Eesti ajalugu/IV
IV.
Poola aeg Liivimaal.
Saagi jagamisel. — Poolakate valitsus ja evangeeliumiusu tagakiusamised. — Rootslased võidavad meie terve kodumaa oma kätte.
Liivi orduriigi lagunemine.Saksa ordu valitsuse lagunemisel (a. 1562) lõhuti senine ühine Liivimaa kuude osasse. Riia linn jõudis kuni 1582. aastani iseseisvaks jääda. Viimane ordumeister Gotthard Kettler sai Poola valitsuse käest ordumaad Kuramaal laenuhertsogkonnaks. Poolakad võtsid suurema osa Liivimaast omale. Tartu- ja Virumaa seisid venelaste võimu all. Tallinna linn ja ümbruskond tunnistas Rootsi kuninga Eerik XIV oma peremeheks. Lääne- ja Saaremaa ja Kura piiskopkonna Pilteni linnaga oli hertsog Magnus omale ostnud. Igaüks saagiosanik püüdis piirisid laiendada. Ühelgi aga ei olnud tarvilikku jõudu, et teisi mõjuvalt saagi kallalt eemale tõrjuda. Sellest tõusid alalõpmata purelemised. Sõjakära ja rüüstamiseleegid ei kustunud peale lühikeste vaheaegade mitte varem, kui Rootsi vägimees Gustav Adolf a. 1629 terve Tallinna- ja Liivimaa oma kätte võitis. Alalised vaenuajad ja Poola korratu valitsus teevad selle ajajärgu kõige kurvemaks meie kurvas ajaloos.
Rootsi sõda hertsog Magnuse ja Poolaga.Lühikese sõjariistade-rahu järele algasid a. 1563 rootslased sõda hertsogi Magnuse ja poolakate vastu, kes teineteisele liginesid. Rootsi kindral Klaus Horn võttis a. 1563 poolakate käest kindla Pärnu ja Paide ära ja ka Magnuse piiskopkonna pealinn Haapsalu langes rootslaste kätte. Läänemaa rüüstati puupaljaks. Rootslased tahtsid eneste ja poolakate vahele „kõrbe teha“. Talupoegadelt kisti viimane härg ja hobune ära. Talupojad pidid endid ise adra ette rakendama, kuna naised atra juhtisid. Venelased pidasid Rootsiga kuni a. 1571 sõjariistade-rahu, poolakatega ja Magnusega kestis võitlus ühtesoodu edasi. Mõisamehed (mõisasulased).Kardetavaks läksid rootslastele Liivimaa mõisasulased, endised orduametnikud, ilma maata jäänud mõisnikud ja jultunud linnakodanikud, kes südametunnistuseta juhatajate all iga kurja peale valmis olid, kuhu neid palgati ehk kuhu muidu neid omakasu kutsus. Et Eerik XIV neile soovitud tasu ei annud, toimetasid nemad a. 1565 tähtsa Pärnu kindluse ja sadama kavalusega poolakate kätte. Kerge võit tegi mõisasulased ülemeelseks. Kui nad Kettlerilt abiväge olid saanud, katsusid nad endise Paide kaitsja Kaspar von Oldenbokumi ülemjuhatusel Tallinna kallal õnne. Aga Tallinna kuberner Henrik Horn puistas nad laiali ja Sipu küla juures Vigala lähedal langes viimane „Liivimaa rüütel“ Oldenbokum. A. 1576 käis Horn sõjalaevadega Kuresaare all Magnuse alamaid rüüstamas, kes mõisasulaseid oli toetanud. Järgmisel aastal rüseldi siin ja seal. Rootslased tõrjuti Lemsalu ja Karksi alt põhja poole tagasi. Ruunavere veski juures Läänemaal lõid neid poolakad rängasti. Uuesti laastati lausa maa hirmsasti ära, kuna mõisnikud oma kindlate losside varjus ja kodanikud oma kõrgete vallide taga julgemalt võisid hingata.
Rootsi sõda Venega.A. 1569 tõugati nõdrameelne Eerik XIV Rootsi aujärje pealt maha ja tema järeltulija, Johan III, kes Poola kuningatütre Katarinaga abielusse oli heitnud, püüdis poolakatega lepitust teha, kuna Vene tsaar Ivan Hirmus, kes sedasama printsessi oli tahtnud kosida, uuesti ägedaks Rootsi vastaseks sai. Kuna valitsuse vahetus Tallinnas rahutusi sünnitas, langesid venelased rüüstates Läänemaale ja nende seltsis sõdisid esimest korda — Liivimaa mõisasulased, needsamad, kes alles praegu Rootsi teenistuses olid olnud. Hertsog Magnus oli nad Vene poole avatelenud, nagu tema ise Moskva tsaari abil ennast kõrgemale püüdis upitada. Ivan Hirmus sai aru, et aeg veel mitte ei olnud jõudnud, et Liivimaad otsekohe oma alla heita. Liivimaa pidi omale esiotsa varjuvalitseja saama, kes tsaari ülemvõimu all kaudselt täielikule allaheitmisele teed valmistaks. Vahemeheks olid kaks Liivimaa äraandjat, Tartu piiskopkonna mõisnikud Eilert Kruse ja Johann Taube. Need oskasid hertsog Magnusele, kel maapind jalge all kõikus, lootusi äratada, et tema Moskva abil terve Liivimaa peremeheks võiks tõusta. A. 1570 käis Magnus ise Moskvas. Tsaar võttis tema lahkesti vastu, kihlas tema oma sugulase Eufemia Vladimirovnaga ja tõstis tema Magnus Liivimaa kuningas (1570).„Liivimaa kuningaks“, kelle alla ka Tallinnamaa pidi käima. Magnuse käest ei nõudnud tsaar muud, kui et tema Vene ülemvalitsuse alla jääks, tsaari sõdimistest osa võtaks ja väikest maksu maksaks. Liivimaa õigustesse ei lubanud Ivan IV puutuda. Esiotsa leidis uus kuningas Liivimaalt tõesti rohkesti toetajaid. Põltsamaa sai tema kuningalinnaks. Suure Saksa-Vene väega piiras ta augustikuus Tallinna ümber, et uut kuningriiki vihatud rootslastest puhastada. Aga Tallinna ei võtnud Magnuse meelitusi kuuldagi ja raudne vastupanemine ja katkusarnane haigus sundisid kuningat häbiga Tallinna alt taganema. Äraandjad Kruse ja Taube kartsid Ivan IV viha. Nad hakkasid Poolamaaga sõbrustama ja katsusid Tartu linna poolakate kätte toimetada. Aga katse läks nurja, kuid nad pääsid eluga Poolamaale. Niisama värises Magnus, kuid temal ei olnud kuhugi põgeneda, sest Saaremaa oli tema vend, Daani kuningas Friedrich II, täiesti oma valitsuse alla võtnud ja maavalitseja ametisse pannud, et aga Krimmi tatarlased tegid Ivan IV esiotsa tümaks, julges Magnus Põltsamaale jääda. 1572 tuli Moskva tsaar ise rohke sõjaväega Liivimaale. Magnus võttis tema rüüstamisekäikudest oma enese kuningriigis osa. 1573. aasta alguses langes Paide. Tänupalgaks andis tsaar temale Karksi lossi, mis ta ära oli võtnud. Ainult Kolovere all said rootslased venelaste üle võidu, kuid see ei parandanud nende seisukorda. Kevadel 1573 pidas Magnus Novgorodis oma esimese surnud pruudi õe Maarjaga pulmi. Tema elujärg aga läks ikka kehvemaks: Friedrich II ütles enese temast hoopis lahti ja rootslased tegid temale ühtelugu tüli. Helme lossis leidis tema varju. A. 1575 katsus Vene vägi uuesti õnne Tallinna kallal. Kuid asjata. Kuid Pärnu langes nende kätte ja Liivimaa sõjasulased tegid nende ees ilma mõõgahoobita Lihula, Kolovere, Vigala ja Haapsalu kindluste väravad lahti. See julgustas Ivan IV ja järgmisel 1577. a. pidi otsustandev hoop tulema. Uuesti tungisid Vene väed Tallinna alla, aga rootslased ja vahvad kodanikud lõid nad tagasi. Taganemisel tegi „Liivimaa Hannibal“ Ivo Schenkenberg talupoegade salkadega venelastele rasket kahju. Alalised riisumised olid talupojad meeleheitmisele ajanud. Schenkenberg kogus ülejäänud elanikkude riismed kokku, harjutas neid sõdima ja sai Magnusele ja venelastele kardetavaks vastaseks, kes tema eest ainult veel kindlate müüride taga julged olid. Salaja heitis nüüd Magnus Poola ülemvalitsuse alla. Tsaar kutsus ustavuseta kaitsealuse Pihkva ja kärpis tema kuningriigi rajasid tublisti. Ainult Põltsamaa, Karksi ja Helme kui ka maad, mis Koivast põhja pool Magnuse käes olid, pidid temale jääma, ka Võnnu linn. Koiva ja Väina vahe tahtis tsaar iseenese alla heita. Venelased Lõuna-Liivimaal.Suvel 1577 tungis Ivan üle Liivimaa piiri. Mis a. 1558 sündinud, see kordus nüüd hirmsal kujul uuesti. Poolakad jätsid Liivimaa vist kuritahtlikult kaitseta. Liivi elanikud ei julenud kusagil avalikus lahingus vaenlasele vastu hakata. Kindlad paigad langesid. Mõjuta jäid Magnuse eestkostmised. Võnnu lossi laskis Heinrich Boismann ise õhku ühes linnarahvaga, kes sinna varju olid põgenenud, aga varju ei leidnud, sest et loss langemisel oli. Kuninga Magnuse vedas tsaar kui vangi Tartu. Siin pidas ta temale valju manitsusekõne ja laskis siis lahti, aga jõuluks maksku tema 40.000 kuldtukatit karistuseraha. Ei tee ta seda mitte, siis peetakse ta Moskvas kinni, kuni kahekordne summa koos on. Magnusel aga ei olnud punast krossi. Tema viimane pärandus, Põltsamaa, langes rootslaste kätte. Salaja põgenes tema noore naisega lootsikus oma Kuramaa piiskopkonda Pilteni. Siin suri a. 1583 Liivimaa esimene ja viimne kuningas, viletsalt ja vaeselt, nagu ta oli elanud.
Sügisel a. 1577 lahkus Ivan IV Liivimaalt ja seega lahkus venelaste sõjaõnn. Uus Poola kuningas Stefan Báthory kandis võitluse Vene piiridesse ja sundis 15. jaan. a. 1582 Ivani Poola-Vene rahu Sapoljes 1582.Sapoljes rahu tegema, kusjuures kaval jesuiit Antonio Possevinus vahemeheks oli. Venemaa jättis kõik maa Poola kätte, mis ta 1558. a. saadik Liivimaal oli võitnud. Nii langes nüüd ka Tartu maakond, mis 1561. a. allaheitmisest ja eesõiguste kinnitamisest osa ei võinud võtta, Poola alla, ilma et nüüd enam evangeeliumiusu vabadusest ja Saksa keelest ja Saksa kohtust juttu oleks tehtud. Ka vägev Riia linn ei jõudnud kauem iseseisvaks jääda, vaid tunnistas a. 1582 Poola ülemvalitsuse enese kohta maksvaks, laskis aga enne kõik oma eesõigused pühalikult Stefan Báthory poolt kinnitada. Alles 1582. aastast saadik tohtis Poola riik praegust tervet Liivi kubermangu omaks nimetada.
Poolteist aastat hiljem, 10. augustil a. 1583, tegi tsaar Ivan IV Pljussa rahu 1583.Pljussas, Narva lähedal, ka rootslastega rahu. Rootslastele oli seni kuulmata osav ja kange sõjajuhataja tõusnud: vahva ja tark krahv Pontus de la Gardie. Kui välk oli ta oma salkadega igal pool vaenlastel kaelas, kus need teda kõige vähem ootasid, kord Soomes, kord Virus, kord Läänes, kord Ingerimaal. Padis ja Haapsalu, Rakvere ja Paide, Käkisalmi, Ivangorod, Koporje võetakse üksteise järele venelaste käest ära. Ivan IV-dal ei jää muud nõu, kui järele anda. Pljussa rahuleping, mida mitu korda veel pikendati, andis terve Tallinnamaa Rootsi kätte, niisama suure osa Ingerimaast.
Poola valitsus Liivimaal.Väline rahu tuli nüüd maale, mida veerandsada aastat otsa sõda kõige oma hirmudega oli kurnanud ja rüüstanud. Linnad ja lossid olid varemeks muudetud, põlluharijad ära tapetud ehk vangi veetud. Aga seespool ei olnud rahu ja rahutööd ei saanud siginema hakatagi. Uued maaperemehed ei hoolinud oma lepingutest ja tõotustest põrmugi, Katsed maad poolastada ja katoliseerida.vaid katsusid toore väevallaga Liivimaad poolastada ja katoliku usku tagasi sundida, kuid nad leidsid ootamata ägedat vastuseismist.
Niikaua kui Sigismund II August valitses, ei olnud neist katsetest suuremat märgata. Edasikestev sõda sundis teda õrnemalt Liivimaaga ümber käima. A. 1563 suri viimane Riia peapiiskopp Vilhelm ja tema maa langes ka Poola alla. Kuni 1566. a. oli Gotthard Kettler maavalitseja. Siis aga saadeti tema asemele poolakas Jan Chodkievicz (l. hodkjevitsh). A. 1566 pidi „hertsogiriik Liivimaa“ Leedu suurhertsogiriigiga igavesesse ühendusesse astuma ja kui a. 1569 Leedu Poolaga ühendati, sai Liivimaagi Poola riigi osaks. Eesõigusi, mis liivlased a. 1561 Viinas välja olid tinginud, kinnitati küll uuesti mitu korda, aga kitsendati ja lõdvendati alatasa seega, et neid ainult niipalju lubati täita, kui kaugelt nemad kõigi kuninga ja Leedu suurhertsogi ülemõigustega kokku sünnivad.
Kui vähe uutel peremeestel tahtmist oli pühalikult tõotatud evangeeliumiusu vabadust ja Saksa olude alalhoidmist tähele panna, tuli esmalt a. 1582 ilmsiks, kui uus kuningas Stefan Báthory ise Riiga ilmus. Maa-ametitesse seati poolakad, kindlustesse Poola sõjaväed, maa jagati Võnnu, Tartu ja Pärnu presiidiumkondadesse, mõisad võeti osalt seniste omanikkude käest riigivalitsuse kätte tagasi ja kingiti Poola suurtele meestele edasi. Et Saksa mõisnikkude arvu vähendada, ei lunastatud neid sõjavangist mitte välja. Maaomanikud, kes orduajal külluses priiskasid, sattusid kehvusesse. Meie rahva käekäigusse puutus see aga ainult kaudselt, sest vaesed pärismehed kurnavad orjade üdi alati õelamini kui jõukad. Muidu jäi see orjadele ükstäispuhas, kas mõisnik sakslane või poolakas oli.
Usuline tagakiusamine.Sügavamalt lõikas lihasse usumuutus, mis Poola kuningad püüdsid toime panna. Kui Stefan Báthory Riias viibis, võttis tema Jakobi ja Maarja-Magdaleena kirikud katoliiklaste tarvitada. Maarja-Magdaleena klooster muudeti jesuiitide kolleegiumiks. Võnnu linna asutati katoliku piiskopkond ja jagati tema ülespidamiseks avaraid maid ja mõisaid. Esimesed piiskopid, Johann Solikovski ja Alexander Mielinski, ei saanud suurt ära teha. Nende ametiaeg ei kestnud kaua. Hoogu sai katoliku usu laialilaotamine alles a. 1583, kui jesuiit Johannes Patricki piiskopiks ja usutaganeja, Liivimaa mõisnik Otto von Schencking, Võnnu doompraostiks tõsteti, kuna maavalitseja Georg Radziwill, kes pea kardinaaliks ülendati, nende ettevõtteid südikalt toetas. Abinõud katoliku usu laialilaotamiseks.Ühtegi abinõu ei põlatud. Mõisnikkudele tuletati meelde, kui õnnelik nende põli siis olnud, kui nad alles paavsti ja vana usu poole hoidnud. Kodanikkudele ja kaupmeestele öeldi, et kui nad aga katoliku usku tagasi tulevad, siis neil enam vaja ei olevat evangeeliumiusulistele võlglastele võlgasid õiendada. Usust taganejatele tehti kõik uksed edasijõudmiseks lahti ja tõotati rasvaseid kohti. Surma mõistetud kurjategijad päästsid usuvahetuse läbi oma elu. Kalameestele kõneldi, kuidas protestantismus süüdlane olevat, et saak endisel rohkusel ei õnnistanud. Iseäralisi lootusi pandi talupoegade peale, „kes vana vagaduse seemet“ kõvemini alal hoidsid kui mõisnikud, kes endid kirikuvarandustega rikastanud. Ähvardustega püüdis Schencking talupoegi võrgutada ja käskis vana usku jälle vastu võtta, aga nad vastasid, pöörgu ta esmalt nende peremehed ja junkrud Rooma poole, kes ikka veel uuest usust kinni pidavat, ega nemadki ei soovivat ummisjalu põrgu jooksta. Talupojad olevat harjunud alati junkrutele järele tegema. Evangeeliumi õpetajaid nimetas Schencking palgalisteks madalast soost, kuna tema, Schencking, niisama piiskopp Patricki ja kardinal Radziwill mõisnikuseisusest olevat ja ometi mitte halvaks pole pannud katoliku kiriku teenistusesse astuda. Sellest võivat selgesti ära tunda, et see õige usk olevat. Evangeeliumi õpetajate üle valvati kangesti, kas nad oma karja ei keela katoliku usku minemast, ja neid kiusati hirmsal kombel taga. Ainult Riia linnas leidsid õpetajad mõjuvat varju. Ja nõtkus raekohus järele andma, seda julgemalt kaitsesid neid kodanikud. Ähvardavast julgusest aga oskasid isegi vägivaldsed poolakad lugu pidada ja jätsid õpetajad enam rahule.
Kardinaal Radziwilli tegevus.A. 1584 võttis kardinaal Radziwill kirikukatsumise-teekonna Liivimaal ette, et oma uuristamise vilja näha. Talurahva seast leiab ta äraütlemata vaesust ja viletsust. Mitmel pool peab rahvas evangeeliumiusust veel kinni, teisal jookseb ta karjakaupa kardinaalile vastu ja täidab tema soovi. Nälginud hulgal on üks kõik, mis usku ta on. Ta teab ühest niisama palju, kui teisest. Aga katoliku usk näitab mitmel parem olevat, sest ta annab — leiba, mis nälga kustutab. Viljandisse ei ole kaua aega enam evangeeliumi õpetaja jalg ulatanud. Radziwill paneb siia katoliku jumalateenistuse käima ja salvib suure hulga mehi ja naisi. Tartus kuuleb tema rõõmuga, kuidas jesuiidid „Maarahvale Maakeeli“ jutlust ütlevad. Raekohtu käest nõuab tema, et evangeeliumi kuulutajatele rahvakeelne jutlusetegemine täiesti ära keeldaks, aga raekohus julgeb vastu panna. Kuid mis nüüd veel võimalik ei ole, küllap vägev mees selle pärastpoole läbi viib, pealegi niisuguses pisukeses, vaeses linnas, nagu Tartu sel ajal oli. Raskem oli juba rikkas kaubalinnas Riias julgete, kangekaelsete ketseritega ümber käia. Kui sellesama aasta jõulusid paavst Gregoriuse XIII parandatud kalendri järele kästi pühitseda, tõusis Riias mäss, mis alles siis jõuti sumbutada, kui eestvõtjad Giese ja Brinken ära hukati (a. 1589).
Vahepeal (a. 1586) oli Stefan Báthory surnud. Järeltulijaks valiti kuninga Johan III poeg Sigismund III Vaasa. Järgmisel aastal lahkus siit ilmast ka piiskopp Patricki. Võnnu doompraost Otto von Schencking sai tema asemele, ja usutaganeja tuhinaga hakkas tema nüüd õieti oma endist evangeeliumi kogudust taga kiusama. Poolakate vägivaldne talitamine Tartus.Iseäranis raske kannatuseaeg tuli Tartu kodanikkudele. Tartule ei kingitud a. 1582, kui ta Poola alla sai, vähematki eesõigust, nagu muule Liivimaale a. 1561. Algusest saadik talitasid siin Poola ülemad vägivaldselt, kuidas aga ise soovisid. Kuningas elas kaugel ja ei võtnud alamate hädakisa kuulda. Kohe riisus Jan Zamoiski (l. samoiski) evangeeliumiusuliste käest Maarja kiriku ja jättis neile ainult veel Jaani kiriku, mis seni eestlaste tarvitada oli. Kes katoliku usu vastu võttis, sai 2 rubla. Tõesti müüsid mitmed raugad ja naised selle eest oma usuvara ära. A. 1558 tulid siia 12 jesuiiti-paatrit ja asutasid oma kolleegiumi ehk suurkooli, kuhu tasuta lapsi õppusele võeti, et neist katoliku usu preestrid kasvatada. Ameti peale valmistati neid juba koolipingil niiviisi, et neid evangeeliumiusu jumalateenistust saadeti segama ja evangeeliumi õpetajaid teotama ja peksma. Õpetajatele keeldakse ära eestlastele jumalateenistust pidada ja neid armulauale võtta. Poola soldatid seatakse Jaani kiriku ümber, kes eestlased piitsaga peavad tagasi hurjutama, kui nad kirikusse tahavad minna. Õpetajad ei pane keeldu mitte tähele ja raekohus kaitseb neid. Aga kehval Tartul puudub Riia linna tüse jõud. Piiskopp Schencking võib aastal 1589 linnaga lepingu teha, et linna-eestlastele küll evangeeliumi tohib kuulutada, mitte aga neile eestlastele, kes kuninga- ehk kroonumõisate peal elavad. Ja see tähendas palju. Sest kui 1582 Tartu Poola alla heideti, tunnistas Poola kuningas terve Tartumaa kuninga „lauamõisateks“. Ja seda lepingut ei pidanud poolakad. Uuesti keeldi Tartu õpetajatele evangeeliumi kuulutamine eestlastele ära ja viimaks aeti õpetaja Bartholomäus Gilden Tartust välja. Aga mitte paljalt väevallaga ei murtud katoliku usule teed, ka suusõna õpetuse kaudu püüti laialipillatud karjalambaid võita, kellel enam karjast ei olnud. Preestritele katsuti sündsaid raamatuid muretseda, et nende abil rahvast õpetada. Eisenachi jesuiit Johannes Ambrosius Weltherus, kes Liivimaale katoliku misjonäriks tuli, andis 1591 niisuguse raamatu välja. Teine jesuiit, Liivimaa mõisnik Vilhelm Buccius (Bock?), laskis Braunsberis Rooma katekismuse Tartu murdes ilmuda, kus ka mitmed laulud riimides ja nootidega sees olid. Uus kirikukatsumine, mis 1613 ette võeti, pidi puhta õpetuse Liivimaalt täiesti välja pühkima, õpetajad, kus neid veel leiti, ära ajama ja kirikud katoliiklaste kätte toimetama.
Võitlus Poola-Rootsi vahel Liivimaa trooni pärast.Aga juba kauemat aega varitses värava taga vaenlane, kes Poola võimule Liivimaal otsa peale tegi. 1592 oli Sigismund III ka oma isa Johani III trooni Rootsis pärinud, aga rootslased ei leppinud jesuiitide sõbraga ja tõstsid tema onu, Södermanlandi hertsogi Karli, 1595 riigivalitsejaks. Sigismund katsus Rootsimaad sõjaga tagasi võita, kaotas aga lahingu ja 1600 kandis Karl sõjatule Liivimaale, kus teda rõhutud elanikud hõisates vastu võtsid ja kui päästjat teretasid. Ruttu langes maakond maakonna järele rootslaste kätte. Siis pööras sõjaõnn ja Jan Zamoiski tõrjus rootslased põhja poole tagasi. 1602 võeti kindel Viljandi tormiga. Rootsi vahva komandant Wildemann laskis ise lossi püssirohuga üles. Niisama vahva poolakate juht Jürgen Fahrensbach sai küll siin surma, aga uuesti võitsid poolakad 1604 Chodkieviczi juhatusel Paide all, nii et Karl rutuga Tallinnast Soome pidi põgenema. Hirmsasti möllasid nüüd vihased poolakad ja maksid veriselt kõikidele kätte, keda Rootsi poolehoidjaks peeti. Ja mis Poola mõõga ja võllaköie eest pääsis, selle saatis nälg hauda. 1605 tuli Karl, kes 1604 Rootsi kuningaks oli valitud, Dünamündes 10.000 mehega randa ja piiras Riia linna ümber. Aga Riia ei annud alla. Kirchholmi lahing.Kirchholmis tahtis kuningas ootamata Poola väe peale minna, aga Riiast oli Chodkievicz aegsasti sõna saanud ja valmistas ennast selle vastu. Rootslased kaotasid lahingu ja aeti üle pea-kaela põgenema. 1609 langesid viimased Rootsi käes olevad kindlused Liivimaal, Dünamünde ja Pärnu.
1611 suri Karl IX ja tema poeg Gustav Adolf päris riigi rasketes oludes. „Tühjade kätega“ hakkas tema valitsuseohjadest kinni, kahel pool korraga pidi ta sõdima. Esmalt pööras ta ennast Venemaa vastu, 1615 võttis ta Oudova linna ära ja piiras Pihkvat. Stolbova rahu 1617.Stolbova rahulepingus Laadoga järve ligidal tehti 1617 rahu. Ingerimaa jäi temale võidupalgaks.
1621 ilmus Gustav Adolf Riia alla. Kuuenädalase piiramise järele sõitis ta kui võitja vägevasse kaubalinna. Jakobi kirikus laskis tema jälle evangeeliumiusu jumalateenistust pidada, jesuiidid saatis ta rahuga minema. Siis läks tema Kuramaad karistama, kes kui Poola laenuhertsogiriik poolakatele abi oli annud. Edasi-tagasi voogas sõjamürin. Alles 1625 tõi selgust. Kuna Jakob de la Gardie ja Gustav Horn Tartu peale läksid ja augustikuus linna ära võtsid, tungis kuningas ise Kura- ja Leedumaale. Birsen, Posvol, Bauske ja Miitav langesid, 1626 said poolakad Leo Sapieha juhatusel Vallhofis kurjasti lüüa. Siis läks sõda edasi Läänemere lõunaranda Preisimaale. Elbing, Marienburg ja Dirschau võeti ära. Poolakad ei suutnud noorele väekangelasele kauem vastu panna. Septembrikuus 1629 tehti Altmargi rahu 1629. Eestlaste maa tervelt Rootsi all.Altmargis Elbingi lähedal rahuleping: Liivimaa kisti Poola küljest lahti ja sai Gustav Adolfile võidusaagiks. Jälle ühendati meie kodumaa ühe riigi valitsuse alla pärast 70-aastast lahutust. Meil algas ajajärk, mida tänulik rahvas veel praegu „vanaks heaks Rootsi ajaks“ kutsub.