7. Eestimaa äramüümine.
Ammusest ajast oli Daani walitsus Eestimaal ordol okkaks silmas. Hää meelega oleks ordo oma wõimust Eestimaa ülegi wäljalaotanud, kui mitte sekeldusi Daani walitsusega ei oleks kartnud. Aega mööda wähenes Daani walitsuse wõimus ikka enam. Daani troonilgi istusiwad nõrgad kuningad, kes kaugeltki endiste agarate kuningate wasta ei saanud. Eestimaa sakslased oliwad Daani nõrkade kuningatega ometi rahul. Kuninga nõrkusega kaswis Eestimaa ülema seisuse tugewus. Kõrgem seisus pidas ennast nagu kuningaks. Kuninglikud ametnikudki ei annud omawolis muudele järele. Maawalitseja Konrad Preen hakkas uusi sissetuleku allikaid otsima.
Preen määras esmalt kloostritele määratumad maksud. Wähä weel. Määras wõõrastele kaupmeestelegi, nimelt Tartu ja Wene kaupmeestele maksusid. Rõhus kaupmehi, rõhus ülemaid. Alles raha eest pääsiwad rõhutawad rõhumise alt. Niisugune tegu pahandas ordo rüütlid nii, et nad maawalitseja Paidesse wangi wiisiwad (1342). Muudki ülemad ei annud maawalitsejale palju järele. Nagu Saksamaal keskajal moeks, katsus mõni lainumees Eestimaalgi rööwimiseametit. Wähemalt teatakse, et üks tähtjas lainumees Orgies teerööwliks hakkas. Tee ääres warjul waritses ta kaupmehi, tungis seltsilistega kaupmeeste kallale, riisus nende kauba. Wene kaupmeeste puhtaks riisumise pärast ilmus Pihkwa sõjawägi Eestimaale, laastas hulga Eestimaad (1323). Ülemad tülitsesiwad isekeskis. Sel kombel hakati ju 14. aastasaja algusel ütlema, et Eestimaa wõõrastele paradiis, talupoegadele põrgu olla. Talupojad õhkasiwad, ülemad aga oliwad Daani nõrga walitsusega seda enam rahul.
Rahahädas tõotas Daani nõrk kuningas Kristow II. (1320–1333) Eestimaa mõisnikkudele, et ta Eestimaad iialgi ei müü, pandiks ei pane ega muul wiisil Daanimaast lahuta. Selle tõotuse eest andsiwad Eestimaa ülemad kuningale suurema summa raha. Kuningal Kristow II. oli ometi lühike mälestus. 7 nädalat hiljemini lubas kuningas ju Hollandi hertsog Knuutile Eestimaa igawesti lainuks. See teade käis nagu kulutuli läbi Eestimaa ja süütas igal pool. Süütas ülemate südamed wihale kuninga ja uue omaniku wasta. Lainusaaja ei julenud iialgi Eestimaale tulla lainu wasta wõtma. Lugu lõpes see kord rahulikult.
Rahu ei kestnud ometigi kaua. Kristowi poeg Otto lubas Eestimaa oma õele Margaretale kaasawaraks. Andis õele ühtlasi õiguse kaasawara kas ärakinkida ehk müüa. Aga kuninga lubamine ei maksnud palju. Pea sellejärele wõtsiwad Daani ülemad Otto wangi. Daanimaa jäi kuueks aastaks kuningata. Seda hõlpsamini wõisiwad sellel waheajal Eestimaal ülemad ise kuningat mängida. Wiimaks pääsis Waldemar III. Daani troonile. Waldemar sai warsti aru, et tal raske Eestimaad walitseda. Tegi otsuseks Eestimaad äramüüa. Enne kui nõu korda läks, tuli suur Eesti mäss wahele.
Mäss näitas kuningale weel selgemini Eestimaa müümise tarwidust, takistas aga omast kohast müümist. Mässu waigistuseks oli ordo sõjawägi Eestimaale tulnud ja Eestimaa linnadesse ja lossidesse paigale jäänud. Waldemar saatis Eestimaale uue maawalitseja Andersoni. Maawalitseja tänas ordot antud abi eest ja palus ühtlasi maad tagasi. Ordo nõudis waewatasumist. Seda polnud uuel maawalitsejal maksta. Nii jäi Eestimaa edasi ordo kätte.
Kuningas Waldemar purjutas 1345 aasta sügisel ise Eestimaale asju õiendama. Kõigepäält kinnitas ta Tallinnale ja waimulikudele meestele nende eesõigused. Maad ülewaadates pani kuningas pea tähele, kui palju maa mässu all kannatanud. Kus seisiwad külad ja mõisad aherwartes, kus jälle puudus meesterahwas. Kuningas arwas kõige õigemaks wõimalikult pea Eestimaast lahti saada. Kuningas sõitis küll pea Daanimaale tagasi, aga maawalitseja Anderson tegi Saksa ordoga müümise pärast kaupa edasi. 29. augustil 1346 sobitati kaubad Marienburgis kokku. Kõrgemeister Heinrih Dusmer maksis Saksa ordo nimel Daani kuningale Eestimaa eest 19,000 marka ehk 250,000 rubla. Meie ajal maksab üks ainus mõis enam kui sel ajal kogu Eestimaa ja Tallinna eest makseti. Olgu weel nimetatud, et markgrahw Ludwig pääleselle Eestimaa eest weel 6000 marka enesele sai. Suguluse poolest oli Ludwikul Eestimaa kohta oma õigus. Juba 20. septembril 1346 kinnitas Saksa keiser Eestimaa müümise, paar aastat hiljem paawstki.
Pea tundis kõrgemeister Marienburgis ometi ära, kui raske niikaugelt Eestimaad walitseda. Kõrgemeister pakkus Liiwimaa ordomeistrile maad müüa. Ordomeister oli nõus. Igatses ju ordo ammugi Eestimaad enesele. Kaubad sobitati pea kokku. Dusmer müüs Eestimaa ordomeister Goswin von Herikele juuni kuus 1347 200,000 marga ehk umbes 260,000 rubla eest ära. Ühtlasi tingis kõrgemeister enesele müümisekaubas õiguse wälja Eestimaad soowikorral igal ajal tagasi osta.
Pärast müümist lahkusiwad wiimased daanlased Eestimaa linnadest. Mässust saadik ei julenud nad tawalisesti enam maal elada. Ordo jagas Eestimaa, nii kaugelt kui see ordo liikmete käes weel ei olnud, sakslastele uuesti lainuks. Sest ajast pääle sai Eestimaa enesele puhta Saksa sugu ülema seisuse. Walitsuse wahetus ei jõudnud eestlaste elu ometigi parandada. Eestlased ja sakslased saiwad kohe pärast Eestimaa müümist musta surma käes palju kannatada. Katk tuli Eestimaale wõõraks ja päris siit palju ohwrid.
Eestimaa müümisega lõpeb teine ajajärk. Ju enne müümist ja weel niisama pärast müümist tekkis kodumaale uus seisus juurde. Hulk maad jaeti sakslastele ja waremalt daanlastele ära lainuks. Need lainumehed ei kuulunud rüütliseisusesse ega tarwitanud rüütlite eeskirju täita. Need lainumehed wõisiwad naist wõtta ja maad lastele pärandada. Aega mööda unustasiwad lainumehed, et nad maa lainuks saanud. Aja jooksul hakkasiwad nad lainuks saadud maad päriseks pidama. Neist lainumeestest tekkis hilisem mõisnikuseisus.