Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Aadlikasvatus
| Eesti Entsüklopeedia | A–Aadlimarssal | Aadlikasvatus |
Aadlikasvatus. Vastandina kiriku ja kloostrite usulis-teaduslikule kasvatusele rõhutas keskaja teisel poolel välja kujunenud a. enam ilmalikku elurõõmu, kehalist tublidust ja vahvust. Poisi kasvatus toimus enamasti naabrimõisas või mõne silmapaistva rüütli õukonnas, kus ta tegi läbi 7.―14. a. paaži ja 14.―21. a. kannupoisi astme. Paažina oli ta proua käealuseks, õppides sellelt viisakust ja sõnakuulmist, kannupoisina saatis oma isandat jahtidel ning sõjakäikudel. 21-aastasena löödi ta pidulikult rüütliks. Tütarlapsed kasvasid kodus ema hoole all. Nende kasvatuses rõhutati enam vaimset haridust, mis poiste juures jäi seevõrra tagaplaanile, et enamik neist ei osanud isegi lugeda ega kirjutada. Vaimsete väärtuste kursi tõustes humanistlikul ajastul hakkas osa aadlikke oma lapsi saatma haritlaskoolidesse (peam. ladina ja jesuiitide koolidesse), kus nad õppisid koos jõukama kodanikkudekihi lastega, teine osa aga eelistas XVII ja XVIII s. eriti hoogu võtnud erilisi aadlikoole ― rüütliakadeemiaid, kus endiselt rõhutati kehalist ja inimlikku kasvatust õukondliku galant homme 'i vaimus. Eestis võib seesuguse koolitüübi esindajaks pidada Albu vaeslastekooli (←). Kolmas osa jäi truuks kodusele kasvatusele, usaldades selle erilise ametniku ― õumeistri (Hofmeister) hoolde.