mõisa teenima, keda tahtis. Müüs mõisnik mõisa ära, siis kiskus ta teenijad nende perekonnast täiesti välja ja võttis nad mujale ühes. Juhtus mõisnikul rahapuudus tulema, siis müüs ta talupojad naabrile ära, kes tööjõudu tarvitas. Harilik aga oli, et mees naist ei tohtinud võtta, ilma et mõisavalitsus lubakirja andis, mis õpetajale enne laulatamist ette pidi näidatama. Mis kohutavat hinda mees selle loa eest mõisale pidi maksma, seda tähendab Rooma õigus sõnaga „jus primae noctis“.

Talupoeg on pärisori.Nii oli talupoeg oma kohustega igapidi ja täiesti mõisa küljes kinni, aga lahti igast õigusest. Talupoeg oli pärisorjaks tehtud. Seda ei salga ka mõisnikud mitte riigivalitsuse ees. Maanõunik Roseni seletus 1739. a.Kui 1739 riigivalitsus Liivimaa talupoegade „väljakannatamata“ põlve kohta aru pärib, seletab eesistuja maanõunik (residierender Landrat) parun Rosen ametlikus vastuses: 1) Talupoeg on oma eluga ja ihuga täiesti pärisherra alla heidetud ja tema oma. 2) Talupoeg ei või midagi enesele varaks korjata, vaid ainult oma pärisherrale, kes seda oma tahtmist mööda võib tarvitada. 3) Mõisnik määrab talupoegade orjused ja maksud ära, nagu tema arvab, ilma et vakuraamatud tema õigust kitsendavad. 4) Mõisnikul on piirita kodukaristuse võimus talupoja üle, kes mõisniku rõhumise ja väevalla vastu kuskil kohtus kaevata ei tohi. Liivimaa maapäeva seletus 1765.Ja 1765 nimetab Liivimaa maapäev talupoegi „pärisorjadeks (servi) Rooma õiguse kõige täielikumas mõttes, nii kaugelt kui see ristiusuga koos võib seista“. See tähendas: ihuga ja varaga on talupoeg mõisniku pärisoma. Mõisnik tohib tema ihujõudu niipalju tarvitada kui arvab, ja tema korjatud tagavarast võtta, niipalju kui tahab. Mõisnik võib talupoega nagu töölooma turul müüa ja vahetada. Mõisnik võib talupoega ihulikult karistada, peksta, kinni panna, nagu ta tahab. Mõned kirjamehed katsuvad vägisi tõendada, et kui ka talu raudvara ehk inventaar täiesti mõisniku omaks tunnistada, siis jääda talupojale ometi põllu- ja karjasaaduste tarvitamine vabaks. Aga niihästi Roseni seletus kui ka J. von Budbergi ja paruni J. G. Schraderi „Liivi hertsogiriigi rüütli- ja maa-õiguse“ eeltööd aastast 1737 kinnitavad mõlemad selge sõnaga, et talupoeg ja tema perekond, talupoja maa ja tema vara (Habseligkeiten) niisama mõisniku pärisoma on, nagu „mõisapõllud, heinamaad“ j. n. e. Et talupoja käest viimast leivaraasu ja piimatilka ära ei saanud võtta, vaid tema tarvitada pidi jäetama, et hinge sees hoida, see on ju õige, sest see ei olnud võimalik, et temale iga söögikorraks viilukas kätte oleks antud ehk kört ette mõõdetud. Niisama õige on, et talupoeg tulise rahahäda sunnil ehk äravõitmata viinahimu kihutusel põllusaagist, mis mõisa- ja kirikumaksudest tema enese ülespidamiseks jäi, veel natuke püüdis ära müüa. Aga see müümine sündis tema ja tema perekonna kõhu kulul, kellele selle eest nälja näpistus pea kätte tuli. Vabast liikuva varanduse tarvitamisest ei võinud juttugi olla, sest et talupojal peale nälja kustutamise ühtegi varandust üle ei jäänud. Põld ja põlluriistad, hobused ja sarvloomad kui ka viljaseeme on tingimata mõisa oma ja talupoeg vastutab nende eest. —

Imelik on kuulda, kuidas Liivi maapäev 1765 suurustab, et „talupojad Rooma õiguse kõige täielikumas mõttes pärisorjad (servi) olevat, niikaugele kui see ristiusuga kokkukõlas on“. Vaimulikkude madal kõlbline elu.Imestades küsime, kust ristiusu kuulutajad välja pidid tulema, kes säärasest viletsast õiguseta põlvest julgesid tunnistada, see käivat kõik jõhvipealt kokku selle mehe vaimuga, kes häda hüüdis nende üle, kes väetimate hooned ära sõid, ja kelle apostel rikkaid käsib uluda, sest et nad töötegijate palga kinni peavad?

Ka nemad tulid toorest sõjaajast, ka nemad olid üles kasvanud seltskonnas, kes õiguse ja halastuse oli maha jätnud. Sõda ja katk oli suurema hulga õpetajaid ära koristanud, ülejäänud salgakese elukombed ja südamed tuimaks teinud. Sõjaajal tükkisid inimesed ametisse, kel eelharidus puudus. Vaimulikud ülemad pidid neid sallima. Paremaid ei leidunud. Pärast sõda olid õpetajate elumajad nii vaevalises olekus ja sissetulekud nii kokku kuivanud, et ka väljast poolt korralikka kandidaatisid ei tulnud kohti himustama. Rahva keelt nad muidugi mitte ei mõistnud. Ka eluga ega eeskujuga ei võinud nad kogudust parema poole juhatada. Konsistooriumid olid aegasid ja olusid tähele pannes küll kannatlikud ja leplikud, aga ometi pidi Liivimaa konsistoorium 50 aasta jooksul 30 õpetajat haisvate elukommete ja kuulmata tooruse pärast ametist kõrvale heitma. Noomitusi ja manitsusi meie ei nimetagi. Mis hingekarjased võisid nad küll olla? Mis hoolekandjad neist kirikule ja koolile pidi saama?

Asjata oleks kõike seda hävitamisetööd üksikasjaliselt üles lugeda, mis Põhja sõda kiriku ja kooli põllul järele jättis. Meie anname mõlemale 30 aastat toibumiseks ja vaatame, kui kaugele lugu siis oli paranenud.

Kirik ja rahva vaimline elu.Aastal 1739 katsus parun Campenhausen ülemapoolse käsu peale meie kiriku ja koguduste olud läbi. Tema leiab, et kõik on suures hooletuses ja halastamiseväärilises olekus, pimeduses ja kurjuses. Rohkem osa kirikuid on lagunemas ja maha langemas. Kiriku- ja surnuaiad on ilma varjava aiata. Koerad, sead ja hundid käivad takistamata sisse ja välja ja veavad surnukehad laiale. Kirikumõisatest ei ole paiguti „otsakest ega tolmukest“ järele jäänud. Kirikumaid on naabrimõisad ära võtnud. Rootsi ajal ehitatud koolimajad on kadumas ja koolimaad niisama ära võetud, nagu kirikumaad. Mõnes kohas ei ole koolmeistrit enam ametisse pandudki. Teisal on koolmeister, aga koolilapsi ei tule mitte ainustki, ehk kõigest 2—3 laialise kihelkonna pealt. Et koolmeistrid nälga ei sureks, teevad nad käsitööd ehk kerjavad talust talusse raasukese vilja. Sagedasti elavad koolmeistrid korratumat elu, joovad ja peksavad lapsi. Õpetamiseks puudub neil tarvilik osavus. Mõni koolmeister veerib ise kange vaevaga. Koolide katsumisel ja katekismuse õpetusel on kirikuõpetajad laisad ja hooletumad. Rootsi-aegsed rahva loetamised — pühapäeval kirikus, argipäeval taludes — on jäljeta kadunud. Pruutlugemised peetakse „pillapalla“ ära, sest mõisnikud kaebavad, et õpetajad oma nõudmistes liig valjuks minna. Peakoolis, mis nüüd harilikuks saab, õpetavad kirikuõpetajad kergemeelselt ja ajavad oma kasu taga. Leerilapsed sunnitakse kirikumõisa töösse. Pärismõisad lähevad kadedaks ja võtavad paiguti leerilapsed ära mõisa teole. Rahvas ei tea oma usust midagi, ehk kus ta mõne käsu pähe on õppinud, puudub arusaamine täielikult. Sellevastu õitseb ebausk lopsakalt. Soolapuhujad on suures aus. Kividele, puudele ja allikatele ohverdatakse avalikult raha ja villu, rätikuid ja lintisid, kapsaid, liha ja kalu. „Piitsad, vitsad ja vangikoda ei suuda niisugust paganausku ja paganaelu parandada ega tee kedagi õige usu ja õige elu inimeseks,“ tähendab Campenhausen. Häid koolisid kuluks ära. Noortest saaks ennem asja kui vanadest. Kandku mõisnikud pisutki rahvahariduse eest hoolt! „Näidakem talupoegadele, kes elus meie pärisorjad, seda ainust halastust üles, et nad pärast surma kui vabaks saanud lapsed Jumala ette võiksid astuda! Hoidkem, et meie sellega uut süüd eneste peale ei koorma, kui talupojad pärast orjapõlve selles maailmas ka kuradi igavesed orjad peavad olema teises ilmas!“

Piibel ilmub 1739.Selsamal 1739. aastal ilmus Tallinnas Joan Köleri trükikojas „Piibli raamat, see on kõik see Jumala sõna, mis pühad Jumala mehed Vana Seaduse raamatusse Ebrea keeli ja Uue Seaduse raamatusse Kreeka keeli esiti on üles kirjutanud, nüüd aga Jumala armu läbi meie Eesti Maakeeli esimest korda üles pandud“. Suure töö toimetaja oli Jüri õpetaja Anton thor Helle, kes juba varem, 1732, kaunis täieliku Eesti keele grammatika oli välja annud. Tema abilistest nimetame Tallinna õpetajaid Vierorthi ja Eberhard Gutsleffi. 1736 oli tõlkimine lõpule jõudnud, aga trükikulu kandjaid ei leitud. A. J. von Üxkülli poolt toimepandud korjandus oli ainult 28 taalrit kokku saanud. Siis tuli Nikolaus krahv Zinzendorf ja päästis Jumala sõna kammitsast. 1729 olid esimesed Vennastekoguduse liikmed Liivimaale jõudnud. Vennastekogudused (krahv Zinzendorf).Volmari linna lähedal, Kriimani mõisas Võnnu kihelkonnas ja Tallinna linnas leidsid nad iseäranis lahket vastuvõtmist. 1736 käis krahv Zinzendorf „vendi“ vaatamas. Esialgu teretati teda igal pool suure vaimustusega. Oli tema ju kõrgest soost mees ja tema sütitav kõne võitis kõikide südamed. Tallinnas oli üks Vana Testamendi tõlkijatest, Toompea õpetaja Vierorth, suur Vennaste-koguduse sõber. Tema kõneles Eesti Püha Kirja trükihädast Zinzendorfile. Et krahvil enesel ilmalikku varandust ei olnud, äratas tema rikka kindrali von Bohni ja tema abikaasa osa võtma ja aitama. Need andsid Eesti Piibli trükkimiseks 1000 taalrit esiotsa laenu peale ja kinkisid pärastpoole ühe jao, et Püha Kiri seda odavamalt rahva sekka läheks. Pealegi laskis von Bohn Peterburi Teadusteakadeemias Eesti Piibli 550 eksemplaari tarvis ilusa pildi teha, mis kaanelehe ette pandi. 1739 võis terve Piibel Eesti keeli ilmuda. Piibli keel tõusis kirikus, koolis ja kirjanduses ainuvalitsejaks kõikide oma headustega ja vigadega, kuni Eduard Ahrens tema asemele rahva keele seadis.

Aga rahvale ei olnud esiotsa Piiblist suurt kasu. Rahvas ei jõudnud Piiblit osta, rahvas ei osanud lugeda. Piibliraamatuga veel ei suutnud vist palju keegi toime saada. Püha Kiri jäi õpetajatele mõnusaks abinõuks, rahvale ärapeidetud varanduseks põllu sees. Ja vähe oli neid õpetajaid, kes seda otsisid ja rahvale viitsisid pakkuda.

Aga teiste kaudu leidis kallis vara siiski teed koguduste sekka. Vennaste-kogudus heitis vahemeheks.

Arusaamise puudus õpetajate ja rahva vahel.Õpetajad, keda rahvas kirikuherradeks hüüdis, jäid rahvale võõraks. Seisuse ja hariduse vaheseinad olid kõrgemad, kui et vastastikku arusaamist ja usaldust võis tekkida. Õpetajate kõne oli kõrgem, kui et liht ja harimata talupoeg jagu jõudis saada. Õpetajate abinõud, mis tihti sundusega ja vägivallaga koguduse peale käisid, olid rahvale vihatud ja tuletasid liialt kubjakeppi meele. Pandigi „kepimehed“ ametisse, kes jumalateenistusel tööväsimust puhkavaid kirikulisi terava horgiga pidid virgutama. Ristiusku sunniti rohkem pähe õppima, kui et teda südamesse istutati ja elujuhiks seati. See sünnitas sügava lõhe kiriku ja koguduse vahele. Seal tulid „vennad“ Saksamaalt. Nad olid liht tööinimesed, vaesed ja väetimad, nagu meiegi rahvas. Nad ei olnud kõrget haridust saanud, nende mõttekäik ja kõneviis seisis rahva mõttekäigu ja kõneviisi lähedal. Nad olid elavad Kristuse ihu liikmed, täis vaimustusetuld, Issanda tööd tegema, täis armastusetuld nende vaeste vastu, kellele nad armusõna tõid. Mõlema käega võeti „Määri vennaksed“ kui „vennad“ vastu.

Vennaste-koguduste demokraatlik sisemine kord.Siia juurde tuli Vennaste-koguduse sisseseade ja valitsus. Siin oli igal „vennal“ sõna- ja hääleõigus. Kõik ametid ja kohad seisid selle ees lahti, kelle meel vaga, elu aus ja pea tark oli. Meie rahvale ei olnud aga vähematki õigust jäetud. Kuskil ei võinud ta kokku heita, kuskil oma arvamist avaldada, kuskil oma tahtmist ja teadmist mööda mehi ametisse panna ja oma juhatajateks seada. Nüüd ilmus Vennaste-kogudus. Rahvas leidis raasukese maad omavalitsusele. Rahva rõhutud hing tundis vähemalt „maja“ juures, et ta inimene oli ja ei mitte ainult tööloom.

Herrnhut aga tagus rauda, sest et raud kuum oli. Kümne aasta jooksul oli tema mõju ja võimu tervel maal tunda. Isegi vastased pidid tunnistama, et Jumala sõna järele suur nälg ja janu oli tõusnud ja et rahva elu paranes, vargus, joomine, roppus ja peksmine vähenes. Hulk õpetajaid ise teretasid Vennaste-koguduse õnnistatud tööd rõõmuga. Aga ka vastaste viha kasvas. 1743 keeldi korraga Vennaste-koguduse töö koguni ära. Vennaste-kogudusi kiusatakse taga.Saksamaalt tulnud „vennad“ saadeti maalt välja, Zinzendorf, kes vendade eest kostma tõttas, pandi Riias vangi. Saaremaa superdendi Gutsleffi ja mitme teise Herrnhuti sõbra peale tõsteti valekaebtusi, et nad riigivalitsuse vastased ja rahva mässule kihutajad olevat, ja saadeti Peterburki, kus nad osalt vangipõlves ka surid. Segamata võis nüüd orjus, ihu ja hinge pärisorjus, edasi kesta. Isegi „ristiusuga seisis ta nüüd jälle koos“.

1. Venelaste arvu Narva lahingus arvatakse 35—40.000 peale. H. S.