Dorian Gray portree/I
| Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare |
II →
|
ESIMENE PEATÜKK
Ateljee oli täidetud rooside rikkaliku lõhnaga ja kui kerge suvine tuuleõhk aias puid liigutas, tuli sealt läbi lahtise ukse sireli raske lehk või roosaõielise laukapuu õrnem aroom.
Pärsia sadulakottidega kaetud diivani nurgal lamades ja oma hariliku viisi järele lugematuid sigarette suitsetades võis lord Henry Wotton’i silm tabada veel kuldnõreti mesimagusate ja meekarva õite helki, kuna puu värisevad oksad nagu vaevalt suutsid kanda oma leegitaolise ilu koormat; ning aeg-ajalt vilksatasid lendavate lindude fantastilised varjud üle pikkade hõredate siideesriiete, mis olid tõmmatud määratu suure akna ette, luues silmapilguks jaapanliku mulje ja pannes lamajat mõtlema neist kahvatuist kõhnanäolisist Tokio maalijaist, kes oma paratamatult liikumatu kunsti abil püüavad väljendada kiiruse ja liikuvuse tundmust. Läbi pika niitmata rohu teed murdvate mesilaste tume sumin või nende üksluise püsivusega keerlemine mühava lõhnakuslapuu tolmuste, koldsete sarvede ümber näis muutvat vaikuse veel rõhuvamaks. Londoni tume müra kostis kauge oreli põriseva bassina.
Keset tuba tellingule kinnitatult seisis haruldaselt ilusa noormehe elusuurune portree ja selle ees, pisut eemal, istus Basil Hallward, kunstnik ise, kes mõni aasta tagasi oma äkilise kadumisega äratas suurt tähelepanu, andes põhjust nii paljudele imelikele oletustele.
Vaadeldes seda armast ja meeldivat kuju, mida tema kunst nii osavasti peegeldas, valgus rahuldusenaeratus üle kunstniku näo ja näis seal peatuvat. Kuid äkki virgus ta ja silmi sulgedes surus sõrmed laugudele, nagu mõtleks ta peaajus kinni pidada mingit imelikku und, millest ta kardab end ärkavat.
„See on teie parim teos, Basil, parem kui kõik seni loodud,” ütles lord Henry rammalt. „Tuleval aastal peate ta tingimata Grosvenori näitusele saatma. Akadeemia on liiga suur ja igapäevane. Millal ma ka sinna olen läinud, ikka on seal kas nii palju inimesi, et võimatu on pilte näha, mis on hirmus, või seal on nii palju pilte, et pole võimalik näha inimesi, mis veel hirmsam. Grosvenor on tõesti ainuke paik.”
„Ma ei usu, et ma ta kuhugi saadaksin,” vastas kunstnik, visates pea tagasi sel vanal kombel, mis ajas sõbrad Oxfordi päevil ikka naerma. „Ei, mina ei saada teda kuhugi.”
Lord Henry kergitas oma kulme ja vaatas talle üllatatult otsa läbi sinihõreda suitsu loori, mis tõusis nii kenades keerdudes tema oopiumiga immutatud raskest sigaretist. „Mitte kuhugi teda saata? Mu armas poiss, miks mitte? On teil mõni põhjus? Kui imelikud olete teie, maalijad! Te teete kõik, mis võimalik, et kuulsaks saada. Ja niipea kui seda olete, tahate selle kohe minema visata. Teist on see rumal, sest maailmas on ainult üks asi halvem, kui et kellestki räägitakse, ning see on – kui mitte ei räägita. Selletaoline portree tõstaks teid Inglismaal kõigist noortest kõrgemale ja vanad teeks ta üsna kadedaks, kui vanad üldse veel suudavad anduda mingile tundmusele.”
„Ma tean, te panete mind naeruks,” vastas kunstnik, „aga ometi ei või ma temaga esineda. Olen temasse pannud liiga palju iseendast.”
Lord Henry sirutas enda diivanil välja ja naeris.
„Muidugi, teadsin, et seda teete, ometi on see tõsi.”
„Liiga palju iseendast temasse! Uskuge, Basil, ma ei teadnud, et olete nii edev; ja ma ei suuda tõepoolest mingit sarnasust leida teis teie tõreda ja energilise näoga, teie süsimustade juustega ning selles Adonises, kes oleks nagu tehtud elevandiluust ja roosilehtedest. Õige, kallis Basil, tema on Narcissus – ja teie, muidugi on teie näos vaimne ilme ja kõik muu. Kuid ilu, tõeline ilu lõpeb seal, kus algab vaimne ilme. Mõistus on iseendast teatud liialdus ja sellepärast hävitab ta igas näos harmoonia. Silmapilgul, mil keegi istub maha mõtlema, muutub ta tervenisti ninaks, otsaesiseks või mingisuguseks koletiseks. Vaadake mõnda edurikast meest ükskõik mis õpetlaskutses. Kui eeskujulikult inetud on nad kõik! Vaimulikud muidugi välja arvatud. Aga vaimulikud ei mõtle ju. Piiskopil on viisiks kaheksakümne-aastaselt sedasama öelda, mis ta õppis ütlema kaheksateistkümne-aastase poisikesena, mille loomulikuks tulemuseks on, et ta välimus jääb alati otse võluvaks. Teie saladuslik noor sõber, kelle nime te mulle kunagi pole öelnud ja kelle portree mind tõepoolest võlub, ei mõtle kunagi. Tunnen seda päris kindlasti. Tema on mingisugune vaimutu ilus olend, kes peaks alati siin olema talvel, kui puuduvad lilled, mida vaadata, samuti ka suvel, kui vajame midagi, millega jahutada oma mõistust. Ärge siis meelitage iseend, Basil: teie pole põrmugi tema moodi.”
„Te ei mõista mind, Harry,” vastas kunstnik. „Muidugi pole ma tema moodi. Tean seda väga hästi. Tõepoolest, ma kahetseksin, kui oleksin. Te kehitate õlgu? Räägin teile tõtt. On midagi saatuslikku kõigis kehaliselt või vaimselt valituis, midagi sellest saatuslikkusest, mis näib taga kiusavat kuningate kobavaid samme läbi ajaloo. On parem, kui inimene ei erine oma kaaslastest. Inetuil ja rumalail on siin maailmas kõige parem. Nemad võivad mõnusasti istuda ja mängu pärani silmil pealt vaadata. Kuigi nad ei tea midagi võidust, siis vähemalt pole neil vajadust tunda kaotust. Nad elavad, nagu meie kõik peaksime elama – segamata, ükskõikselt, mureta. Ei nad too teistele hävitust ega võta seda ka teistelt vastu. Teie seisus ja rikkus, Harry; minu mõtted, nagu nad on – minu kunst, ükskõik mis ka peaks väärt olema; Dorian Gray ilu – meie kõik peame selle eest kannatama, mis jumalad meile andnud, hirmsasti kannatama.”
„Dorian Gray? On nõnda ta nimi?” küsis lord Henry, astudes üle ateljee Basil Hallward’i poole.
„Jah, nõnda on ta nimi. Mul polnud kavatsust seda teile öelda.”
„Aga miks siis mitte?”
„Oo, seda ei oska ma seletada. Kui ma kedagi väga armastan, siis ei ütle ma kunagi tema nime kellelegi. Seega annaksin temast nagu osa ära. Olen harjunud armastama saladuslikku. Mulle näib, see on ainuke asi, mis võib meie moodsa elu teha müstiliseks ja imeliseks. Kõige harilikumgi asi muutub vaimustavaks, kui teda varjata. Lahkun ma linnast, siis ei ütle ma kunagi oma inimestele, kuhu ma lähen. Öeldes seda kaotaksin kogu oma lõbu. Õige, see on rumal harjumus, aga kuidagi näib ta ellu toovat suure hulga romantikat. Nüüd peate mind muidugi hirmus arutuks?”
„Koguni mitte,” vastas lord Henry, „koguni mitte, minu armas Basil. Te unustate nähtavasti, et mina olen abielus, ja et abielu ainukeseks ilusaks küljeks on – mõlemapoolne absoluutne tarvidus elus petta. Ma ei tea kunagi, kus on mu naine, ja tema ei tea kunagi, mis mina teen. Kohates teineteist – me kohtame juhtumisi, kui sööme kusagil üheskoos lõunat või külastame hertsogit, – jutustame vastastikku kõige mõttetumaid lugusid kõige tõsisemate nägudega. Minu naine mõistab seda tõesti hästi, tõepoolest palju paremini kui mina. Ajas ei eksi ta kunagi, kuid mina teen seda alati. Aga kui ta mind mõnikord tabab, siis ei tee ta sellest väljagi. Mõnikord tahaksin, et ta seda teeks, aga tema naerab ainult.”
„Mina vihkan seda, kuidas te oma abielust kõnelete, Harry,” ütles Basil Hallward, sammudes aeda viiva ukse poole. „Mina arvan, teie olete väga hea abikaasa, aga te häbenete oma voorusi. Te olete haruldane inimene. Te ei räägi kunagi midagi moraalset ja ei tee kunagi midagi kõlblusevastast. Teie künism on lihtsalt poos.”
„Loomulikkus on ikka poos, pealegi kõige ärritavamaid poose, mida mina tunnen,” hüüdis lord Henry naerdes. Ja noormehed läksid kahekesi üheskoos aeda, kus asetusid pikale bambuspingile, mis seisis kõrge loorberipõõsa varjus. Päikesehelk libises üle läikivate lehtede. Rohus värisesid karikakrad.
Natukese aja pärast võttis lord Henry kella.
„Kahjuks pean ma minema, Basil,” lausus ta, „aga enne kui lähen, nõuan teilt küsimuse vastamist, mille esitasin teile äsja.”
„Missuguse küsimuse?” küsis kunstnik ja vahtis ainiti maha.
„Te teate seda väga hästi.”
„Ei, ma ei tea, Harry.”
„Noh, siis ütlen teile, milles see on. Mina tahan, et seletaksite, miks ei mõtle teie Dorian Gray portreed välja panna. Mina vajan tõsist põhjust.”
„Ma ütlesin teile tõsise põhjuse.”
„Ei, seda te ei teinud. Te ütlesite, põhjuseks olevat see, et pildis on liiga palju teist endast. Aga see on ju lapsik.”
„Harry,” ütles Basil Hallward, vaadates sõbrale otseteed näkku, „iga portree, mis maalitud tundmusega, on kunstniku portree, mitte aga mudeli oma. Mudel on ainult juhus, ainult ettekääne. Mitte teda ei ilmuta maalija, vaid pigemini on tema ise see, kelle ta värvitud lõuendil ilmutab. Põhjus, miks ma seda pilti ei taha välja panna, on kahjuks see, et mina selles olen avaldanud oma hinge saladuse.”
Lord Henry naeris.
„Ja mis see on?” küsis ta.
„Ma ütlen teile,” vastas Hallward; kuid nõutuseilme ilmus tema näkku.
„Ma olen ootus ise, Basil,” rääkis kaaslane temale otsa vaadates.
„Oo, siin on üsna vähe öelda, Harry,” vastas kunstnik, „ja ma kardan, et te mind vaevalt mõistate. Võib-olla vaevalt usutegi mind.”
Lord Henry naeratas ja kummardudes noppis rohust roosalehelise karikakra ning vaatles seda. „Olen kindel, et ma seda mõistan,” vastas ta, vahtides ainiti seda kuldset valgeudemelist ketast, „ja mis puutub uskumisse, siis võin ma kõike uskuda, eeldades, et see on üsna uskumatu.”
Tuul raputas mõned õilmed puist ja rasked sireliõied oma kobaras tähtedega liikusid edasi-tagasi rammestavas õhus. Rohutirts hakkas müüril siristama ja sinise joonena liugles pikk ja peenike kiil oma pruunidel loortiibadel mööda. Lord Henryl oli, nagu võiks ta kuulda Basil Hallward’i südame tuksumist ja ta ootas, mis oli tulemas.
„Lugu on lihtsalt nõnda,” ütles maalija veidi aja pärast. „Kaks kuud tagasi läksin ma leedi Brandon’i suurele vastuvõtu-õhtule. Teate ju, meie vaesed kunstnikud peame end aeg-ajalt seltskonnas näitama, et publikule meelde tuletada – me pole mitte mõned metslased. Nagu teie mulle kord ütlesite, võib sabakuuega ja valge kaelasidemega igaüks, isegi börsimaakler, omandada haritud inimese kuulsuse. Noh, olin ehk vaevalt kümme minutit saalis olnud, rääkides pööraselt mukitud leskedega ja igavate akadeemikutega, kui äkki tundsin, et keegi vahib mind. Pöördusin pooleldi ümber ja nägin Dorian Gray’d esimest korda. Kui meie pilgud kohtusid, tundsin end kahvatavat. Imelik hirmutundmus valdas mind. Mõistsin, et seisin silm silma vastu kellegagi, kelle pelk isik oli sedavõrd võluv, et kui mina oleksin lasknud, siis oleks ta ära neelanud kogu minu loomuse, hinge ja isegi minu kunsti. Mina pole oma elus kunagi välismõjusid kannatanud. Teie teate, Harry, kui iseseisev olen oma loomuselt. Ikka olen ma iseenda isand olnud, vähemalt enne Dorian Gray kohtamist. Siis aga – ma ei tea, kuidas seda teile seletada. Miski näis mulle ütlevat, et mind on tabanud mu elus hirmus kriis. Mul oli imelik tundmus, et saatusel on minu jaoks tagavaraks haruldased rõõmud ja haruldased kannatused. Ma hirmusin ja pöördusin ümber, et lahkuda. Mitte südametunnistus ei ajanud mind seda tegema, vaid isesugune argus. Et ma põgeneda tahtsin, seda ei taha ma endale kuidagi teeneks lugeda.”
„Südametunnistus ja argus on tõeliselt sama asi, Basil. Südametunnistus on ettevõtte ärinimi. See on kõik.”
„Seda ei usu ma, Harry, ja ma arvan, teie isegi ei usu seda. Siiski, ükskõik mis oli minu ajeks – ja see võis olla uhkus, sest ma olen ikka olnud väga uhke – igatahes tormasin ma ukse poole. Seal aga muidugi ma tabasin leedi Brandon’i enese. „Ega te ometi nii ruttu taha ära joosta, mr. Hallward?” karjus ta. Te ju teate tema imelikult lõikavat häält?”
„Tean; ta on kõiges vau, mitte ainult iluduses,” ütles lord Henry, kiskudes oma pikkade närviliste sõrmedega karikakra puruks.
„Ma ei saanud tast kuidagi lahti. Ta tutvustas mind kuninglikkude kõrgustega, tähe- ja lindikandjatega ning vanemate daamidega, kel hiiglatiaarad ja papagoininad. Ta rääkis minust kui oma kallimast sõbrast. Ainult ühe korra olin teda varem kohanud, aga millegipärast võttis ta endale täna pähe teha mind päevakangelaseks. Ma arvan, mõnel minu pildil oli tol ajal suur edu, vähemalt oli neist odavais turulehis lobisetud, mis on üheksateistkümnenda sajandi surematuse mõõdupuu. Äkki leidsin enese silm silma vastu noormehe ees, kelle isik mind nii imelikult oli vapustanud. Me olime teineteisele üsna ligi, peaaegu puutusime kokku. Meie silmad kohtusid jällegi. See oli mõtlematu, aga ometi palusin ma leedi Brandonit, et ta mind noormehega tutvustaks. Siiski, võib-olla polnudki see nii mõtlematu. See oli lihtsalt paratamatu. Me oleksime teineteisega rääkima hakanud ka ilma igasuguse tutvustamiseta. Selles olen ma kindel. Dorian ütles mulle seda pärast. Ka tema tundis, et me olime määratud teineteist tundma.”
„Ja kuidas kirjeldas leedi Brandon seda imelist noormeest?” küsis lord Henry. „Ma tean, tal on viisiks kõigi oma külaliste kohta silmapilkset kirjeldust anda. Mäletan, kuis ta kord mind viis kellegi metsiku ja punanäoline vanahärra juurde, kes oli üleni kaetud autähtede ja lintidega, kuna ta ise mulle kõrva sosistas kõige imestusväärsemaid üksikasju – traagilisel sisinal, mida pidid kuulma kõik, kes viibisid selles ruumis. Mina pistsin lihtsalt plehku. Mina armastan ise endale tutvusi otsida. Kuid leedi Brandon talitab oma külalistega, nagu teeb seda oksjonipidaja oma kaubaga. Tema kas seletab nad täiesti minema või räägib neist kõik, välja arvatud, mis neist vaja teada.”
„Vaene leedi Brandon! Te olete temale kare, Harry!” ütles Hallward loiult.
„Armas poiss, tema katsus asutada salongi, aga tal õnnestus avada ainult restoran. Kuidas võiksin siis teda imetleda? Aga jutustage mulle, mis rääkis ta Dorian Grayst.”
„Oo, midagi selletaolist, et „vaimustav poiss – vaene armas ema ja mina lahutamata koos – olen unustanud, mis ta teeb – kardan, et ei tee midagi – oh jaa, mängib klaverit – või on see viiul, kallis mr. Gray?” Kumbki meist ei suutnud naeru hoida ja nõnda saime korraga sõpradeks.”
„Naer pole sugugi halb algus sõprusele, selle lõpuks on ta aga kõige parem,” ütles noor lord, noppides teise karikakra.
Hallward raputas pead. „Teie ei mõista, mis on sõprus, Harry,” lausus ta, „ja sellepärast ka seda mitte, mis on vaenlus. Teile sobivad kõik inimesed, tähendab, teie olete kõigile ükskõikne.”
„Kui hirmus ülekohtune te olete!” hüüdis lord Henry, lükates oma kübarat tagasi ja vaadeldes väikesi pilvi, mis liikusid nagu läikiv-valge siidi rebestatud kiud suvetaeva türkiissinises õõnsuses. „Jah, hirmus ülekohtune. Mina teen inimestes suurt vahet. Sõbrad valin endale nende hea välimuse tõttu, tuttavad nende hea iseloomu tõttu ja vaenlased nende hea mõistuse tõttu. Inimene ei suuda kunagi küllalt hoolikas olla oma vaenlaste valikus. Minul pole nende seas ainustki tola. Neil kõigil on terav mõistus ja sellepärast peavad nad minust lugu. On see minus edevus? Ma arvan, see on teatud edevus.”
„Ma arvan ka, Harry. Aga teie astmeid arvestades kuuluksin mina ainult teie tutvuste sekka.”
„Minu armas vana Basil, teie olete palju enam kui tuttav.”
„Ja palju vähem kui sõber. Omataoline vend, oletan ma?”
„Oo, vennad! Vendadest ei pea ma midagi. Minu vanem vend ei taha surra ja minu nooremad vennad ei teegi muud kui aga surevad.”
„Harry!” hüüdis Hallward kulmu kortsutades.
„Armas poiss, seda ei mõtle ma ju päris tõsiselt. Aga ma ei või midagi sinna parata, et pean oma sugulasi põlastama. Arvan, see tuleb sellest, et ükski meist ei või kannatada inimesi, kel on samad vead kui meil enestelgi. Mina sümpatiseerin väga inglise demokraatia vihale selle vastu, mida nemad nimetavad kõrgema klassi pahedeks. Hulk tunneb, et joomine, rumalus ja kõlblusetus peavad olema tema enda eriomandus, ja et kui mõni meist end millegagi määrib, siis rikub ta tema ainuõigust. Kui vaene Southwark sattus abielulahutuse-kotta, oli hulga viha otse suurepärane. Ja ometi ei usu ma, et kümme protsentigi proletariaadist elaks korralikult.”
„Mina pole teie ainukesegi öeldud sõnaga nõus, ja mis veel enam, Harry, ma tunnen, ka teie ise pole.”
Lord Henry silitas oma teravat pruuni habet ja toksis tupsuga ehitud mustpuust kepiga oma lakksaapa nina.
„Kui väga inglane te olete, Basil! Juba teist korda tähendate sedasama. Kui keegi esitab tõsisele inglasele mingi idee – igatahes hädaohtlik tegu, – siis ei tule sellel uneski mõttese arutada, kas esitatud idee on õige või vale. Ainuke, mida tähtsaks peetakse – kas keegi ise usub oma ideed. Kuid teatud idee väärtusel pole midagi sellega tegemist, kas tema väljendaja ise seda tõsiselt võtab või ei. Tõepoolest, mida ebatõsisem on idee väljendaja, seda enam puhtmõistuseline on idee, sest niisugusel korral puuduvad temas väljendaja ajed, soovid ja eelarvamused. Ometi ei taha ma teiega vaidlema hakata poliitiliste, ühiskondlikkude ja metafüüsiliste küsimuste üle. Ma armastan inimesi rohkem kui põhimõtteid ja põhimõttetuid inimesi rohkem kui ükskõik mida maailmas. Rääkige mulle veel Dorian Grayst. Kui sagedasti kohtate teda?”
„Iga päev. Ma ei võiks õnnelik olla, kui ma ei näeks teda iga päev. Ta on mulle absoluutselt tarvilik.”
„Kui imelik! Ma arvasin, teid huvitab ainult teie kunst.”
„Tema on praegu kogu minu kunst,” ütles kunstnik tõsiselt. „Mõnikord ma arvan, Harry, maailma ajaloos on ainult kaks tähtsat järku. Esimene, kus ilmub kunstis uus väljendusvahend, ja teine – kus ilmub uus isik kunsti jaoks. Mis oli Veneetsias õlimaali leid ja hilisele kreeka raidkunstile Antinouse nägu, seda on minule millalgi Dorian Gray nägu. Mitte ainult, et mina teda maalin, joonistan, skitseerin. Muidugi olen ma kõike seda teinud. Aga tema on minule palju enam kui ainult mudel. Ma ei tahaks öelda, nagu poleks ma sellega rahul, mis ma temast olen teinud, või nagu oleks tema ilu midagi niisugust, mida kunst ei suuda väljendada. Pole midagi olemas, mida kunst ei suudaks väljendada, ja ma tean, et minu töö, mis olen teinud sestsaadik, kui ma Dorian Gray’ga tutvusin, on hea töö, on minu elu parim töö. Kuid mingisugusel imelikul viisil – kahtlen, kas te mind mõistate – on tema isik minus äratanud sootuks uue kunstitõu, seotuks uue kunstistiili. Mina näen asju teisiti, mina mõtlen neist teisiti. Mina ammutan nüüd elust, mis oli varemalt minule varjatud. „Vormi unistus mõtte silmapilgul” – kes ütles seda? Olen unustanud; kuid just seda on Dorian Gray minule olnud. Selle poisi pelk nähtav olemus – sest tema tundub mulle vaevalt rohkem kui poiss, kuigi ta tõeliselt on juba üle kahekümne – tema pelk nähtav olemus, ah! Kahtlen, kas te suudate taibata, mis see kõik tähendab. Ebateadlikult määrab ta minule mingi uue kooli sihtjooned ja selles koolis peab avalduma romantilise vaimu kogu kirg, kreeka vaimu kogu täius. Hinge ja keha kooskõla – kui palju see on! Meie oma hulluses oleme need kaks lahutanud ja oleme leidnud realismi, mis on labane, ning idealismi, mis on sisutu. Harry! kui te ainult teaksite, mis Dorian Gray on minule! Teie mäletate ehk seda minu maastikku, mille eest Agnew mulle nii kõrget hinda pakkus ja millest mina ei tahtnud lahkuda? See on parimaid asju, mis mina kunagi loonud. Ja miks on see nõnda? Sellepärast, et seda maalides istus Dorian Gray minu kõrval. Mingi saladuslik mõju voolas temast minusse ja esimest korda elus nägin ma lihtsas maastikus seda imet, mida ma alati selles olen otsinud, kuid mitte leidnud.”
„Basil, see on harukordne! Ma pean Dorian Grayd näha saama.”
Hallward tõusis istmelt ja kõndis aias edasi-tagasi. Natukese aja pärast tuli ta oma paigale.
„Harry,” ütles ta, „Dorian Gray on minule lihtsalt motiiv kunstis. Teie ehk ei näe temas mitte midagi. Mina aga näen temas kõik. Kunagi ei leidu teda rohkem minu teoses kui siis, kui tema enda kuju seal puudub. Nagu ma ütlesin, tema on ajeks uuele stiilile. Mina leian ta teatud joonte keerdudes, teatud värvide armsuses ja õrnuses. See on kõik.”
„Miks ei pane te siis seda pilti välja?” küsis lord Henry.
„Sellepärast, et tahtmata olen temasse pannud teatud väljenduse kogu sellest imelisest kunstilisest ebajumaldamisest, millest ma temale muidugi sõnagi pole lausunud. Tema ei tea sellest midagi. Tema ei saa kunagi sellest midagi kuulda. Kuid seda võidakse aimata, ja mina ei taha oma hinge paljastada inimeste rumalatele, ahnetele pilkudele. Minu süda ei lähe kunagi nende mikroskoobi alla. Selles pildis on liiga palju minust endast, Harry – liiga palju minust endast.”
„Luuletajad pole nii piinlikud kui teie. Nemad teavad, kui kasulik on oma kirge trükis avaldada. Tänapäev kannatab mõni murtud süda mitu trükki.”
„Sellepärast vihkan ma neid,” hüüdis Hallward. „Kunstnik peab ilusaid asju looma, aga mitte midagi iseendast sinna sisse panema. Meie elame ajajärgul, kus kunstiga talitatakse, nagu oleks ta mõnesugune autobiograafia. Oleme kaotanud abstraktse ilutundmuse. Millalgi näitan ma maailmale, mis see on; ja sellepärast ei saa maailm kunagi minu Dorian Gray pilti näha.”
„Ma arvan, te eksite, Basil, kuid ma ei taha teiega vaielda. Ainult vaimselt pankrottijäänud vaidlevad. Ütelge mulle, armastab Dorian Gray teid väga?”
Kunstnik mõtles silmapilgu. „Ta armastab mind,” vastas ta natukese aja pärast. „Ma tean, ta armastab mind. Muidugi, ma ütlen talle hirmsasti meelitusi. Tunnen imelikku lõbu temale asju öelda, mida ma ükskord kindlasti kahetsen. Harilikult on ta minu vastu väga kena ja meie istume ateljees, rääkides tuhandeist asjust. Ajuti aga on ta hirmus hoolimatu ja näib suurt lõbu tundvat mind piinates. Siis tunnen ma, Harry, et olen kogu oma hinge andnud kellelegi, kes talitab temaga, nagu oleks ta mõni lill, mida nööpauku pistetakse – ehteks tema edevuse võlumiseks ja ühe suvepäeva iluks.”
„Suvepäevad, Basil, võivad viibida,” lausus lord Henry. „Võib-olla tüdinete teie enne kui tema. Kurb on mõelda, kuid pole kahtlust, geenius kestab kauemini kui ilu. Sellest tulebki, miks me nii palju vaeva näeme liialdamisega hariduses. Metsikus võitluses olemise eest vajame midagi kestvat ja sellepärast täidame oma aju igasuguse puru ja tõsiasjadega rumalas lootuses, nõnda oma seisupaika kinni hoida. Läbi ja läbi hästi-informeeritud inimene – see on moodne ideaal. Aga läbi ja läbi hästi-informeeritud inimese peaaju on hirmus asi. See on nagu mõni vanakraamikauplus, täis peletisi ja tolmu, kus iga asi on hinnatud üle oma tõelise väärtuse. Seega arvan ma siis, teie tüdinete temast enne. Ühel ilusal päeval vaatate oma sõbrale otsa ja ta paistab teile muutununa, teile ei meeldi mõni värvitoon või midagi muud. Kibedasti heidate talle ette oma südames ja mõtlete tõsiselt, et ta on teiega halvasti talitanud. Kui ta järgmisel korral teid külastab, olete tema vastu üsna külm ja ükskõikne. Sellest on väga kahju, sest see muudab teid ennast. Mis te mulle jutustasite, on päris romaan – kunstiromaaniks võiks teda nimetada – ja kõige halvem ükskõik mis romaani läbielamisel on see, et ta jätab su nii ebaromantiliseks.”
„Harry, ärge rääkige nõnda. Seni kui ma elan, valitseb minu üle Dorian Gray isik. Teie ei või tunda, mis mina tunnen. Teie muutute liiga sagedasti.”
„Ah, kallis Basil, sellepärast ma just võingi seda tunda. Truud tunnevad ainult armastuse igapäevsust: ebatruud üksi tunnevad armastuse tragöödiat.”
Ja lord Henry tõmbas kenal hõbetoosil tuld ja hakkas iseteadval ning rahuldunud näol sigaretti suitsetama, nagu oleks ta maailma mõtte koondanud ainsasse lausesse. Luuderohu lakitud lehtede roheluses kostis sirtsuvate varblaste krabistamine ja sinised pilvevarjud kihutasid üle rohu nagu lendavad pääsukesed. Kui mõnus oli siin aias! Ja kui imelised olid teiste inimeste tundmused! Palju imelisemad kui nende ideed, nii näis temale. Oma hing ja sõbra kired – need olid võluvad asjad elus. Vaikse naudinguga kujutles ta seda igavat hommikueinet, millest ta oli pääsenud, jäädes nii kauaks Basil Hallward’i juurde. Oleks ta oma tädi juurde läinud, siis oleks ta seal tingimata lord Goodbody’t kohanud ja kogu kõnelus oleks puudutanud vaeste toitmist ja eeskujulikkude üürimajade vajadust. Iga klass oleks jutlustanud nende vooruse tähtsust, mille kasutamiseks tema enda elus polnud mingit tarvidust. Rikas oleks rääkinud kokkuhoiu tähtsusest ja laisk oleks ilusaid sõnu teinud töö auväärsusest. Oli nii kena kõigest sellest pääseda! Oma tädist mõeldes turgatas tal midagi pähe. Ta pöördus Hallward’i poole ja ütles:
„Armas poiss, just praegu tuli mul meelde.”
„Mis nimelt, Harry?”
„Kus ma kuulsin Dorian Gray nime.”
„Kus see siis oli?” küsis Hallward kergelt kulmu kortsutades.
„Ärge tehke nii kurja nägu, Basil. See oli minu tädi, leedi Agatha juures. Tema ütles mulle, et tema leidnud suurepärase noormehe, kes teda pidi East Endis aitama, ja selle noormehe nimi oli Dorian Gray. Pean tähendama, tädi pole kunagi öelnud, et see noormees oleks ilus. Naistel pole ilust arusaamist, vähemalt pole seda headel naistel. Tädi ütles, noormees olevat väga tõsine ja temal olevat kena loomus. Kohe kerkis mul silme ette mingisugune lihtsoenguga olend, kel prillid ees, hirmsad tedretähed näos ja tohutud trampjalad all. Soovisin, et oleksin teadnud, see oli teie sõber.”
„Rõõmustan väga, et te seda ei teadnud, Harry.”
„Miks?”
„Ma ei tahaks, et teie teda kohtaksite.”
„Teie ei tahaks, et mina teda kohtaksin?”
„Ei.”
„Mr. Dorian Gray on ateljees, sir,” ütles teener tulles aeda.
„Te peate mind tutvustama,” hüüdis lord Henry naerdes.
Kunstnik pöördus teenri poole, kes seisis silmi pilgutades päikesevalguses.
„Paluge mr. Grayd oodata, Parker: ma tulen silmapilk sisse.” Teener kummardas ja läks mööda teed tagasi.
Nüüd vaatas kunstnik lord Henryle otsa. „Dorian Gray on minu kallim sõber,” ütles ta. „Temal on lihtne ja kena loomus. Teie tädil on täiesti õigus, kui ta temast nõnda rääkis. Ärge rikkuge teda. Ärge püüdke temasse mõjuda. Teie mõju oleks halb. Maailm on avar ja temas on palju imelisi inimesi. Ärge võtke minult ainukest isikut, kes annab minu kunstile kogu võluvuse, mis tal on: minu kui kunstniku elu oleneb temast. Pidage seda meeles, Harry, ma usaldan teid.”
Ta rääkis väga pikkamisi ja sõnad näisid vastu tema enda tahtmist endale teed murdvat.
„Missugust lollust te räägite!” ütles lord Henry naeratades ja Hallward’i käest kinni võttes ta peaaegu vedas teda majja.