Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Niki Näki Noki otsa
Niki Näki Noki otsa.
Kord istusiwad ja mängisiwad lapsed järwe kalda ääres. Wiimate läksiwad kaks tükki taplema, ei tea mis peale, ja mõned hakkasiwad kurja wanduma. Korraga hüidis üks laps teistele:
„Waatke! Üks põhjatu suur pa’lk ojub järwest otse meie poole!“ Kõik pöörawad silmad wastu järwe, näewad: tuleb ka määratu pitk, jäme ja jorgeline (muhkline ja kõwerik) pa’lk, tasakeste ojudes, ja jäeb otsa-pidi õigeste laste ette kalda wastu seisma. Üks laps ütles:
„Istume kõik selle pa’lgi peale ja sõidame parem temaga wee äärt mööda ja supleme, kui et riidlete ja kurja haugute!“
Teised lapsed wõtsiwad ka kohe tema sõna ja asusid kõik kihinal kahinal palgi peale. Üks kõige wanem ja mõistlikum keelis neid küll seda tegemast, sest tall näitas pa’lk paha ja kohutaw, aga teised oma hulgalises saginas ei kuulnudki, mis tema kõneles. Kui wiimate pa’lgi kalda-poolne pool jo lapsi täis oli saanud, hakkas pa’lk tasakeste järwe poole liikuma. Kõige wanemal lapsel, kes teisi oli keelnud, ei jäenud ruumi kuhugi teiste sekka istuda, ehk ta küll ka seda ei mõtelnud tehagi: sest silmi järwe poole lüies, nägi ta korraga, et pa’lgi teises otsas kaks suurt oksa juurikut nagu hobuse kõrwad edasi ja tagasi liikusiwad ja pa’lk jo ruttu edasi järwe poole wajus. Ja et nägijal lapsel iste aset ei olnud jäetud, ütles ta ruttu:
„Täis kõik Tirsu Türsu tipud! Kuhu mina istun? Niki Näki Noki otsa?“
Niipea kui tall need sõnad suust wälja said, kadus pa’lk silmist ja käest. Lapsed istusiwad kõik järwe serwas madalas wees, üks ühest kinni hoides, ja katsusiwad, et aga kodu saiwad.