Dorian Gray portree/XVII

by Oscar Wilde

←XVI

Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare

XVIII→

EPUB

SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK

Nädal hiljem istus Dorian Gray Selby Royali talveaias ja jutles ilusa hertsoginna Monmouth’iga, kes ühes oma abikaasaga, välimuselt väsinud kuuekümneaastase mehega, viibis tema külaliste seas. Oli teeaeg ja laual seisva suure pitskattega lambi pehme valgus langes serviisi peenele portselanile ja taotud hõbedale, mille juures hertsoginna täitis majaproua kohuseid. Ta valged käed liikusid kenasti tasside vahel ja ta täidlased, punased huuled naeratasid millegi üle, mida Dorian oli temale sosistanud.

Lord Henry lamas seljakil siidiga kaetud korvtoolis ja vaatles neid. Virsikuvärvilisel diivanil istus leedi Narborough ja tegi, nagu kuulaks ta hertsogit, kes kirjeldas uusimat brasiilia putukat, millega ta oma korjandust oli täiendanud. Kolm noormeest, kes kandsid elegantseid smoking-ülikondi, pakkusid mõnedele daamidele teeküpsiseid. Kogu seltskond oli kaksteist inimest ja järgmiseks päevaks oli külalistele lisa oodata.

„Millest teie kahekesi räägite?” küsis lord Henry laua äärde astudes ja oma tassi sinna pannes. „Loodan, Gladys, et Dorian teile minu kavatsusest on jutustanud kõike ümber ristida. See on suurepärane mõte.”

„Aga mina ei vaja ümberristimist, Harry,” ütles hertsoginna ja vaatas oma imeliste silmadega mehele otsa. „Mina olen oma nimega täiesti rahul ja ma olen kindel, mr. Gray omaga samuti.”

„Kallis Gladys, neid kaht nime ei taha ma muuta. Need mõlemad on täiuslikud. Mina mõtlesin peaasjalikult lilli. Eile lõikasin endale orhidee, nööpaugu tarvis. See oli imeliselt laiguline loomake, ilus kui seitse veripattu. Hajameelsel silmapilgul küsisin ühelt aednikult, kuidas on selle nimi. Tema ütles, see olevat mingisugune Robinsoniana eriliik või midagi muud selletaolist hirmsat. On kurb tõde, et oleme ande kaotanud meeldivaiks nimedeks. Nimed aga on kõik. Mina ei vaidle kunagi tegude, vaid ikka ainult sõnade pärast. Siin peitubki põhjus, miks ma harilikku realismi kirjanduses vihkan. Mees, kes võib labida labidaks nimetada, peaks olema sunnitud teda tarvitama. See on ainuke ülesanne, milleks ta kõlvuline.”

„Kuidas peaksime siis teid nimetama, Harry?” küsis hertsoginna.

„Tema nimi on prints Paradoks,” ütles Dorian.

„Mina tunnustan teda jalamaid,” hüüdis hertsoginna.

„Aga mina ei taha sellest kuuldagi,” naeris lord Henry ja laskus toolile. „Niisugusest hüüdnimest ei saaks enam kunagi lahti! Mina loobun sellest aunimest.”

„Kõrgused ei tohi loobuda,” langes ilusailt huulilt hoiatus.

„Teie tahaksite siis, et ma trooni kaitseksin?”

„Jah.”

„Ma kuulutan homse päeva tõdesid.”

„Mina eelistan tänase päeva eksitusi,” vastas hertsoginna.

„Teie võtate mult mu relvastuse, Gladys,” hüüdis lord Henry tema ülemeelikusele vastavas toonis.

„Ainult kilbi, Harry, mitte piiki.”

„Mina ei võitle kunagi ilu vastu,” ütles lord Henry käega viibates.

„See on teie eksitus, Harry, uskuge mind. Teie hindate ilu liiga kõrgelt.”

„Kuidas võite seda öelda? Möönan, et mina arvan – parem on olla ilus kui hea. Kuid teisest küljest pole keegi rohkem valmis kui mina tunnustama, et parem on olla hea kui inetu.”

„Inetus on siis üks seitsmest veripatust?” hüüdis hertsoginna. „Mis saab siis teie võrdlusest orhideega?”

„Inetus on üks seitsmest verivoorusest, Gladys. Teie kui hea toori ei tohi neid alahinnata. Õlu, piibel ja seitse verivoorust on Inglismaast selle teinud, mis ta on.”

„Teie ei armasta siis oma kodumaad?” küsis hertsoginna.

„Mina elan siin.”

„Et seda parem oleks teda arvustada.”

„Pean ma ehk ühinema Euroopa otsusega tema kohta?” küsis lord Henry.

„Mis nad siis meist ütlevad?”

„Et Tartuffe olevat välja rännanud Inglismaale ning siin oma poe avanud.”

„Kuulub see teile, Harry?”

„Ma annan selle teile.”

„Ma ei või seda tarvitada. See on liiga õige.”

„Teil ei tarvitse karta. Meie suguvennad ei tunne endid üheski kirjelduses.”

„Nad on nimelt praktilised.”

„Nemad on rohkem kavalad kui praktilised. Kui nad oma pearaamatus arved lõpetavad, tasakaalustavad nad rumaluse rikkusega ja pahe silmakirjalikkusega.”

„Ometi oleme teinud suuri asju.”

„Suured asjad on meile kaela laotud, Gladys.”

„Meie oleme nende raskust talunud.”

„Ainult kuni börsini.”

Hertsoginna raputas pead. „Minul on usk meie tõusu,” hüüdis ta.

„See näitab ainult ettevõtliku võidulepääsu.”

„Ta areneb.”

„Langus võlub mind rohkem.”

„Ja kunst?” küsis hertsoginna.

„See on haigus.”

„Armastus?”

„Illusioon.”

„Ja religioon?”

„Moodne tõekspidamise aseaine.”

„Teie olete kahtleja.”

„Ei kunagi! Kahtlus on usu algus.”

„Mis te siis olete?”

„Määratlus on piiritlus.”

„Andke mulle tugipunkt.”

„Lõngad katkevad. Teie kaotaksite tee labürindis.”

„Te ajate mind segi. Räägime millestki muust.”

„Meie majahärra on tore jutuaine. Juba aastate eest ristiti ta prints Võlujaks.”

„Ah! Ärge tuletage mulle seda meelde,” hüüdis Dorian Gray.

„Meie majahärra on täna õhtul päris hirmus,” vastas hertsoginna punastades. „Tema usub, Monmouth kosinud minu puhtteaduslikkude põhimõtete tõttu, sest mina olevat moodsate liblikate seas parim eksemplar.”

„Loodan, et ta nõelu teisse ei torgi, hertsoginna,” naeris Dorian.

„Oo, selle eest muretseb juba minu toaneitsi, mr. Gray, kui ta minuga pahandab.”

„Ja miks ta teiega pahandab, hertsoginna?”

„Kõige tühisemate asjade pärast, mr. Gray, uskuge. Harilikult sellepärast, et tulen koju kümme minutit enne üheksat ja ütlen temale, et pean olema riietatud poole üheksaks.”

„Kui arutu ta on! Te peaksite talle üles ütlema.”

„Ma ei või, mr. Gray. Tema loob minule kübarad. Kas mäletate seda, mida ma leedi Hilstone’i aiapidul kandsin? Muidugi ei, aga see on teist väga kena, et kinnitate, nagu mäletaksite. Noh, tema tegi selle eimillestki. Kõik head kübarad on eimillestki.”

„Nagu kõik head kuulsusedki, Gladys,” rääkis lord Henry vahele. „Iga avaldatud mõju toob ikka vaenlase. Et olla populaarne, peab olema keskpärasus.”

„See ei käi naiste kohta,” ütles hertsoginna pead raputades. „Ja naised valitsevad maailma. Kinnitan, meie ei kannata keskpärasusi. Meie naised armastame, nagu keegi ütleb, oma kõrvadega, samuti nagu teie mehed armastate silmadega, kui te üldse armastate.”

„Mulle näib, et me midagi muud ei teegi,” lausus Dorian.

„Ah! Siis ei armasta teie tõeliselt kunagi, mr. Gray,” vastas hertsoginna pilkava nukrusega.

„Minu kallis Gladys!” hüüdis lord Henry. „Kuidas võite ometi seda öelda? Romantika elab kordamisest ja kordamine muudab iha kunstiks. Pealegi, iga kord, kui keegi armastab, on ainuke kord, mil ta üldse armastanud. Esemete vahetamine ei muuda kire ainupärasust. Ta ainult süvendab. Elus võime teha parimal korral ainult ühe kogemuse ja elusaladus peitub võimaluses – seda kogemust võimalikult sagedasti korrata.”

„Isegi siis, kui on selles haavata saadud, Harry?” küsis hertsoginna vähe aja pärast.

„Eriti just siis, kui on haavata saadud,” vastas lord Henry.

Hertsoginna pöördus ümber ja vaatas Dorianile otsa, imelik ilme näos. „Mis teie selle kohta ütlete, mr. Gray?” küsis ta.

Dorian viivitas pisut. Siis viskas ta oma pea tagasi ja naeris. „Mina ühinen alati Harry arvamisega, hertsoginna.”

„Isegi siis, kui tal pole õigus?”

„Harryl on alati õigus, hertsoginna.”

„Ja teeb siis tema filosoofia teid õnnelikuks?”

„Ma pole kunagi õnne otsinud. Kes vajab õnne? Mina olen otsinud lõbu.”

„Ja olete seda leidnud, mr. Gray?”

„Sagedasti. Liiga sagedasti.”

Hertsoginna ohkas. „Mina otsin rahu,” ütles ta, „ja kui ma nüüd riietuma ei lähe, siis ei leia ma seda täna õhtul mitte.”

„Lubage endale mõned orhideed tuua, hertsoginna,” hüüdis Dorian jalule karates ja mööda talveaeda eemale minnes.

„Teie flirdite temaga hirmsasti,” ütles lord Henry oma täditütrele. „Olge parem ettevaatlik. Ta on väga võluv.”

„Kui ta seda ei oleks, siis poleks lahingut.”

„Tähendab – kreeklased kohtavad kreeklasi?”

„Mina olen troojalaste pool. Nemad võitlesid naise eest.”

„Neid löödi.”

„On halvemat kui vangi sattuda,” vastas hertsoginna.

„Te kihutate siis lontis ratsmetega?”

„Kiirus annab elu,” kõlas vastulöök.

„Täna öösel kirjutan oma päevaraamatusse.”

„Mida?”

„Et põletatud laps armastab tuld.”

„Mina pole isegi kõrvetatud. Minu tiivad on puutumata.”

„Te tarvitate neid kõigeks muuks, kuid mitte lennuks.”

„Julgus on meestest naistesse läinud. See kogemus on meile uus.”

„Teil on võistleja.”

„Kes?”

Lord Henry naeris. „Leedi Narborough,” sosistas ta. „See otse jumaldab teda.”

„Teie ajate mu hirmu täis. Meile, kes oleme romantikud, on vanaaja võitlus saatuslik.”

„Romantikud! Teil on kõik moodsa teaduse meetodid.”

„Mehed on meid kasvatanud.”

„Aga teid mitte seletanud.”

„Määrake meie sugu,” kõlas väljakutse.

„Sfinksid ilma saladusteta.”

Hertsoginna vaatas naeratades mehele otsa. „Kui kauaks mr. Gray jääb!” ütles ta. „Lähme talle appi. Ma pole talle veel oma kostüümi värvi ütelnud.”

„Aa! teie peate oma kostüümi värvi kohandama tema lilledele, Gladys.”

„See oleks enneaegne alistumine.”

„Romantiline kunst algab oma kõrgema tipuga.”

„Ma pean taandumiseks pääsetee varuma.”

„Partlaste eeskujul?”

„Nemad leidsid pääsu kõrves. Mina seda ei või.”

„Naistel pole igakord valikut,” vastas lord Henry, kuid vaevalt sai ta lause lõpetada, kui aia kaugemast otsast kostis surutud ohe, millele järgnes mingi raske asja tume kukkumine. Kõik kargasid üles. Hertsoginna seisis hirmust liikumatuna. Kartus silmis, tormas lord Henry läbi palmide ja leidis Dorian Gray telliskivipõrandal lamamas, nägu allpool.

Kohe kanti ta sinisesse saali ja pandi seal sohvale. Lühikese aja pärast tuli ta meelemärkusele ja vaatas üllatunult enda ümber.

„Mis on juhtunud?” küsis ta. „Oo! Mul tuleb meelde. Olen ma siin kindlas paigas, Harry?” Ta hakkas värisema.

„Kallis Dorian,” vastas lord Henry, „te ainult minestasite. See on kõik. Te olete enda liiga ära väsitanud. Parem oleks, kui te lõunasöögile ei tuleks. Mina asun teie asemele.”

„Ei, ma tulen,” ütles ta end jalule ajades. „Parem tulen alla. Ma ei pea üksi olema.”

Ta läks oma tuppa ja riietus. Laua ääres avaldas ta metsikut, muretut rõõmu, aga aeg-ajalt vapustas teda hirmujudin, kui tal meelde tuli, et talveaia akna vastu surutuna oli ta näinud James Vane’i silmitsevat nägu nagu valget rätikut.