6. Sõja edasiwältus.
Kettler, kes selgeste ära tundis, et wenelased sõjaga enam nalja ei mõista, läks 1559 isi Krakausse Poola kuninga Sigismund II. Augusti palwele. Kui muu asi enam ei aidanud, tahtis ta Poola kuningale mõne maatüki pandiks anda, et see eest tarwilikku abi saada. Sigismund August wõttis Liiwimaa asja kuulda ja kutsus juuni kuu sees 1559 riigipäewa Wilna kokku, kuhu ka Liiwimaa sakslasi paluti tulla. Selsamal ajal oli ka Augsburgis riigipäew ja et Liiwi ordo sest saadik kui Plettenberg Saksa würsti seisusesse wastu wõeti, Saksa riigipäewast osa wõis wõtta, läkitas Liiwimaa ka seekord ühe woliniku, Riia majakomturi, sinna. Sellele wisati Augsburgis ette, et Liiwimaa ial riigi hääks maksnud ei ole, waid ennast alati seega on wabandanud, et ta kõik raha wenelaste wastu wõideldes ära kulutab. Ka öeldi, et Liiwimaal üksnes Westfali mehed kõrgemaid ametisid saada. Nüüd olla aeg, kus Westfali rahwas aidata wõida. Ometi laskis keiser Hispània, Inglis, Rootsi, Daani ja Poola kuningale kirjutada ja käskis neid Liiwimaad aidata. Wiimased kolm mõistsiwad keiserlikku kirja isieneste kasuks pruukida; kui nad hiljem Liiwimaale tuliwad, wabandasiwad nad endid sellega, et keiser neid seda teha olla käskinud.
Augusti kuu sees 1559 andis Fürstenberg meistri-ameti täiesti käest ära ja läks Wiljandisse, mida Liiwimaa kõige kindlamaks lossiks peeti ja kus ta wiimased elupäiwi rahus lõpetada tahtis. Endist abilist Kettleri nimetati sedamaid ordomeistriks, mis temale Wilnas rohkem au andis, nõnda et asi sääl palju parem läks kui Augsburgis. Poola würst Radziwil tuli 1559 selle seletusega Riiga, et kuningas August Liiwimaale üksnes siis abi annab, kui terwe Liiwimaa Poola warjuwalitsuse alla heidab. Linn läkitas selle kindla sõnumiga saadikud Wilna Kettleri juure, et ta küll mõne maatüki, aga mitte Riia linna ega Kokenhusi lossi poolakatele ei anna. Augusti kuu lõpetusel 1559 oli asi nõnda kaugel, et Kettler isi ja tema ordo Poola kuninga warju alla heitis. Kõik maa, Leedu rajast mõlemalt poolt Wäina jõe äärt mööda kunni Ahseradini Dünaburgi, Selburgi, Lutsi, Rosfitteni ja Bauske lossiga sai, „pandi wiisil“ selle tingimisega Poola kuninga kätte, et ordo seda hiljem 100,000 guldeni eest tagasi wõib osta. Selle wasta lubas Sigismund August ordot ja pääpiiskoppi, ülepää Eesti, Liiwi ja Kuramaad wenelaste eest kaitseda, neis maades, mis temale saanud, rahwast wanas usus elada lasta, kõiki õigusi wana wiisi jätta ja rahwale mitte ülearu maksu pääle panna.
Sel ajal kui Kettler Wilnas riigipäewal oli, müüs Saare-Kuramaa piiskopp Johann V. v. Münchhausen ehk Mönnichhausen oma maad Daani kuningale Friidrih II. 30,000 taaleri eest ära. Friidrih II. andis nad oma wennale, Holsteini hertsog Magnusele. Endine kõwa katoliku-usuline Johann v. Münchhausen läks, kui raha, mis ta maade eest sai, taskus oli, Westfalimaale, heitis Lutheruse usku ja pea selle järele ka abielusse.
Kui Wilnas asjad korrale aetud oliwad, tuli Kettler Liiwimaale tagasi, kus temale kui uuele ordomeistrile ordo, Riia ja Tallinn truuduse wande wandusiwad ja läks siis uue julgusega Poola abi pääle lootes, wenelaste wastu wõitlema. Sügisel 1559 langes Kettler pääpiiskopi abiga Nõos (18 wersta Tartust) Wene laagri kallale, lõi wenelased ja läks Tartu linna ette, kust teda aga tagasi tungiti. Kuna Kristohw koju läks, piiras Kettler Laiuse lossi ümber, pidi aga kahekorralise tormijooksmise järele ümberpiiramist järele jätma ja nurisewate sõjameestega Põltsamaale minema. Selle nurja läinud ettewõtmise pärast ei pidanud rüütlid Kettlerist enam palju lugu ja see läbi läks asi weel pahemaks. Poolamaa muretses Sigismund Augustile pandiks antud maa eest küllalt, aga abi ei olnud kuskiltgi näha. Üksnes saadikuid oli Sigismund August selle käsuga Moskwa läkitanud, et tsaar sõda Liiwimaaga järele jätaks. Aga see ei pannud seda juttu tähelegi, waid läkitas würst Shuiski uuesti sõjawäega Liiwimaale.
Juba Jaanuari kuu sees 1560 tungis Wene sõjawägi Liiwimaale ja kõige päält Marienburgi lossi poole, mis keset Marienburgi järwe ehitatud oli ja oma mõnusa seisupaiga kui ka kindlate müüride pärast rajawahiks Wenemaa wastu pidi olema. Hilja aja eest oli Siiberg Wilipp Schall v. Belli asemele, keda ordo marschalliks nimetati, lossi komturiks saanud. Et Siibergil, kelle kallale waenlased nõnda ilma ootamata tuliwad, tarwilikku sõjamoona ei olnud, andis ta lossi ilma mõõga hoobita waenlaste kätte. Kettler oli selle üle nõnda wihane, et ta Siibergi Kirhholmis wangi laskis panna, kus see oma elu päiwi pidi lõpetama.
Marienburgi ärawõitmise järele käisiwad wenelased peaaegu terwe Liiwimaa läbi, ilma et kuskil wastupanemist oleksiwad leidnud. Küladest ära põgenenud ja metsadest üles otsitud talupoegi wiidi karja kaupa Wenemaale. Ordomeister ja pääpiiskopp nõudsiwad nüüd Poola kuningalt lubatud abi. Sigismund August wastas, et ta alles siis, kui tsaariga 1562 aastani tehtud rahu otsa saab, Wenemaaga sõda pidama hakkab. Kui Kettler Grobini lossi Preisi hertsogile ja Goldingeni ja Windawi lossi Poola kuningale uuesti pandiks annud, aga siiski weel suures kitsikuses oli, tuliwad ordo walitsejad aprilli kuus 1560 Riiga kokku uuesti nõu pidama. Nad tahtsiwad weel korra wõõraste würstide käest abi paluda. Kui sest aga midagi wälja ei pidanud tulema, pidi Kettler ilmalikuks würstiks saama, abielusse heitma[1] ja Liiwimaad kui ilmalik walitseja walitsema; aga sunniks häda neid wõõraste kuningate alamateks jääma, siis taheti Poola kuningas pääperemeheks walida.
Aastal 1560 tuli Holsteini hertsog Magnus Kuresaares maale ja wõttis sedamaid Saaremaa ja Kuramaa piiskopi maad oma walitsuse alla. Ka Tallinna piiskopp müüs oma maad Magnusele, mis Kettler kõik kannatlikult päält pidi waatama. Nõnda oli Magnus maakondade peremees, mis peaaegu sada penikoormat üleüldse pikad kitsalt üle maa ja mere Tallinna juurest Soome lahest pääle hakkasiwad, Lääne, Muhu ja Saaremaalt läbi läksiwad ja Domesneesist Hasenpoti kaudu, Neuhausi ja Amboti kuni Preisi ja Leedu rajani ulatasiwad. Magnus nägi juba magusat kuninga krooni unenägu, sest ta lootis, et pea oma piirisid laiendada wõib.
- ↑ Aastal 1566 heitis Kettler Meklenburgi printsess Annaga abielusse.