Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Tükikesed Kalewipojast
Tükikesed Kalewipojast.
Kalewipoeg
olnud kuueteistkümne aastane, kuna ta esimest kord „Maalt“ Peipsi poole tulles Musta-järwe kohta juhtunud. Wiiesülla pitkune kõre palk-kuusk kepiks käes, astus ta järwe kitsama koha ehk „Härjaloomukse“ (mõned ütlewad Kuuse-jõe) teiselt kaldalt teisi ühe sammuga üle ja arwas nüid jälle kuiwa maad minna olewat, kuna tall aga kohe esimesel sammul ka Kuningwere järw oma kõrgete kallaste wahelt tee takistajaks ilmus. Sest üle astuda ei ulatanud Kalewigi samm; üle hüpata arwas noor wägimees ka natuke kauugeks ja kahtlaseks; aga et ta teed kõwerdada ei armastanud, wõttis ta riided selga kimpu, astus kaldalt wette ja sammus järwekesest läbi minema, mis suuremalt osalt poole põlwini ulatas, aga ühest kohast siiski sügawam oli, kui mineja ette oleks wõinud arwata, sest otse jo ligi teise poolse kalda alla saades, wajusiwad jalad poisil korraga alt, wesi tõuusis poole kaelani, ja roomaja katsus, sammusid kiirustades, et aga kaldalle sai. Jalga kuiwale pistes ja silmi tagasi lüies nägi ta tuldud sügawa koha peal Wette-ema weepinnal istuwat, kes naerdes ütles:
„Kõwa peaga poisikene
Ära astu iga auku!“
Kalewipoeg naeratas wastu:
„Ei ole wiga, Wette-eite,
Kalew ei waju kuhugi!“
Pärast seda käinud ta weel mitu kord nooremehe põlwel päris tembu pärast niihästi Kuningwere- kui Musta- ja Kaiu-järwest läbi[1] ja mõetnud nalja katsel nende sügawust.
Kalewipoeg ütelnud kord järwedest:
„Ise weike hoidukene
Halli-järwi, hoi mis sügaw,
Kaiu-järwe kaksik welje:
Mõetwad meesta rinna alta,
Katswad poisi kaenlaasta:
Suuri põldu Peipsieegi,
Märka merda, ei sügawa:
Küirakas ja künguline —
Teeb aga korralt tallad märjaks,
Korralt kastab kannad märjaks,
Siis-ap paisub üle põlwe,
Tõuseb taasta p—eeni,
Eesta kastab kellukeste.“
Üks teine wete-mõet rahwa suus Kalewipoja pitkusest on nii:
„Soome-meri säärini,
Sügawamalt seljani!
Peipsi-järwi p—ni,
Kaiu puudub kaenelani,
Ema-jõgi helmedeni,
Musta-järwi m—ni,
Halli-järwi üle õla,
Ilmjärw ilma põhjata.“
Hundimägi.
Ükskord läks Kalewipoeg Kuningwere järwest läbi ja istus natuke kahe järwe wahele kaldalle; korraga näeb ta hunti järwe otsast metsa-soost wälja jookswat ja põesast põesasse lamba-karja poole kawaldawat, mis järwe ääres rohumaa peal sõi. Liiwaka mäe otsas ei olnud kangemehel midagi kiwi ega kändu kätte wõtta wiskamiseks, sellepärast torkas ta oma kepi otsaga tüki mäe kallast lahti, kõige puude ja põesastega, ja wiskas kriimsilmale üle järwe nurga. Kiskja jäi wisatud maatüki alla, ja sest sai järwe otsa mäeküngas, mida praegugi Hundimäeks kutsutakse. Seda kalda kohta aga, kust kangemees tüki ära wiskas, kutsutakse Kalewi kraawiks, enamiste aga Talwe-teeks, sest et siit kohalt üksi talwe ajal risti üle järwe tee käib. Nimetatud juhtumise juures tegi siis kuulus kangelane kaks heategu, ühe küll sekssamaks korraks, teise aga igaweseks ilma põlweks siinse rahwalle, kunni iial saaniteel sõidetakse.
Linnamägi.
Kalewipoeg ja Sulewipoeg ehitasiwad Alatskiwile linnamäe, „tuetumatele tueks, wanadelle warjuks,“ tahtsiwad siit kunni Peipsi rannani weel ka suurt linna ehitada ja esimene wedas seks läbi Peipsi Narwast laudu. Aga üksi linnamäe saiwad nad jäedawalt üles teha, muu töö oli kangelastele asjata wäsituseks, sest rannas elas Peipsisorts ehk „Wanapagan“ oma sugukonnaga, kes Kalewide ehitamist silma otsas ei wõinud sallida. Niipea kui Kalew ja Sulew tüki ehitust oliwad korra toimetanud ja uut töötarwidust läksiwad juure otsima, kargasiwad öösetel sortsid platsi ja lautasiwad linna, nõnda et kiwide ja lauade kolin mitme kümne wersta taga ümberkaudu ära kuuldus. Mitu kord oli ehitus kunni linnamäe külge kõik ümbertkaudu maani maha lõhutud, kunni wägimehed kodu jõuudsiwad. Kalewite tulemise eest aga oliwad kurjategijad iga kord kui maa alla kadunud. Wiimaks wõtsiwad wägimehed nõuuks, lauad ja kraami, mis tarwis oli, kõik enne kokku kanda ja siis ehitada. Sulewipoja jättis sellepärast Kalewipoeg püsti linna juure wahtima ja käis ise Wenemaalt laudu toomas. Üheksamat suurt seljatäit tõi ta siis läbi Peipsi, kuna rannas kükitaw Peipsisorts järwe nii mässama puhus, et koormaga tulejal laened mööda keha kunni kaenla-aluseni üles kippusiwad. Kuiwale saades wiskas kangemees, kuna päikene korraga pilwede wahelt palawaste paistma hakkas, silmapilguks koorma seljast maha ja heitis halja rohu peale „Lemmusoo“ metsa ääre wäsinud kontisid sirutama. Siin kargasiwad Peipsisortsi pojad oma weskikiwisõlmiliste piitsadega tema kallale ja nende selga wirutas Kalewipoeg oma suurema osa laua koormat katki, kunni siili tark nõuu temale: „teriti lauda, teriti lauda, Kalewipoeg!“ appi tuli ja talle kurjategijate peale wõitu andis. Sest saadik ei tohtinud ennast enam ükski sortsilane Kalewipoja silma anda ega tükil ajal tema tööde ligi tulla. Ta saatis Sulewipoja ära Tartut ehitama ja tahtis ise üksi siinset tööd täiendada. Aga ta ei saanudki siin asjaga tahetud järjele, sest kuna ta Peatsekiwi mägede wahele oma sängi, mis linnamäest arwata poole wersta eemal ja linna ehituse kohalt weel oma jagu kaugemal ära on, kõwa töö peale öösetel raske unesse uinus, tuliwad warsti jälle sortsilased oma sala urkeist wälja, iga kahe nädala tagusel kolmel kuuta ööl, ja lautasiwad enamiste kõik ehituse ära, muud kui linnamäele aga ei jäksanud nad kõige püüdmisega midagi teha. Wiimaks pahandas ennast Kalewipoeg, „argpükste“ „kelmistükkide“ pärast aega wiitmast, „kes ennast ise näidatagi ei julgenud, aga wargsi mehist tööd püidsiwad lautada.“ Kangemees jättis kõrwalise linna ehitamise nõuu seekord katki ja kelmide ülesotsimise teiseks korraks, kuna tall abimehi ja walwajaid ei saaks puuduma. Ta kõwis linnamäe weel kõwemaks ja kindlamaks kui enne, wedas muist laudu ja tarwidusi ära Tartusse. Siin ehitasiwad Sulewiga ühes koos Taara-mäele ühe kindlama linna ja tegiwad talle nii kõrge üheksakordse walli, et „wareksel kõigel kangemal talwel kasukas palawaks sai, kui maast üle walli linna tahtis lennata.“
- ↑ Mikspärast ainult noorel põlwel ja nalja? Seda näitab siinse rahwa rääkimist mööda sellega wastata wõiwat, et Kalewipojal wanema mehe põlwel seks ei enam aega ega tahtmist näitnud olewat ja tall siis kibedad, tõsised tööd käsil oliwad. Ta läks siis, kui ta Peipsi poolt ja Alatskiwilt kas linnamäelt ehk Peatse-kiwi mägede wahelt omast sängist tuli, pahemalt poolt järwi üle „Kalm-oja“ mäe ja siit üle Luige nõmme ja Selgise mägede Tartu poole. Kuida meile Dr. Kreutzwald’i Kalewipoja laulust jo isegi tuttaw, wedas kangemees Wenemaalt (wõi Narwast) läbi Peipse jalgse lauudu.