Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Eessõna

Eesti Entsüklopeedia | I köide A–CHANDI | Eessõna

EPUB

Üldisi märkmeid. Kogu inimkond elab arengu tähe all; mida enam edasi, seda rohkem mitmekesistuvad selle arengu alad ja suunad ning hoogustub tempo. Et aina keerukamaks muutuva elu labürindis orienteeruda, elu nähtusi õieti hinnata ja oma kitsamal eri- või kutsealal kui ka väljaspool seda suuta aktiivselt teotseda, vajab iga isik meie päevil rohkel hulgal oskusi, teadmusi ning kogemusi. Igal sammul kohtab praegusaja inimene nähtusi, mõisteid, nimetusi, võõrsõnu, mis talle seni olnud tundmatud; iga päev kerkib esile küsimusi, mis hädasti vajavad lahendust mitte ainult teoreetilise huvi rahuldamiseks, vaid ka iga hariliku kodaniku praktilise tegevuse nõudeil. Seejuures on neid küsimusi nii palju ja elu tempo sedavõrt kiire, et isik peab otsekohe püüdma lahendust leida, kui ta oma ajast ei taha maha jääda.

Neil põhjustel on suurtel kultuurrahvastel juba varakult hakanud tekkima säärased teatmeteosed, millesse koondati laiemas või kitsamas ulatuses ja tihedas sõnastuses võimalikult kogu inimliku teadmise raudvara, ja kõik see teadmismaterjal korraldati süstemaatiliselt, nii et igaüks vastava märksõna alt — märksõnad ise järjestati harilikult tähestikuliselt — hõlpsasti võiks leida arusaadavaid ja täpsaid andmeid teda huvitava küsimuse kohta. Nende teoste — entsüklopeediate ehk konversatsioonileksikonide — koostamiseks rakendati töösse rohkel arvul teadlasi ja asjatundjaid kõige mitmekesisemailt teaduste ja oskuste aladelt, töö kestis aastaid ja aastakümneidki ja tulemuseks olid mitme- või koguni mitmekümne-köitelised suurteosed, millel on olnud täita tähtis osa rahvaste hariduslikus arengus ning teadmiskultuuri edendamisel. Mõned säärastest teostest, nagu tuntud saksa Brockhaus'i ja Meyer'i konversatsioonileksikonid, inglise Encyclopaedia Britannica j.t., on omandanud rahvusvahelise kuulsuse ning tunnustuse. Suurrahvaste eeskujul on endale säärased teatmeteosed soetanud ka enam edenenud väikerahvad ja viimasel ajal on kogu haritud maailmas nii suurte kui ka väikeste entsüklopeediate arv paisunud õige suureks.

Eestis tuleb säärase üldentsüklopeedia mõtte algatajaks seniste andmete põhjal pidada K. A. Hermann'i, kes juba 1880-ndail aastail avalikkusele tegi teatavaks oma kavatsuse välja anda konversatsioonileksikoni. Asunud selle teostamisele paarkümmend aastat hiljemini ^[1], ei suutnud K. A. Hermann oma üritust siiski lõpule viia: tema "Eesti Üleüldise teaduse raamatust ehk encyklopädia konversationi-lexikonist" ilmus aastail 1900—1904 ainult I köide (täht A, 748 lk.) ja 1906. a. veel täiendavalt 64 lk. II köitest (täht B osaliselt). Esimese algatusena, mis ka — ehkki vähesel määral — teostamist leidnud, on Hermanni katse sel alal kahtlemata mainitav. Kuid ei saa ühtlasi salata, et teos omagi aja kohta oli küllalt puudulik ja diletantlikult toimetatud. Täpsam ja asjasse kriitilisemalt suhtuv oli teine sellelaadiline ja osaliselt trükki jõudnud teos, J. Muide toimetatud "Hariduse sõnaraamat", millest ilmus aastail 1908—1909 224 lk. (tähed A—D) ja mis oli Hermanni konvcrsatsioonileksikonist oma ulatuselt kavatsetud nähtavasti hoopis kitsapiirilisemana. Ka J. Muide algatus on jäänud vastavate vaimsete ja aineliste eelduste puudusel lõplikult ellu viimata.

"Eesti Entsüklopeedia" saamiskäik. Iseseisvunud Eestis kerkis entsüklopeedia väljaandmise mõte peatselt päevakorrale. Küsimust on mitmel korral kaalutud vastavais ringkonnis, samuti leidub vihjeid teose vajadusele siinseal ajakirjanduses. Konkreetsema ilme omandas aga kavatsus 1930. a. suvel, millal k.-ü. "Loodus", kus vareminigi entsüklopeedia väljaandmise võimalused olid olnud kõne all, kutsus tegevusse mõned isikud küsimuse lähemaks sõelumiseks ja vajaliste eelläbirääkimiste pidamiseks ^[2]. Entsüklopeedia väljaandmist kaaludes jõuti otsusele, et seks vajalisi eeldusi on olemas: eesti keele üldine väljendusvõime ja sõnavara on juba küllaldane, ka eestikeelne teaduslik terminoloogia peaaegu kõigi alade jaoks loodud; samuti on moodustunud eesti teadlaskond ja eesti rahvuslikkude teaduste arendamisel saavutatud silmapaistvaid tagajärgi. See kõik andis põhjust kindlasti loota, et ettevõte ei äpardu, kuigi oldi teadmisel, et säärase suurteose esmakordsel väljaandmisel tuleb võita palju raskusi, mis tegelikus töös paratamatult esile kerkivad. Kui siis pärastine peatoimetaja oli s. a. varasügisel viibinud mõnda aega Soomes tutvumas seal parajasti teoksil oleva "Iso Tietosanakirja" toimetamistöö tehnilise korraldusega, kujundati sama aasta sügisel "Eesti Entsüklopeedia" redaktsioonitoimkond koosseisus: R. Kleis (peatoimetaja), prof. P. Treiberg, lektor J. V. Veski. Toimkond asus kohe tegevusse, seades endale esijoones ülesandeks koostada üksikasjaline toimetamiskava. Kogu toimetamistöö otsustati jagada osakondade vahel, kutsudes mõne osakonna juures tarbekorral ellu veel allosakonnad. Osakondade ja nende toimetajate nimestik on peale mõningaid hilisemaid täiendusi ja ümberkorraldusi kujunenud sääraseks, nagu ta leidub eespool. Redaktsioonitoimkonna allorganina kujundati sekretariaat, mille koosseisu kuuluvad praegu sekretärid V. Erm, E. Raudsepp (1930. a. sügisest alates), J. Käis (1932. a. märtsist peale) ja vajalisel määral abijõude. Samuti määrati kohe töö alul kindlaks teose ulatus ja ilmutamisviis. "Eesti Entsüklopeedia" koostub 8 köitest; iga köite suurus on umbes 1400 veergu teksti ühes sellesse mahutatavate illustratsioonidega. Peale selle varustatakse iga köide illustratiivse materjaliga eri-lehtedel. Teos avaldatakse vihkude kaupa, kusjuures iga kuu ilmub üks vihk; seitse vihku moodustavad ühe köite. Seega kuluks kogu entsüklopeedia väljaandmiseks ümmarguselt 5 aastat, arvates esimese vihu ilmumisest (oktoobris 1931). Leiti, et see tempo on meie oludes küllalt kiire ja teose veelgi kiirem väljaandmine pole tehniliselt kuidagi võimalik, kui teos tahab püsida nõutaval teaduslikul tasemel ^[3].

Esimeseks ja tähtsamaks astmeks entsüklopeedia tegelikus toimetamistöös oli m ä r k s õ n a s t i k u koostamine. Töö aluseks võeti soome "Pieni Tietosanakirja", kui ühe värskema ja meie oludele lähedama sedalaadi teose märksõnastik. Soome märksõnad ühes eestikeelse tõlkega sorteeriti sekretariaadis osakondadesse ja saadeti materjaliks osakonnatoimetajaile. Viimaste ülesandeks jäi oma ala märksõnastiku lõplik koostamine, mis töö on olnud õige vaevarikas: esiteks tuli igal toimetajal oma ala süstemaatiliselt läbi mõelda, et vältida kordumisi kui ka tühikute tekkimist andmestikus; teiseks oli vaja igas osakonnas Eestit käsitleva osa jaoks märksõnastik täiesti uuena koostada ja see osakonna üldosaga orgaaniliselt liita; edasi tuli märk-sõnastikku mahutada viited, mille abil juhitakse lugejat otsima seletust märksõnaga tähistatava asja või mõiste kohta, seks läbi töötada vastava teaduse-ala oskussõnastik jne. Pealegi ilmnes varsti, et "Pieni Tietosanakirja" märk-sõnastikku mitmes osakonnas ei saa üldse kasutada alusena "Eesti Entsüklopeedia" kavatsetud Jaadi ja ulatuse erinevuse tõttu, vaid soome materjal tuli kõrvale jätta ja selle asemel täiesti uus märksõnastik koostada. Kõigis teisteski osakondades, kus "Pieni Tietosanakirja" märksõnastikku arvestati, on osakonnatoimetajad, silmas pidades teiste välismaa entsüklopeediate märk-sõnade-süsteemi, eesti lugeja tarbeid, suuremat sisulist ülevaatlikkust ja muid asjaolusid, märksõnastikud põhjalikult ümber töötanud. Osakondadest hakkasid märksõnastikud saabuma s. a. aprillis ja suve alguseks oli enamik märksõnastikke valmis. Kõik märksõnad, mis osakonnatoimetajate poolt esitati, kanti sekretariaadis üldisesse kartoteek-registrisse, mille järel võidi asuda juba artiklite hankimisele entsüklopeedia esimeste vihkude jaoks.

Rööbiti märksõnastiku tööde üldise juhtimisega oli redaktsioonitoimkonnas käimas muude entsüklopeediasse puutuvate küsimuste lahendamine, kusjuures toimkonna koosolekuist osa võtsid sageli üksikud osakonnatoimetajad. Mitme tähtsama toimetamistöösse puutuva küsimuse otsustamiseks peeti jaanuari alul 1931 ka üldine osakonnatoimetajate koosolek. Redaktsioonitoimkonnas määrati kindlaks tarvituselevõetavad lühendid ja erikirjad, kinnistati transkriptsioonid ja illustratsioonide (piltide ja jooniste) kui ka bibliograafiliste andmete esitamise põhmõtted, võeti vastu juhised artiklite sisulise laadi kohta, määrati osakonnatoimetajate ja kaastööliste kompetentsi ulatus jne. Jaanuaris 1931 määrati igale osakonnale kindel ruum veergudes, mille piires osakonnatoimetajad üheaegselt märksõnastiku koostamisega määrasid omakorda iga üksiku imärksõna alla tuleva artikli pikkuse. Samuti toimiti illustratsioonide suhtes, kusjuures kogu illustratiivse külje alal tehniline korraldamine ja sekretariaadi nõustamine tehti hiljemini ülesandeks kunstiosakonna toimetajale. Teatav arv veergusid reserviti ruumi jaotusel redaktsioonitoimkonna korraldusse tagavaraks ja täiendusosa (supplemendi) tarbeks. Redaktsioonitoimkonnas võeti muu seas vastu ka sekretariaadi koostatud "varia" märksõnastik; see sisaldab kõiki neid nimetusi; mõisteid, võõrsõnu ja üldse alasid, mis ühegi osakonna piiresse ei mahu, mille esitamine entsüklopeedias on aga siiski tarvilik. Mitme säärase ala (näit. raamatukogundus, kodumajandus, mängud jne.) jaoks hangiti märksõnastikud vastavailt eriteadlasilt. Lõpuks võiks tähendada, et sekretariaadi kui ka kaastööliste tarbeks soetati oma raamatukogu, mis koostub suuremaist ja uuemaist välismaa (saksa, prantsuse, inglise, soome, rootsi, läti, leedu) entsüklopeediaist, mitmesugustest muist teatmeteoseist, sõnastikest jne. Kõik redaktsioonitoimkonna tähtsamad otsused, samuti juhtnöörid märksõnastikkude ja artiklite koostamiseks on osakonnatoimetajaile ja kaastöölistele tehtud teatavaks trükitud ringkirjade kaudu.

Suveks 1931, mil osakondadest märksõnastikud saabusid, olid vajalised eeltööd ka redaktsioonitoimkonnas lõppenud. Algas teine, kestvam periood toimetamistöös — entsüklopeedia avaldamine trükis.

Entsüklopeedia toimetamistöö korraldusest ja põhimõtteist. "Eesti Entsüklopeedia" on üldiste teadmuste ühine käsiraamat, mis tähendab seda, et ta ei saa olla ainult järjestikku trükitud erialaliste artiklite kogu. Iga entsüklopeedia artikkel peab selgitama asju ja mõisteid esijoones sellele arusaadavalt, kes on enam-vähem võhik käsiteldavas küsimuses, kuna eriteadlane omalt alalt vaevalt hakkab teadmusi ammutama ü l dentsüklopeediast. Seega on teose üheks tähtsamaks põhimõtteks võimalikult suur üldmõistetavus, mis aga ei tähenda veel rahvapärasust laiemas mõttes. Loomulikult peab esitatav ainestik lähtuma kõigi eriteaduste ja oskuste aluselt ning olema sisult piinlikult erapooletu, täpne ning teaduslik; kuid kogu seda ainestikku tuleb ühtlasi käsitella nii, et ta igaühele annaks asjast kiiresti selge ja ülevaatliku kujutluse. Teiseks on entsüklopeedia oma laadilt teadmuste varaait, mitte aga üksikasjaliste praktiliste nõuannete või juhiste kogu (nii siis mitte näit. nõuandja õiguslikes, majanduslikes jne. üksikküsimusis). Muidugi esitatakse seejuures tegeliku elu alasid puudutavaid teadmusi nõnda, et teose tarvitaja võiks neist kergesti tuletada praktilise rakenduse. Kolmandaks peab teos silmas ainult neid teadmusi, mida vajab nüüdisaja inimene: teos on oma iseloomult suunatud olevikku, mitte minevikku. Viimane leiab kõigil aladel käsitlust niivõrt, kuivõrt ta on otseses või kaudses seoses nüüdisaja saavutistega. Kõik nn. "surnud teadus", mis võib huvitada vaid üksikuid, peab jääma teoses paratamatult kõrvale.

Need on põhimõttelised alused, mis kehtivad praegu suuremal või vähemal määral kõigi üldentsüklopeediate toimetamisel ja mis on omaks võtnud ka "Eesti Entsüklopeedia" redaktsioonitoimkond ning kaastöölised. Nendele lisandub üksikuis osakonnis, kus see teostatav ja tarvilik, veel ainestiku valiku rahvuslik-geograafiline printsiip, mis seisab selles, et Eesti, selle järel lähemad naabermaad leiavad suhteliselt üksikasjalisemat käsitlust kui kaugemad Euroopa maad, teiste maailmajagude alasid käsitellakse omakorda pealiskaudsemalt Euroopa aladest. Samuti varustatakse üldosa artiklid võimaluse järgi andmetega vastava nähtuse, mõiste, isiku esinemise, teose ilmumise jne. kohta Eestis. Loomulikult otsib igaüks, nii ka eestlane, entsüklopeediast eeskätt andmeid oma maa ja rahva, s. o. selle miljöö kohta, milles ta elab ja teotseb. Seda tarvet ülalnimetatud teel rahuldada on entsüklopeedia toimetuse suurimaid püüdeid.

Artiklite sisulise külje eest on vastutavad osakonna- (resp. allosakonna-) toimetajad. Viimaste õiguseks ja kohuseks on seetõttu teha oma osakonna artikleis vajalisi parandusi ja täiendusi. Kui artikli autor pole nõus mõningate muudatustega artiklis ja kui lahkuminek autori ja osakonnatoimetaja vahel on põhimõttelisemat laadi, tuleb asi lahendamisele redaktsioonitoimkonnas, kelle otsused on lõplikud. Muidugi esineb sääraseid juhtumeid õige harva. Ühtlasi on redaktsioonitoimkonnal õigus omalt poolt kõigis saabu-vais artikleis ette võtta parandusi ja muudatusi, kasustades seks tarbekorral vastavate eriteadlaste kaasabi. Allosakondade toimetajad on kaastööliste hankimises, märksõnastiku ja artiklite koostamises enam-vähem iseseisvad, kuid nende artiklid tulevad sekretariaati osakonnatoimetajate kaudu, kusjuures viimased on õigustatud artikleis tarbekorral ette võtma muudatusi ^[4]. Sekretariaadis toimub peatoimetaja juhtimisel artiklite keeleline ja stiililine ühtlustamine, osaliselt ka faktilise külje kontroll mõnesugustel põhjustel artiklisse sattunud ilmsete vigade kõrvaldamiseks. Kõik artiklid loetakse redaktsioonitoimkonna liikmete poolt läbi esimeses trükikorrektuuris ja revisjonipoognais, kusjuures neis soovitavaid muudatusi kui ka uute täiend-artiklite lisandamise küsimusi arutatakse redaktsioonitoimkonna järje-kordseil koosolekuil. Teine trükikorrektuur, millesse redaktsioonitoimkonna parandusettepanekud sisse kantud, lähetatakse artikli autorile, kes selle kontrollitult oma parandustega (harilikult osakonnatoimetaja kaudu) tagasi saadab sekretariaadile. Muidugi kontrollitakse kõik artiklid enne: trükkiminekut veel kord sekretariaadis, neid võrreldes käsikirjaga ja autori korrektuuridega. Selline menetlus tagab redaktsioonitoimkonna arvates küllaldaselt artiklite täpsust ja arusaadavust.

Lisaks eelöeldule tähendatagu artiklite sisulise ja välise külje kohta veel järgmist:

1) Et entsüklopeedia peab täitma ühtlasi võõrsõnade sõnastiku ülesandeid, on teoses seletatud ka võimalikult kõik tarvitusel olevad võõrsõnad ja võõrkeelsed kõnekäänud.

2) Iga märksõna juures on märgitud sulgudes selle keeleline päritolu, hääldamine, tarbekorral ka tõlge; lahkuminevalt välismaa entsüklopeediaist on eluloolistes artiklites antud ka eesnime resp. eesnimede hääldamine.

3) Iga oskussõna (termini) juures on vastava sõnalühendiga märgitud ka selle erialaline kuuluvus.

4) Ruumi kokkuhoiu otstarbel tarvitatakse üksikuid sagedamini esinevaid sõnu artikleis järjekindlalt lühendatud kujul; lühendite register leidub teose alul. Samal põhjusel esineb iga märksõna alla kuuluva artikli tekstis märksõna enda asemel ainult selle algtäht, millele tarbekorral lisandatakse muutelõpud.

5) Kirjandust, mis võimaldaks entsüklopeedia lugejale süveneda artiklis käsiteldud küsimusse, nimetatakse harilikult ainult pikemate artiklite järel (nurksulgudes). Suuremat rõhku pannakse bibliograafiale Eesti alasid käsitlevate artiklite puhul. Esitatakse ainult uuemad ja soliidsemad spetsiaal-teosed, harva ja vaid erandina artiklid. Välditakse võimalust mööda viitamist teostele neis keeltes, mille tundjaid Eestis koguni vähe.

6) Statistilisi andmeid esitatakse mõõdukalt ja võimalikult värskeimaid.

7) Kõik daatumid teoses on antud uue (gregooriuse) kalendri järgi.

8) Biograafilistes artiklites antakse eluloolisist andmeist ainult kõige olulisemad, rohkem rõhku pannes isiku tegevuse kirjeldamisele. Sünni-surmakuupäevad ning -kohad on antud harilikult ainult tähtsamate kui ka eesti päritoluga isikute elulugudes; muude puhul piirdutakse vaid sünni- ja surma-aasta märkimisega.

9) Artikleis mainitavate teaduslikkude teoste pealkirjad enamtuntud suurrahvaste ja lähemate naaberrahvaste keeltes jäetakse tõlkimata, muud esitatakse kas ainult tõlkes või algupärandis ja tõlkes artikli autori äranägemist mööda. Ilukirjanduslikkude teoste pealkirjad saksa ja inglise keeles jäävad harilikult tõlkimata; hoopis kaugeist keelteist mainitavate teoste pealkirjad esitatakse ainult tõlkes. Venekeelsete teoste pealkirjad esitatakse ladina tähestikku transkribeerituina.

10) Artiklid avaldatakse harilikult anonüümseina; ainult pikemate artiklite lõppu lisatakse autori nimetähed. Autorite nimestik leidub iga köite lõpus.

11) Tähtede järjekord on entsüklopeedias järgmine: a, b, c, d, e, f, g, h, i, j, k, l, m, n o, p q, r, s, š, z, ž, t, u, v-w, õ, ä, ä, ö, ü, x, y.

12) Illustratsioonide — piltide ja jooniste — ülesandeks on mitte ainu teost kaunistada, vaid ka sisu selgitada. Trükitehnilistel põhjustel pole võimalik mitmevärvilisi kaarte ja pilte teksti paigutada, vaid need lisandatakse erilehtedel, pildid seejuures kriitpaberil. Loomulikult on mitmevärviliste illustratsioonide arv suurte valmistuskulude tõttu piiratud ja kõigub 8 ja 10 vahel köite kohta. Kriitpaberil antavate ühevärviliste pilditahvlite arv on seevastu märksa suurem.

Redaktsioonitoimkond on teadlik sellest, et ülalesitatud põhimõtete järjekindel teostamine vastavate kogemuste, mõnel üksikul alal ka kvalifitseeritud jõudude puudusel pole kerge ülesanne. Kuid senine töökäik on ühtlasi näidanud, et enamiku eesti teadlaste üksmeelse koostööga ja kogemuste rohknemisega on raskused siiski võidetavad.

Tartus, juunis 1932.

Redaktsioonitoimkond.

---

1. Vahepeal, a. 1891, oli ajakirjanik J. Nebokat avaldanud teadaande oma kavatsusest välja anda eestikeelset "Üleüldist Teaduste sõnaraamatut", mille käsikiri juba olevat valminud; sellest kavatsusest pole siiski saanud asja.
2. Umbes samaaegselt sai laiemalt teatavaks, et kirjastus "Elu" Tallinnas asub entsüklopeedia väljaandmisele. Tõepoolest ilmuski "Elu" kirjastusel ja B. Linde toimetusel 1931. a. alul I köite I raamat (suurus 192 veergu) teosest "Konversatsioon-leksikon — teaduste sõnaraamat". Nagu raamatu kaantel avaldatud teadaandest selgub, on teos kavatsetud 3-köitelisena, kusjuures iga köide jagunub 6 raamatusse. Esimesele raamatule pole aga seni edasisi järgnenud.
3. Hiljemini, I köite vihkude ilmumises 1932. a. algupoolel redaktsioonitoimkonna pingutusist hoolimata järk-järgult tekkinud, umbes 2-kuuline viivitus tõendab omakorda, et väljaandmise tempo kiirendamine pole esialgu üldse mõeldav.
4. Praktilistel kaalutlustel on siiski üksikute (näit. kaubateaduse, naisküsimuste, elektrotehnika j. t.) allosakondade toimetajate kompetentsi sedavõrt laiendatud, et see osutub võrdseks osakonnatoimetaja omaga. Loomulikult kannavad mainitud allosakondade toimetajad siis ka ise vastutust nende allosakondade artiklite sisulise külje eest.