Dorian Gray portree/XX
←XIX
|
Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare |
KAHEKÜMNES PEATÜKK
Oli imeline öö, nii soe, et Dorian võttis mantli käsivarrele ja ei pannud isegi oma siidsalli ümber kaela. Koju minnes möödusid temast kaks noormeest õhturiietuses. Ta kuulis üht teisele sosistavat: „See on Dorian Gray.” Tal tuli meelde, kuidas see temale kord oli meeldinud, kui teda tähele pandi, teda vahiti või temast räägiti. Nüüd oli ta tüdinud iseoma nime kuulmast. Pool selle väikese küla meeldivusest, kus ta viimasel ajal nii sagedasti käinud, peitus selles, et seal keegi ei teadnud, kes ta on. Tüdrukule, kelles ta oli osanud äratada armastuse, kinnitas ta, et tema on vaene, ja see oli teda uskunud. Ükskord ütles ta temale enese kurja olevat ja siis naeris tüdruk ta välja ja vastas, et kurjad inimesed on ikka väga vanad ja väga inetud. Kuidas see tüdruk küll naeris! Nagu laulaks rästas. Ja kui ilus oli ta oma puuvillastes rõivastes ja laiades kübarates! Ta ei teadnud midagi, kuid tal oli kõik, mis Dorian juba kaotanud.
Kodus leidis ta teenri ootamas. Ta saatis selle magama ja heitis raamatukogus sohvale, hakates mõtlema asjust, millest lord Henry temale oli rääkinud.
Oli see tõesti tõsi, et inimene ei või muutuda? Tal tõusis metsik igatsus lapsepõlvise puhtuse järele – roosa-valge lapsepõlve järele, nagu lord Henry seda kord nimetas. Ta teadis, et oli enda rüvetanud, oma mõistuse rikkunud ja oma fantaasia täitnud koledusega; et oli halvasti mõjunud teistesse, tundes sellest kohutavat rõõmu, ja et oli häbi toonud just neile, kes kõige väärtuslikumad ja lootusrikkamad. Aga kas ei võinud seda kuidagi heaks teha? Kas polnud siis temal enam mingit lootust?
Ah! millisel pöörasel uhkusel ja kire silmapilgul oli ta küll palunud, et portree kannaks tema aastate koormat ja et tema ise säilitaks igavese nooruse rikkumata hiilguse! Kogu halbus järgnes sellest. Temale oleks parem olnud, kui iga tema elupatt oleks kandnud kindlat, kiiret karistust. Karistuses oleks peitunud puhastus. Mitte „ja anna andeks meile meie patud”, vaid „karista meid meie ülekohtu eest” peaks olema inimese palve oma kõige õiglasema jumala poole.
Imelikult vormitud peegel, mille lord Henry temale paljude aastate eest kinkinud, seisis laual ja valgeliikmelised cupidod naersid selle ümber nagu vanastigi. Ta võttis selle, nagu tol õudsel öölgi, kui oli esimest korda märganud pildi saatuslikku muutumist, ja vahtis meeletuil pisarsilmil lihvitud klaasi. Millalgi oli keegi talle kirjutanud hullumeelse armastuskirja, mis lõppes ebajumaldavate sõnadega: „Maailm on muutunud, sest teie olete loodud elevandiluust ja kullast. Teie huulte looklev joon kirjutab uue ajaloo.” Nüüd tulid need sõnad tal meelde ja ta kordas neid ikka ja jälle iseendale. Ja ta tundis jälkust iseoma ilu vastu ja paiskas peegli põrandale ning tallas ta kontsadega hõbekildudeks. See oli tema ilu, mis tõi talle hävituse, sama ilu ja noorus, mida ta endale millalgi oli palunud. Ilma nendeta oleks ehk tema elu olnud laiguta puhas. Ilu oli talle olnud ainult näokatteks, noorus ainult pilkeks. Mis oli noorus parimal korral? Roheline, valmimatu aeg, pealiskaudsete meeleolude ja haiglaste mõtete aeg. Miks oli ta tema kehakatet kandnud? Noorus oli ta hävitanud.
Parem oli minevikule mitte mõelda. Teda ei võinud miski muuta. Tema pidi mõtlema iseendale ja oma tulevikule. James Vane oli maetud Selby kirikuaiale nimetusse hauda. Alan Campbell oli enda maha lasknud oma laboratooriumis, kuid polnud ometi saladust ilmutanud, mis talle peale sunnitud. Ärevus, mis valitses Basil Hallward’i kao tõttu, vaibuks peagi. Ta oligi juba vaibumas. Nõnda siis oli tema seisukord täiesti kindel. Pealegi polnud see Basil Hallward’i surm, mis teda kõige raskemalt rusus. Teda vaevas tema enda hinge elav surm. Basil oli maalinud portree, mis hävitas tema elu. Seda ei võinud ta temale andeks anda. Just see portree oli kõik teinud. Basil oli temale asju rääkinud, mis väljakannatamatud, ometi oli tema seda kuulanud rahulikult. Tapmine oli lihtsalt silmapilkne hullumeelsus. Mis puutus Alan Campbell’i surma, siis oli see tema enda tegu. Tema ise valis selle tee. Temal, Dorianil, polnud sellega midagi tegemist.
Uus elu! Seda vajas ta. Seda ootas ta. Kindlasti oli ta temaga juba algust teinud. Igatahes oli ta juba armu andnud ühele süütule olevusele. Tema ei tahtnud enam kunagi süütuid kiusatusse viia. Tahtis olla hea.
Hetty Merton’ist mõeldes tõusis tal küsimus, kas ehk pilt lukustatud ruumis pole muutunud. Kindlasti pidi ta nüüd vähem hirmus olema kui tänini. Kui tema elu muutub puhtaks, võib-olla suudab ta siis iga kurja kire tunnuse näolt peletada. Võib-olla ongi juba kurja tunnused sealt kadunud. Ta tahtis minna ja vaadata.
Ta võttis laualt lambi ja ronis mööda treppi üles. Ust avades lendas imelik rõõmuilme üle tema võõrastavalt noore näo ja püsis silmapilguks tema huulil. Jah, tema tahtis olla hea ja see inetu asi, mida ta teiste eest varjas, ei pea enam talle hirmutiseks olema. Talle tundus, nagu olekski juba see raske koorem temalt kerkinud.
Ta astus vaikselt sisse ja lukustas enda järel ukse, nagu tal viisiks, ning tõmbas purpurse eesriide pildilt. Valu- ja vihakarjatus lipsas ta huulilt. Ta ei suutnud mingit muutust tähele panna, ainult silmi oli ilmunud kavalus ja huuli ümbritsevaisse kortsudesse silmakirjalikkus. Pilt oli ikka alles jälk, jälgim veel kui enne – ja punane härmatis, mis rüvetas kätt, oli selgemaks läinud, värskelt valatud vere karvaliseks muutunud. Ta lõi värisema. Oli see siis ainult edev auahnus, mis oli ajanud teda seda head tegu tegema? Või iha uue elamuse järele, nagu oli tähendanud lord Henry pilkaval naeratusel? Või oli see kirg teatud osa mängida, mis teeb meid mõnikord paremaks kui tõepoolest oleme? Või oli see kõik üheskoos? Ja miks oli see punane laik endisest suuremaks läinud? Hirmsa tõvena oli ta üle kortsunud sõrmede roomanud. Verd oli ka värvitud jalul, nagu oleks ta sinna tilkunud – verd isegi käel, millega ta polnud nuga hoidnud. Tunnistada? Tähendas see, et tema pidi oma süü tunnistama? Enda üles andma ja surma minema? Ta naeris. Ta tundis, see mõte oli pöörane. Pealegi, kui ta olekski tunnistanud, kes oleks teda uskunud? Tapetust polnud vähematki jälge järel. Kõik temale kuuluv oli hävitatud. Tema ise oli põletanud selle, mis oli alla jäänud. Maailm ütleks lihtsalt, ta on hulluks läinud. Nad paneksid ta kinni, kui ta oma tõendust ei jätaks… Ometi oli tema kohus tunnistada, kannatada häbi ja anda avalikult rahuldus. Oli olemas jumal, kes käskis inimesi oma patte tunnistada niihästi maale kui ka taevale. Miski ei võinud teda enne puhtaks pesta, kui ta oli tunnistanud oma patu. Tema patt? Ta kehitas õlgu. Basil Hallward’i surm tundus talle tühisena. Ta mõtted käisid Hetty Merton’i kannul. See peegel, tema hinge peegel, millesse ta vaatas, oli ülekohtune. Edevus? Uudishimu? Silmakirjalikkus? Kas siis tema loobumuses mitte midagi muud ei olnud? Seal oli midagi muud. Vähemalt arvas tema ise nõnda. Kuid kes võis öelda?… Ei. Seal polnud mitte midagi muud. Edevuses oli ta neiule armu andnud. Silmakirjalikkuses oli ta kandnud headuse näokatet. Uudishimus oli ta püüdnud salata iseend. Nüüd mõistis ta seda.
Aga see tapmine – pidi see teda kogu eluaeg taga kiusama? Pidi teda tema minevik alati koormama? Pidi ta tõesti tunnistama? Ei kunagi. Tema vastu oli ainus tõendus – see pilt. Selle tahtis ta hävitada. Milleks oli ta teda nii kaua hoidnud? Millalgi oli ta lõbu tundnud tema muutumist ja vananemist vaadeldes. Hiljem ei tundnud ta enam mingit lõbu. Ta oli toonud temale uneta öid. Kodust eemal viibides oli see teda täitnud hirmuga, et võõrad silmad võiksid pilgu temale heita. Ta oli toonud tema kirgedesse nukruse. Juba tema paljas meeldetuletus oli hävitanud tal nii mõnegi rõõmsa silmapilgu. Ta oli temale nagu südametunnistus. Jah, ta oli südametunnistus. Tema pidi ta hävitama.
Ta vaatas ümber ja nägi nuga, millega oli pistnud surnuks Basil Hallward’i. Ta oli teda mitu korda puhastanud, kuni tal polnud enam ainustki laiku. Ta säras ja läikis. Nagu tappis ta kunstniku, samuti tahtis ta tappa ka tema pildi ja kõik, mis temaga ühenduses. Ta tahtis tappa mineviku, ja kui see oleks surnud, siis oleks ta vaba. Ta tahtis tappa selle pöörase hinge-elu ja vabana tema inetuist hoiatusist leiaks ta rahu. Ta võttis noa ja lõi sellega pilti.
Kuuldus karjatus ja prantsatus. Karjatus oli oma surmavalus nii hirmus, et kohkunud teenrid ärkasid ja ronisid oma toast välja. Kaks härrat, kes all platsil möödusid, peatusid ja vaatasid üles suure maja poole. Nad läksid, kuni leidsid politseiniku, ja tõid selle kohale. See kõlistas mitu korda, kuid vastust ei tulnud. Ainult kusagil kõrgel katuse all aknas helkis tuli, muidu oli kogu maja pime. Natukese aja pärast läks politseinik ära ja jäi seisatama naabrusse sammaskäigu alla, et vaadelda.
„Kelle maja see on, konstaabel?” küsis vanem härra politseinikult.
„Mr. Dorian Gray maja, sir,” vastas politseinik.
Härrad vaatasid teineteisele otsa ja läksid irvitades edasi. Üks neist oli sir Henry Ashton’i onu.
Maja sees aga, selles osas, kus asusid teenrid, kes praegu ainult pooleldi riietatud, räägiti salaja sosistades isekeskis. Vana mrs. Leaf nuttis ja ringutas käsi. Francis oli surnukahvatu.
Veerandtunni pärast ronisid tema kutsar ja veel üks teener mööda treppi üles. Nad koputasid, kuid ei tulnud mingit vastust. Nad hüüdsid. Kõik oli vaikne. Lõpuks, pärast asjatuid katseid ust sisse murda, ronisid nad katusele ja laskusid sealt palkonile. Aknad andsid kergesti järele: nende riivid olid vanad.
Kui nad sisse astusid, leidsid nad seinal rippumas suurepärase portree oma härrast, nagu nad teda viimati näinud – kogu tema imelises nooruses ja ilus. Põrandal lamas õhturiietuses surnud mees, nuga südames. Tema oli närtsinud, kortsus ja vastiku näoga. Nad ei tundnud teda enne, kui olid vaadelnud tema sõrmuseid.