De magistro

1.1. Rääkides me kas õpetame või tuletame meelde.

AUGUSTINUS: Kuidas sulle tundub, mida me tahame korda saata, kui me räägime?

ADEODATUS: Nii palju kui mulle praegu pähe tuleb, kas õpetada või õppida.

Aug.: Ühest asjast ma saan aru ja olen sellega nõus: on ju ilmne, et rääkides me tahame õpetada; aga kuidas õppida?

Ad.: Kas siis sinu meelest teisiti, kui mitte küsides?

Aug.: Ma saan nii aru, et ka siis me ei taha midagi muud kui õpetada. Ütle, kas sa küsid siis mingi muu asja pärast kui selleks, et sellele, kellelt sa küsid, õpetada, mida sa tahad?

Ad.: Sul on õigus.

Aug.: Nii et sa näed nüüd, et rääkimisega me ei püüa teha midagi muud kui õpetada.

Ad.: Ma ei näe seda selgesti: sest kui rääkimine ei ole midagi muud kui sõnade lausumine, siis ma saan nii aru, et me teeme seda, kui me laulame. Et aga me teeme seda sageli üksi, ilma et oleks juures kedagi, kes õpiks, siis ma ei arva, et me tahaksime midagi õpetada.

Aug.: Aga mina arvan, et on olemas mingi viis õpetada meenutamise kaudu, mis on kindlasti tähtis, nagu meie kõnelusest enesest veel ilmneb. Aga kui sa ei arva, et me õpime, kui me meenutame, ega seda, et see, kes meelde tuletab, õpetab, siis ma ei vaidle vastu: ma väidan, et on kaks rääkimise põhjust, kas selleks et õpetada või selleks, et kas teistele või iseendale meelde tuletada; seda me teeme ka siis, kui laulame: kas sulle ei tundu?

Ad.: Üldsegi mitte: ma laulan ju väga harva selleks, et meelde tuletada, aga ikka selleks, et rõõmu tunda.

Aug.: Saan aru, mida sa silmas pead. Aga kas sa ei pane tähele, et see, mis sulle laulmisel rõõmu teeb, on mingi meloodia [modulationem ... soni]; ning kuna see võib olla nii sõnadega kui ka ilma sõnadeta, siis rääkimine on üks asi ja laulmine on teine asi? Lauldakse ju ka flöötide ja kitaraga, ja linnud laulavad, ja meiegi toome vahel ilma sõnadeta kuuldavale midagi muusikalist, mida võib küll nimetada lauluks, kuid mitte rääkimiseks: kas sul on midagi vastu öelda?

Ad.: Mitte midagi.

1. 2. Palvetades me tingimata ei räägi.

Aug.: Kas sulle tundub nüüd, et rääkimine on mõeldud ainult õpetamiseks või meeldetuletamiseks?

Ad.: Tunduks, kui mind ei häiriks see, et kui me palvetame, siis me kindlasti räägime; ja ometi ei saa uskuda, et me Jumalale midagi õpetaksime või meelde tuletaksime.

Aug.: Arvan, et sa ei tea, et meil on kästud palvetada lukustatud kambris [Mt 6:6], ja selle nimega tähistatakse hingepõhja [mentis penetralia 'meele sisimust'], sest Jumal ei taha selleks, et anda seda, mida me ihaldame, et me seda talle oma rääkimisega õpetaksime või meelde tuletaksime. Rääkija annab ju artikuleeritud heliga välja oma tahte märgi: aga Jumalat tuleb nii otsida kui ka paluda sisemiseks inimeseks nimetatava mõistusliku hinge üksinduses; sest ta tahtis, et see oleks tema tempel. Kas sa pole lugenud apostlilt: Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? [1Kr 3:16]; ja: et Kristus (...) elaks teie südameis [sisemises inimeses]? [Ef 3:17] Ega ole prohvetilt tähele pannud: Voodis olles mõtisklege oma südames ja vaikige! (...) Ohverdage õiguse [õigluse] ohvreid ja lootke Issanda peale!? [Ps 4:5,6] Kus sinu meelest õigluse ohver ohverdatakse, kui mitte meele templis ja südame kambrites? Aga seal, kus tuleb ohverdada, tuleb ka palvetada. Sellepärast ei ole tarvis rääkimist, kui me palvetame, st kuuldavaid sõnu, kui ehk mitte just preestrite kombel oma mõtete tähistamiseks, mitte selleks, et Jumal kuuleks, vaid selleks, et inimesed kuuleksid, ja mingi üksmeelega meeldetuletamise läbi üleneksid Jumala poole: kas sa arvad midagi muud?

Ad.: Nõustun täielikult.

Aug.: Nii et sind siis ei häiri see, et kui ülim Õpetaja õpetas jüngreid palvetama, siis ta õpetas mingeid sõnu; [Mt 6:9–13] ja tundub, et ta ei teinud sealjuures midagi muud kui õpetas, kuidas palvetades rääkida tuleb?

Ad.: See ei häiri mind üldsegi: sest ta ei õpetanud mitte sõnu, vaid asju endid nende sõnadega, et nad tuletaksid iseendale meelde, kellelt ja mida tuleb paluda, kui nad paluvad hingepõhjas, nagu öeldud.

Aug.: Sa saad õigesti aru: usun, et kui ka keegi väidab vastu, et kuigi me ei tekita mingit heli, me siiski räägime oma vaimus, sest me mõtleme neidsamu sõnu, märkad sa samal ajal, et selle rääkimisega ei tee me midagi muud kui meenutame, sest mälu, milles sõnad on, paneb neid korrates meelde tulema neid asju endid, mille märgid sõnad on.

Ad.: Saan aru ja olen nõus.

2.3. Sõnad on märgid...

Aug.: Nii et me oleme ühel meelel, et sõnad on märgid.

Ad.: Oleme küll.

Aug.: Aga kas märk saab olla märk, kui ta midagi ei tähista?

Ad.: Ei saa.

Aug.: Mitu sõna on selles värsis: "Si nihil ex tanta Superis placet urbe relinqui" [Kui jumalad ei taha nii suurest linnast midagi alles jätta; Vergilius, Aeneis, 2.659.]?

Ad.: Kaheksa.

Aug.: Nii et märke on kaheksa.

Ad.: Jah.

Aug.: Usun, et sa saad sellest värsist aru.

Ad.: Arvan küll.

Aug.: Ütle, mida üksikud sõnad tähistavad.

Ad.: Saan aru küll, mida tähendab si [kui], kuid ühtegi teist sõna, millega saaks seda väljendada, ma ei leia.

Aug.: Kas sa leiad vähemalt selle, kus see asi on, mida selle sõnaga tähistatakse?

Ad.: Mulle tundub, et si tähistab kahtlust: kus see kahtlus mujal on kui vaimus?

Aug.: Olgu esialgu nii; mine edasi.

Ad.: Mida muud tähistab nihil [eimiski] kui seda, mida ei ole?

Aug.: Sul võib õigus olla: aga see ei lase mul nõustuda sellega, mida sa ennist möönsid, nimelt et see, mis ei tähista midagi, ei ole märk; aga see, mida ei ole, ei saa mitte kuidagi olla miski. Sellepärast ei ole teine sõna selles värsis märk, sest ta ei tähista midagi; ja me oleme vääralt ühel meelel kas selles, et kõik sõnad on märgid, või selles, et iga märk tähistab midagi.

Ad.: Sul on küll väga tugev argument; aga ometi, kui meil ei ole, mida tähistada, siis me lausume mingi sõna täiesti mõttetult: aga ma usun, et kui sa praegu minuga räägid, ei too sa ainsatki heli kuuldavale ilmaasjata, vaid annad kõigega, mis sinu suust tuleb, mulle märgi, et ma millestki aru saaksin; sellepärast ei tuleks sul rääkimise ajal neid kahte silpi lausuda, kui sa nendega midagi ei tähistaks. Kui sa aga näed, et nende abil tuleb välja vajalik ütlus ning me õpime ja tuletame meelde, kui need kõrvus kõlavad, siis sa saad kindlasti aru, mida ma öelda tahan, kuigi väljendada ei oska.

Aug.: Mis me siis teeme? Kas me võime öelda, et see sõna tähistab pigem vaimu seisundit, kui ta asja ei näe ja ometi on leidnud, et seda ei ole, või arvab, et on leidnud, kui asja ennast, mis pole mingi asi?

Ad.: Sedasama ma võib-olla püüdsingi selgitada.

Aug.: Läheme siis edasi, kuidas sellega ka poleks, et meid ei kahjustaks kõige absurdsem asi.

Ad.: Mis see küll olla võib?

Aug.: Kui eimiski hoiab meid kinni ja me jääme toppama.

Ad.: See on küll naeruväärne, aga ometi ma näen, et see mingil arusaamatul viisil võib juhtuda; õigemini näen selgesti, et see juhtuski.

2.4. ...millega me tähistame kas teisi märke...

Aug.: Omal ajal me saame, kui Jumal lubab, seda laadi vastuolust paremini aru: praegu aga tule tagasi selle värsi juurde ning püüa jõudumööda esitada, mida selle teised sõnad tähistavad.

Ad.: Kolmas on eessõna ex [-st], mille asemel võime minu meelest öelda de.

Aug.: Ma ei taha mitte seda, et sa ütleksid ühe väga tuntud sõna asemel teise sama tuntud sõna, mis tähendab sedasama; kui ta üldse tähendab sedasama: aga oletame esialgu, et see on nii. Kui see luuletaja ei oleks öelnud ex tanta urbe, vaid de tanta, siis ma muidugi oleksin sinult küsinud, mida tähistab de; sa oleksid öelnud ex, sest need on kaks sõna, s.o märki, mis tähistavad teineteist, nagu sa arvad: ja mina küsingi seda tundmatut ühte, mida nende kahe märgiga tähistatakse.

Ad.: Mulle tundub, et see tähendab mingit eraldamist sellest asjast, milles oli miski, mis öeldakse olevat ex illa [sellest asjast], ükskõik kas siis see asi ei jää alles, nii nagu selles värsis linn ei jää alles, aga mõned troojalased võivad olla sellest, või siis jääb alles, nii nagu me ütleme, et Aafrikas on kaupmehed Rooma linnast.

Aug.: Ma jään küll nõusse, et asi on nii, ja jätan loetlemata need paljud juhtumid, mis võib-olla sinu reeglile vastu räägivad; aga sul on kindlasti kerge märgata, et sa seletasid sõnu sõnadega, s.o märke märkidega, ja nendesamade väga tuntutega väga tuntuid: mina aga tahtsin, et sa näitaksid mulle, kui oskad, neid asju endid, mille märgid need on.

3.5. ...või asju...

Ad.: Imestan, et sa ei tea, või pigem teed näo, et ei tea, et mul on täiesti võimatu anda niisugust vastust, nagu sa tahad; me ju kõneleme, nii et me saame vastata ainult sõnadega. Sina aga küsid niisuguseid asju, mis võivad olla mis iganes, kuid igatahes mitte sõnad, ometi küsid neid minult samuti sõnadega. Nii et küsi kõigepealt sina ilma sõnadeta, et mina siis sulle samamoodi vastaksin.

Aug.: Tunnistan, et sul on õigus: aga kui ma küsiksin, mida tähendavad need kolm silpi: Paries [sein], kas sa ei saa siis näpuga näidata, et ma siis näeksin sama asja, mille märk on see kolmesilbiline sõna, nii et sa näitad, lausumata sõnagi?

Ad.: Selle võimalikkust möönan ainult nimede puhul, mis tähistavad kehasid, kui need kehad on kohal.

Aug.: Kas me nimetame värvuseks keha või mingit keha kvaliteeti?

Ad.: Kvaliteeti.

Aug.: Aga miks siis ka seda saab näpuga näidata? Kas lisad kehadele ka kehade kvaliteedid, nii et ikkagi ka neid saab ilma sõnadeta õpetada, kui need kohal on?

Ad.: Kui ma ütlesin "kehasid", siis ma pidasin silmas kõiki kehalisi asju, s.o kõiki asju, mida kehades tajutakse.

Aug.: Mõtle siiski, kas sa mitte ei pea ka siit midagi välja jätma.

Ad.: See on hea meeldetuletus: sest ma ei oleks pidanud ütlema mitte "kõiki kehalisi asju", vaid "kõiki nähtavaid asju". Sest ma tunnistan, et kuigi heli, lõhna, maitset, raskust, soojust ja muid asju, mis kuuluvad teiste meelte juurde, ei saa ilma kehadeta tajuda ning need on sellepärast kehalised, ei saa neid siiski näpuga näidata.

Aug.: Kas sa ei ole kunagi näinud, kuidas inimesed kurtidega žestide abil otsekui kõnelevad ja ka kurdid ise žestide abil küsivad, vastavad, õpetavad ja näitavad kõike, mida tahavad, või vähemalt enamikku asju? Kui nii, siis ei näidata ilma sõnadeta mitte ainult nähtavaid asju, vaid ka helisid ja maitseid ja muud sarnast. Ka näitlejad teatris näitavad ja esitavad ju sageli terveid lugusid tantsu abil.

Ad.: Mul ei ole sulle midagi vastu väita peale selle, et ei mina ega isegi mõni tantsiv näitleja ei saa sulle ilma sõnadeta näidata, mis tähendab ex.

3.6. ... või ka tähistame tehes.

Aug.: Võib-olla sul on õigus: aga oletame, et saab; ma arvan, et sa ei kahtle, et ükskõik milline kehaliigutus see on, millega mulle asja, mida selle sõnaga tähistatakse, näidata püütakse, ei ole see asi ise, vaid märk. Sellepärast ta näitab seda ainult küll mitte sõnaga sõna, kuid ikkagi märgiga märki; nii et see ühesilbiline sõna ex ja too žest tähistavad mingit ühte asja, mida ma tahan, et mulle ilma tähistamata näidataks.

Ad.: Kuidas see võimalik on, mida sa küsid, palun?

Aug.: Nii nagu seina puhul oli võimalik.

Ad.: Ent nagu arutluskäik on õpetanud, ei saa ka seina näidata ilma märgita. On ju selge, et näpu väljasirutamine ei ole sein, vaid antakse märk, mille abil on võimalik seina näha. Nii et ma ei näe midagi, mida saaks näidata ilma märkideta.

Aug.: Mis siis, kui ma sinult küsiksin, mis on kõndimine, ja sa tõuseksid ning teeksid seda; kas sa siis mitte ei kasutaks minu õpetamiseks asju endid, mitte mingeid teisi märke?

Ad.: Tunnistan, et nii see on, ja mul on häbi, et ma ei näinud nii ilmset asja: selle järgi tuleb mulle nüüd pähe tuhandeid asju, mis tähendavad [valeant] iseenesest, ilma et neid märkidega näidataks, nagu söömine, joomine, istumine, seismine, hüüdmine ja lugematud teised.

Aug.: Aga ütle nüüd mulle, kui ma selle sõna tähendust üldse ei teaks ja sina kõnniksid ning ma küsiksin sinult, mis on kõndimine, kuidas sa seda mulle õpetaksid?

Ad.: Teeksin sedasama pisut kiiremini, et pärast sinu küsimust tõmbaks sinu tähelepanu miski uus; ja ikkagi ei oleks see midagi muud kui see, mida ma sulle näitama pidin.

Aug.: Kas sa tead, et üks asi on kõndimine ja teine asi on kiirustamine? See, kes kõnnib, ju ei kiirusta alati; ja see, kes kiirustab, alati ei kõnni: me ju räägime kiirustamisest ka kirjutamise ja lugemise ja teiste lugematute asjade puhul. Nii et selle järgi, mida sa pärast minu küsimust tegid, nimelt lisasid sammu, ma arvaksin, et kõndimine ei ole midagi muud kui kiirustamine: see on ju see uus, mille sa lisasid; ja sellepärast ma eksiksingi.

Ad.: Möönan, et me ei saa näidata asja ilma märgita, kui me seda asja teeme siis, kui meilt seda küsitakse: sest kui me midagi ei lisa, arvab küsija, et me ei taha seda näidata ning jätkame oma tegevust temast välja tegemata. Aga kui ta küsib asjade kohta, mida me saame teha, ja kui ta ei küsi seda sel ajal, kui me seda teeme, siis me saame seda, mida ta küsib, näidata asja endaga, mitte märgiga, tehes seda pärast tema küsimust: kui ta just ei küsi minult siis, kui ma räägin, mis on rääkimine; sest mida ma ka ei ütleks, et teda õpetada, peaksin ma rääkima: sellepärast ma õpetan teda rahulikult, kuni ma teen talle selle selgeks, mida ta tahab, hälbimata sellest asjast endast, mille näitamist ta tahtis, ja otsimata märke, millega talle seda näidata, peale asja enda.

4.7. Järelikult on märkide jaotus kolmeosaline.

Aug.: Täielikult väga tark jutt: sellepärast vaata, kas meil on praegu üksmeel selles, et me saame ilma märkideta näidata kas seda, mida me ei tee sel ajal, kui meilt seda küsitakse, aga saame kohe teha, või siis ehk märke endid. Sest kui me räägime, siis me teeme märke, millest tulebki sõna significare [tähistama; 'märki tegema'].

Ad.: On küll üksmeel.

Aug.: Nii et kui küsitakse mingite märkide kohta, siis märke saab näidata märkidega: kui aga küsitakse asjade kohta, mis ei ole märgid, siis saab neid näidata kas tehes neid pärast küsimust, kui neid saab teha, või andes märke, mille abil neile saab tähelepanu juhtida.

Ad.: On küll nii.

Aug.: Kui sobib, vaatame siis selles kolmeosalises jaotuses kõigepealt seda, et märkidega näidatakse märke: kas ainult sõnad on märgid?

Ad.: Ei.

Aug.: Mulle tundub niisiis, et kui me räägime, siis me märgime sõnadega kas sõnu endid või teisi märke, nagu siis, kui me ütleme "žest" või "täht"; sest need, mida nende kahe sõnaga tähistatakse, on samuti märgid; või midagi muud, mis ei ole märk, nagu näiteks siis, kui ütleme "kivi"; sest see sõna on märk, ta ju tähistab midagi, aga see, mida sellega tähistatakse, ei ole sellepärast veel märk: see sugu, s.o kui sõnadega tähistatakse neid asju, mis ei ole märgid, ei kuulu küll sellesse ossa, mida panime ette arutada. Sest me leppisime kokku vaadelda seda, et märkidega näidatakse märke, ja selles me leidsime kaks osa, nimelt õpetades või meelde tuletades märkidega kas neidsamu või teisi märke: kas sulle ei tundu?

Ad.: See on ilmne.

4.8. Märgid tähistavad kas teisi märke või asju.

Aug.: Ütle siis, millise meele alla kuuluvad märgid, mis on sõnad.

Ad.: Kuulmise alla.

Aug.: Aga žestid?

Ad.: Nägemise alla.

Aug.: Aga kui me leiame kirjapandud sõnad? Kas need ei ole sõnad, kas on õigem mõista neid sõnade märkidena, nii et sõna on see, mis tuuakse kuuldavale artikuleeritud häälega, kusjuures midagi tähistatakse? Häält aga ei saa tajuda mitte mingi muu meelega kui kuulmisega: nii et kui kirjutatakse sõna, tekib märk silmadele, mille abil tuleb meelde see, mis kuulub kõrvade juurde.

Ad.: Olen täiesti nõus.

Aug.: Ma arvan, et sa nõustud ka sellega, et kui me ütleme "nimi", siis me tähistame midagi.

Ad.: See on tõsi.

Aug.: Mida siis?

Ad.: Nimelt seda, milleks midagi nimetatakse, nagu näiteks Romulus, Rooma, voorus, jõgi ja lugematud muud.

Aug.: Kas need neli nime ei tähista mingeid asju?

Ad.: Tähistavad küll.

Aug.: Kas nende nimede ja nende asjade vahel, mida need tähistavad, pole mingit vahet?

Ad.: On küll, väga suur vahe.

Aug.: Tahaksin sinult kuulda, milles see seisneb.

Ad.: Kõigepealt kas või see, et esimesed on märgid, teised ei ole.

Aug.: Kas sobib, kui nimetame tähistatavateks neid asju, mida saab märkidega tähistada ja mis ei ole märgid, nii nagu me nimetame nähtavateks neid asju, mida on võimalik näha, et meil edaspidi oleks nende üle mugavam arutleda?

Ad.: Sobib küll.

Aug.: Kas neid nelja märki, mis sa äsja laususid, ei tähistata mingi teise märgiga?

Ad.: Ma imestan, et sa arvad, et mul on juba meelest läinud, et me saime teada (comperimus), et need märgid, mida kirjutatakse, on nende märkide märgid, mida häälega lausutakse.

Aug.: Ütle, mis vahe neil on.

Ad.: See, et esimesed on nähtavad, teised kuuldavad. Sest miks sa ei võiks omaks võtta ka seda nime, kui me võtsime omaks nime "tähistatavad"?

Aug.: Muidugi võtan omaks, ja heameelega. Aga ma küsin uuesti, kas neid nelja märki ei saa tähistada mingi teise kuuldava märgiga, nii nagu sulle meenusid nähtavad märgid.

Ad.: Mul on meeles, et ma ütlesin äsja ka seda. Ma vastasin, et nimi tähistab midagi, ja selle tähistamise alla paigutasin need neli [sõna]; ja ma tean, et see [nimi] ja need [sõnad] on kuuldavad, kui neid häälega lausutakse.

Aug.: Mis vahe on siis kuuldaval märgil ja kuuldavatel tähistatud asjadel, mis on omakorda märgid?

Ad.: Minu meelest on sellel, mille kohta ütleme "nimi", ja nendel neljal, mis me paigutasime tema tähistamise alla, see vahe, et esimene on kuuldavate märkide kuuldav märk, teised aga on küll kuuldavad märgid, kuid mitte märkide omad, vaid osalt nähtavate asjade omad, nagu on Romulus, Rooma, jõgi, osalt mõeldavate asjade omad, nagu on mehisus.

4.9. Sõna on üleüldiselt tähistav märk.

Aug.: Olen nõus ja kiidan heaks; aga kas sa tead, et kõiki asju, mida lausutakse artikuleeritud häälega, nii et midagi tähistatakse, nimetatakse sõnadeks?

Ad.: Tean.

Aug.: Järelikult on ka nimi sõna, sest me näeme ju, et seda lausutakse artikuleeritud häälega nii, et see midagi tähistab; ja kui me ütleme, et kõneosav inimene kasutab häid sõnu, siis ta kasutab kindlasti ka nimesid; ja kui Terentiusel [Andria, 1. vaatus, 2. pilt] teener pöördus vana isanda poole: Bona verba quaeso [Palun häid sõnu], ütles see ka palju nimesid.

Ad.: Olen nõus.

Aug.: Sa nõustud siis, et nende kahe silbiga, mis me kuuldavale toome, kui me ütleme "Verbum" [sõna], me tähistame ka nime, ja seetõttu on esimene teise märk.

Ad.: Nõustun.

Aug.: Ma tahaksin, et sa vastaksid ka sellele. Kui sõna on nime märk, ja nimi on "jõe" märk, ja "jõgi" on selle asja märk, mida saab juba näha, siis nii nagu sa ütlesid, mis vahe on sellel asjal ja "jõel", s.o tema märgil, ning sellel märgil ja nimel, mis on selle märgi märk, mis sa arvad, mis vahe on nime märgil, mille kohta me saime teada, et see on sõna, ja nimel endal, mille märk see on?

Ad.: Ma saan nii aru, et vahe seisneb selles, et neid asju, mida tähistatakse "nimega", tähistatakse ka "sõnaga", sest näiteks "nimi" on sõna, nii ka "jõgi" on sõna; neid asju aga, mida tähistatakse "sõnaga", ei tähistata kõiki ka "nimega". Ka see si ju, mis on selle värsi alguses, mille sa ette panid, ja see ex, mille üle me oleme juba kaua arutanud ja mis meid siia on toonud, on sõnad, kuid mitte nimed; ja niisuguseid leidub palju. Et niisiis kõik nimed on sõnad, kuid kõik sõnad ei ole nimed, siis minu meelest on selge, mis vahe on sõnal ja nimel, st selle märgi märgil, mis ei tähista mingeid teisi märke, ja selle märgi märgil, mis jälle tähistab teisi [märke].

Aug.: Kas sa oled nõus, et kõik hobused on loomad, aga kõik loomad ei ole hobused?

Ad.: Kes selles kahtleks?

Aug.: Järelikult on nimel ja sõnal samasugune vahe nagu hobusel ja loomal. Kui ehk see ei lase sul nõustuda, et me nimetame verbum ['tegusõna'] ka muud, tähistades sellega neid [sõnu], mida muudetakse aegade järgi, näiteks "kirjutan" "kirjutasin", "ütlen" "ütlesin", mille puhul on ilmne, et need ei ole nimed.

Ad.: Sa ütlesid just seda, mis pani mind kahtlema.

Aug.: Ära selle pärast muretse. Me ju nimetamegi märkideks üleüldiselt kõiki asju, mis midagi tähistavad, ja me leiame, et ka sõnad on nende hulgas. Me nimetame märkideks ka väeosade lippe, mida nimetatakse õigustatult märkideks, kuigi sõnadega ei ole siin pistmist. Aga kui ma sulle nüüd ütleksin, et nagu kõik hobused on loomad, aga kõik loomad ei ole hobused, nii ka kõik sõnad on märgid, aga kõik märgid ei ole sõnad, siis ma arvan, et sul ei oleks mitte mingit kahtlust.

Ad.: Nüüd ma saan aru ja olen täiesti nõus, et sellel üleüldisel sõnal ja nimel on samasugune vahe nagu loomal ja hobusel.

4.10. On märke, mis tähistavad iseennast...

Aug.: Kas sa tead ka, et kui me ütleme animal ['loom'], siis üks asi on see kolmesilbiline nimi, mis häälega kuuldavale toodi, ja teine asi on see, mida tähistatakse?

Ad.: Sellega ma nõustusin juba enne kõikide märkide ja tähistatavate puhul.

Aug.: Kas sinu meelest kõik märgid tähistavad midagi muud kui seda, mis nad ise on, nagu näiteks see kolmesilbiline sõna, kui me ütleme animal, ei tähista mitte kuidagi sedasama, mis ta ise on?

Ad.: Muidugi mitte: kui me ütleme "märk", siis see ei tähista mitte ainult kõiki teisi märke, vaid ka iseennast; sest see on sõna, ja kõik sõnad on ju märgid.

Aug.: Kas mitte selle kahesilbilise sõna puhul, kui me ütleme "sõna", ei leia aset midagi niisugust? Kui kõike, mida tuuakse kuuldavale mingi artikuleeritud häälega, tähistatakse selle kahesilbilise sõnaga, siis ta kuulub ju ka ise sellesse sukku.

Ad.: Nii on.

Aug.: Kas mitte "nimega" [nomen] ei ole sarnane lugu? See tähistab ju kõikide sugude nimesid, ja ta ise on kesksoost nimi. Kui ma küsiksin sinult, mis liiki sõna on "nimi", kas sa saaksid mulle midagi muud õigesti vastata kui "nimi"?

Ad.: Sul on õigus.

Aug.: Järelikult on märke, mis muu hulgas, mida need tähistavad, tähistavad ka iseennast.

Ad.: On.

Aug.: Kas sinu meelest on niisugune see neljasilbiline sõna, kui ütleme "sidesõna"?

Ad.: Mitte sugugi: need, mida see tähistab, ei ole nimed, see aga on nimi.

5.11. ... ja mis suhtuvad teineteisesse...

Aug.: Sa panid hästi tähele; nüüd vaata, kas leidub märke, mis tähistavad teineteist, nii et samamoodi, nagu üks tähistab teist, tähistab teine esimest; sest nõnda ei suhtu teineteisesse see neljasilbiline sõna, kui me ütleme "sidesõna", ja need, mida see tähistab, "kui", "või", "sest", "kui ei", "järelikult" ja sarnased sõnad; sest neid tähistab see üks, aga ükski neist ei tähista seda ühte neljasilbilist sõna.

Ad.: Saan aru, ja ma soovin teada, millised märgid need on, mis teineteist tähistavad.

Aug.: Järelikult sa ei tea, et kui me ütleme "nimi" ja "sõna", siis me ütleme kaks sõna.

Ad.: Tean.

Aug.: Kas sa seda ei tea, et kui me ütleme "nimi" ja "sõna", siis me ütleme kaks nime?

Ad.: Tean ka seda.

Aug.: Nii et sa tead, et nii "nimi" tähistab "sõna" kui ka "sõna" tähistab "nime".

Ad.: Olen nõus.

Aug.: Kas sa oskad öelda, mis vahe neil on, kui jätta kõrvale, et neid kirjutatakse erinevalt ja nad kõlavad erinevalt?

Ad.: Võib-olla oskan; sest ma näen, et see on see, mida ma äsja ütlesin. Sest kui me ütleme "sõnad", siis me tähistame kõike, mida tuuakse kuuldavale artikuleeritud häälega mingi tähendusega; seetõttu on kõik nimed, sealhulgas see, kui me ütleme "nimi", sõnad: aga mitte kõik sõnad ei ole nimed, kuigi kui me ütleme "sõna", on see nimi.

5.12. ... nagu sõna ja nimi.

Aug.: Kui keegi kinnitab ja näitab sulle, et nagu kõik nimed on sõnad, nii on kõik sõnad nimed, kas sa saad siis leida, mis vahe neil on peale selle, et nad on tähtede poolest erinevad?

Ad.: Ei oska, ja arvan, et polegi vahet.

Aug.: Kui kõik, mida artikuleeritud häälega mingi tähendusega kuuldavale tuuakse, on küll nii sõnad kui ka nimed, kuid on ühel põhjusel sõnad ja teisel põhjusel nimed, kas siis ei ole nimel ja sõnal mingit vahet?

Ad.: Ma ei saa aru, kuidas see oleks.

Aug.: Sellest saad ikka aru, et kõik värviline on nähtav ja kõik nähtav on värviline, kuigi need kaks sõna tähistavad eraldi [distincte] ja erinevalt.

Ad.: Saan.

Aug.: Kui nii, siis järelikult ka kõik sõnad on nimed ja kõik nimed on sõnad, kuigi neil kahel nimel või kahel sõnal, s.o "nimel" ja "sõnal" on erinev tähistamine.

Ad.: Ma saan juba aru, et nii võib olla, aga kuidas see nii on, seda sa loodetavasti näitad.

Aug.: Ma arvan, et sa paned tähele, et kõik, mis mingi tähendusega artikuleeritud häälest välja tuleb, nii piitsutab kõrva, et seda saaks aistida, kui ka kandub mällu, et seda saaks teada.

Ad.: Panen.

Aug.: Järelikult toimub kaks asja, kui me midagi niisuguse häälega kuuldavale toome.

Ad.: Nii on.

Aug.: Mis siis, kui neist kahest ühe järgi on saanud nime sõnad, teise järgi nimed, nimelt sõnad [verba] piitsutamise [verberando] järgi, nimed [nomina] aga teadmise [noscendo] järgi, nii et esimene pälvis oma nimetuse kõrvadelt, teine aga vaimult?

5.13. Kõik, mis tähistab, on sõna.

Ad.: Nõustuksin, kui sa näitaksid, kuidas me saame õigusega nimetada sõnu nimedeks.

Aug.: See on lihtne, sest ma usun, et sa oled kuulnud ja sul on meeles, et asesõnaks nimetatakse seda, mis on nime enda asemel, aga märgib asja vähem täieliku tähistamisega kui nimi. Sest ma arvan, et see, kelle järgi sa grammatikat õppisid, defineeris seda nii: "Asesõna on sõnaliik, mis nime asemele panduna tähistab sedasama, kuigi vähem täielikult."

Ad.: Mäletan ja kiidan heaks.

Aug.: Sa näed siis, et selle definitsiooni järgi ei ole asesõnad mitte millegi muu kui nimede jaoks, ning neid saab panna ainult nimede asemele, nagu näiteks, kui me ütleme "see mees", "kuningas ise", "seesama naine", "see kuld", "see hõbe"; "mees", "kuningas", "naine", "kuld" ja "hõbe" on nimed, millega asjad on tähistatud täielikumalt kui nende asesõnadega.

Ad.: Näen ja olen nõus.

Aug.: Ütle mulle siis mõned ükskõik millised sidesõnad.

Ad.: Ja, ning, aga, vaid.

Aug.: Kas sulle ei tundu, et kõik need, mis sa ütlesid, on nimed?

Ad.: Sugugi mitte.

Aug.: Ma arvan, et ma rääkisin sinu meelest vähemalt siis õigesti, kui ma ütlesin "kõik need, mis sa ütlesid"?

Ad.: Täiesti õigesti; ja nüüd ma saan aru, kui imepäraselt sa näitasid, et ma ütlesin nimesid: sest muidu ei oleks saanud nende kohta öelda: "Kõik need". Aga ma kardan ikka veel, et võib-olla sellepärast mulle tundus, et sa rääkisid õigesti, et ma ei eita, et need neli sidesõna on ka sõnad; nii et võib-olla sellepärast oli nende kohta õige öelda: "Kõik need", et on õige öelda: "Kõik need sõnad". Aga kui sa minult küsid, mis liiki sõna on "sõnad" [Verba], siis ma vastan "nimi" [Nomen]. Sellepärast käis asesõna võib-olla selle nime juurde, nii et see sinu ütlus oli õige.

5.14. ...tõestavad Pauluse ütlus...

Aug.: Sa eksisid küll teraselt, aga selleks, et eksimisele lõpp teha, kuula terasemalt, mida ma ütlen, kui mul ainult õnnestub öelda seda, mida ma tahan, sest käsitleda sõnadega sõnu on nii segane nagu sõrmi kokku panna ja vastamisi hõõruda, mille puhul vaevalt keegi peale tegija teeb vahet, millised sõrmed sügelevad ja millised aitavad sügelevaid sõrmi.

Ad.: Ma olen kogu vaimuga kohal, sest su võrdlus tegi mind väga tähelepanelikuks.

Aug.: Sõnad koosnevad kahtlemata helist ja tähtedest.

Ad: Nii on.

Aug.: Kõige parem on siis, kui kasutame autoriteeti, mis on meile kõige kallim: ma arvan, et kui apostel Paulus ütles: "ei olnud Kristuses "jah" ja "ei", vaid temas oli "jah"," [2Kr1,19] siis ei tule arvata, et Kristuses olid need kolm tähte, mis me kuuldavale toome, kui ütleme "jah", vaid pigem see, mida nende kolme tähega tähistatakse.

Ad.: Sul on õigus.

Aug.: Nii et sa saad aru, et see, kes ütles: "temas oli "jah"," ei öelnud midagi muud kui: "Seda, mis temas oli, hüütakse "jah"," nii nagu siis, kui ta oleks öelnud: "Temas oli voorus," ei saadaks kindlasti sellest aru nii, nagu ta oleks öelnud midagi muud kui seda, et seda, mis Kristuses oli, hüütakse vooruseks: me ei arva, et temas olid need silbid, mis me toome kuuldavale, kui ütleme: "Voorus", mitte see, mida nende kahe silbiga tähistatakse.

Ad.: Saan aru ja olen nõus.

Aug.: Kas sa ei saa aru ka sellest, et pole mingit vahet, kas keegi ütleb "Vooruseks hüütakse" või "Vooruseks nimetatakse?"

Ad.: See on ilmne.

Aug.: Nii et siis on ilmne, et pole mingit vahet, kas keegi ütleb: "Seda, mis temas oli, hüütakse "jah"" või "nimetatakse "jah"".

Ad.: Näen, et ka siin ei ole mingit vahet.

Aug.: Kas sa nüüd näed ka, mida ma tahan näidata?

Ad.: Mitte päris.

Aug.: Nii et sa ei näe, et nimi on see, milleks mingit asja nimetatakse?

Ad.: Kindlasti pole midagi, mida ma kindlamalt näeksin.

Aug.: Sa näed siis, et "jah" on nimi, sest seda, mis temas oli, nimetatakse ju "jah".

Ad.: Ei saa eitada.

Aug.: Aga ma arvan, et kui ma sinult küsiksin, mis liiki sõna on est [jah], siis sa ei ütleks "noomen" [nomen], vaid "verb" [verbum], kuigi ka arutlus õpetas, et see on nimi [nomen].

Ad.: Just nii ongi, nagu sa ütled.

Aug.: Kas sa siis kahtled veel, et muud liiki sõnad on nimed samad moel, nagu me näitasime.

Ad.: Ei kahtle, sest ma ju tunnistan, et need tähistavad midagi. Kui sa aga küsid asjade eneste kohta, mida need tähistavad, milleks igaüht neist hüütakse, st nimetatakse, siis ma ei saa vastata muud kui neidsamu liike sõnu, mida me noomeniteks [nomina] ei hüüa, aga mida, nagu ma näen, on meid veendud nimedeks [nomina] hüüdma.

5.15. ...võrdlus kreeklaste keelega...

Aug.: Kas sind üldse ei häiri, et võib-olla on keegi, kes selle meie arutluse purustab, öeldes, et apostlitele ei tule omistada mitte sõnade, vaid asjade autoriteet, mistõttu selle veenmise alus ei ole nii kindel, kui me arvame: võib ju olla, et kuigi Paulus elas ja õpetas kõige õigemal moel, rääkis ta siiski vähem õigesti, kui ta ütles: ""Jah" oli temas;" seda enam, et ta ise tunnistab, et on koolitamata kõnekunstis [2Kr 11,6)]? Mis sa arvad, kuidas siis teda kummutada?

Ad.: Mul ei ole midagi vastu öelda, ja ma palun, et sa leiaksid kellegi nende seast, kellele omistatakse kõige suuremat sõnade tundmist, kelle autoriteedi abiga sa teeksid selle, mida sa soovid, paremini teoks.

Aug.: Sinu meelest on ju ilma autoriteetideta vähem piisav see arutlus, millega näidatakse, et igat liiki sõnadega tähistatakse midagi, ja nende järgi seda hüütakse, ent kui hüütakse, siis ka nimetatakse, ja kui nimetatakse, siis nimetatakse kindlasti nimega; selle üle saab kõige kergemini otsustada eri keelte puhul. Sest kes ei näeks, et kui sa küsid, milleks kreeklased nimetavad seda, mida meie nimetame "kes", siis vastatakse τίς, kui sa küsid, milleks kreeklased nimetavad seda, mida meie nimetame "tahan", siis vastatakse θέλω, kui sa küsid, milleks kreeklased nimetavad seda, mida meie nimetame "hästi", siis vastatakse καλῶς, kui sa küsid, kuidas kreeklased nimetavad seda, mida meie nimetatame "kirjutatu", siis vastatakse τὸ γεγραμμένον, kui sa küsid, milleks kreeklased nimetavad seda, mida meie nimetame "ja", siis vastatakse καί, kui sa küsid, milleks kreeklased nimetavad seda, mida meie nimetame "juurest", siis vastatakse ἀπό, kui sa küsid, milleks kreeklased nimetavad seda, mida meie nimetame "oh häda", siis vastatakse οἴ, ja kõigi nende sõnaliikide puhul, mis ma siin loetlesin, räägib õigesti see, kes niimoodi küsib; see ei oleks võimalik, kui need ei oleks nimed? Järelikult rääkis Paulus seepärast õigesti ja me võime jätta kõrvale kõigi kõnemeeste autoriteedi; milleks otsida kedagi, kelle isik meie arvamust toetaks?

5.16. ...Tulliuse ja õpetajate õpetus.

Aug.: Aga selleks et keegi mõistmatul või häbematul kombel ikka veel vastu ei ajaks, kinnitades, et ta saab järele anda ainult neile autoritele, kellele kõikide üksmeelega omistatakse sõnade reeglid, ütle, mida suurepärasemat võib ladina keeles leida kui Cicero? Aga tema hüüdis oma kõige kuulsamates kõnedes, mida hüütakse Verrese kõnedeks, eessõna coram ['juuresolekul'], mis on küll selles kohas määrsõna, nimeks. Ent kuna ma ei saa sellest kohast võib-olla väga hästi aru ning kas mina või keegi teine selgitab seda võib-olla teinekord teisiti, siis on ka midagi, mille peale ei saa minu meelest midagi vastata. Nimelt õpetavad kõige kuulsamad dispuutide õpetajad, et täisütlus [sententia], mida saab jaatada ja eitada, koosneb noomenist ja verbist; seesugust nimetab Tullius ühes kohas lauseks [pronuntiatum]; ja öeldakse, et kui verb on kolmandas isikus, siis noomen peab selle juures olema nimetavas käändes; ja õigesti öeldakse, sest ma arvan, et kui sa koos minuga järele mõtled, siis sa saad aru, et näiteks kui me ütleme: "Inimene istub," "Hobune jookseb," siis on kaks lauset.

Ad.: Saan aru.

Aug.: Kas sa märkad, et kummaski on üks noomen, ühes "inimene", teises "hobune", ja üks verb, ühes "istub", teises "jookseb"?

Ad.: Märkan.

Aug.: Järelikult kui ma ütleksin ainult "istub" või ainult "jookseb", siis sa küsiksid minult õigusega, kes või mis, et ma vastaksin "inimene" või "hobune" või "loom" või mida tahes muud, millega verbile lisatud noomen saab lause, s.o selle ütluse, mida saab jaatada ja eitada, lõpetada.

Ad.: Saan aru.

Aug.: Kuula edasi, ja kujuta ette, et me näeme midagi kaugelt ja me ei ole kindlad, kas see on loom või kivi või midagi muud, ja ma ütlen sulle: "Et see on inimene, siis see on loom." Kas ma ei räägi siis mõttetust?

Ad.: Täielikku mõttetust; kuid on selge, et see poleks mõttetus, kui sa ütleksid: "Kui see on inimene, siis see on loom."

Aug.: Sul on õigus. Nii et sinu ütluses meeldib mulle "kui"; see meeldib ka sulle; kuid kummalegi meist ei meeldi minu ütluses "et".

Ad.: Olen nõus.

Aug.: Vaata nüüd, kas need kaks ütlust on täislaused: "Meeldib kui", "Ei meeldi et".

Ad.: Täiesti täis.

Aug.: No ütle nüüd mulle, mis siin on verbid, mis noomenid.

Ad.: Näen, et verbid on siin "meeldib" ja "ei meeldi"; mis muud on aga noomenid [nomina] kui "kui" ja "et"?

Aug.: Järelikult on piisavalt tõestatud, et need kaks sidesõna on nimed.

Ad.: Täiesti piisavalt.

Aug.: Kas sa oskad nüüd iseseisvalt õpetada teiste sõnaliikide puhul sedasama sellesama reegli järgi?

Ad.: Oskan.

6.17. Nimi ja nimetus tähistavad teineteist.

Aug.: Lähme siis üle sinna, ja ütle mulle nüüd, kas sulle tundub, et nii nagu me teada saime, et kõik sõnad on nimed ja kõik nimed on sõnad, nii ka kõik nimed on nimetused ja kõik nimetused on nimed.

Ad.: Ma ei näe nende vahel mingit vahet peale silpide erineva kõla.

Aug.: Esialgu ma ei vaidle vastu, kuigi ei puudu ka need, kes eristavad neid ka tähistamise poolest, aga nende arvamust pole praegu tarvis arvesse võtta. Aga sa paned kindlasti tähele, et oleme nüüd jõudnud märkide juurde, mis tähistavad teineteist, nii et neil pole muud vahet peale kõla, ja mis tähistavad koos kõikide teiste sõnaliikidega ka iseennast.

Ad.: Ei saa aru.

Aug.: Järelikult sa ei saa aru, et nii nime tähistab nimetus kui ka nimetust tähistab nimi; ja nõnda, et peale tähtede kõla pole neil mingit vahet, niivõrd kui see puudutab üldist nime [nomen]: eriliseks nimeks [noomeniks] me ju nimetame seda, mis on kaheksa sõnaliigi seas nii, et ta ülejäänud seitset ei hõlma.

Ad.: Saan aru.

Aug.: Aga seda ma ütlesingi, nimelt et nimetus ja nimi tähistavad teineteist.

6.18. Mõned asjad on samad peale kõla.

Ad.: Tean, aga küsin, mida sa sellega mõtlesid, et nad tähistavad ka iseennast koos teiste sõnaliikidega.

Aug.: Kas äsjane arutlus ei õpetanud meile, et igat liiki sõnu ja nimesid võib nimetada ka nimetusteks, st neid võib tähistada nii "nime" kui ka "nimetusega"?

Ad.: Nii on.

Aug.: Kui ma sinult küsin, milleks sa hüüad nime ennast, s.o nende kahe silbiga väljendatud kõla, kas sa siis ei vastaks õigesti: nimeks?

Ad.: Õigesti.

Aug.: Aga kas niimoodi tähistab ennast see märk, mille me toome kuuldavale nelja silbiga, kui me ütleme "sidesõna"? Seda nime ei saa ju arvata nende asjade hulka, mida ta tähistab.

Ad.: Õige, nõus.

Aug.: See ongi see, mida ma ütlesin, nimelt et nimi tähistab iseennast koos muude asjadega, mida ta tähistab; seda, et see kehtib ka nimetuse kohta, saad juba ise aru.

Ad.: Nüüd on lihtne, aga mulle tuli nüüd pähe see, et "nimi" öeldakse üldiselt ja eriliselt, nimetus aga nelja sõnaliigi hulka ei kuulu, mistõttu ma arvan, et nad erinevad peale erineva kõla ka selle poolest.

Aug.: Kas nomen ja ὄνομα erinevad sinu meelest veel millegi poolest peale kõla, mille poolest erinevad ladina ja kreeka keel?

Ad.: Siin ma küll midagi muud ei näe.

Aug.: Järelikult me oleme jõudnud nende märkideni, mis tähistavad nii iseennast kui ka teineteist; ning kui üks tähistab midagi, siis ka teine; ja märkideni, mis ei erine omavahel mitte millegi poolest peale kõla; leidsime ju praegu selle neljanda, sest kolm on eelnevad ning käivad nime ja sõna kohta.

Ad.: Oleme tõesti jõudnud.

7.19. Adeodatus räägib väga lühidalt rääkimisest...

Aug.: Ma tahaksin nüüd, et sa annaksid ülevaate, mis me oleme oma kõneluses leidnud.

Ad.: Teen nii palju kui suudan. Meenutan, et kõigepealt me uurisime mõnda aega, milleks me räägime, ning leidsime, et me räägime õpetamiseks ja meenutamiseks, kusjuures küsideski me ei taotle midagi muud kui seda, et see, kellelt me küsime, õpiks, mida me tahame kuulda, ja laulmine, mida me arvame tegevat rõõmu pärast, ei ole päris rääkimine; Jumala palumise puhul, mida me ei saa pidada õpetamiseks ega meeldetuletamiseks, on sõnadel see tähtsus, et me kas meenutame iseendale või teistele meenub või nad õpivad tänu meile. Lõpuks, kui olime piisavalt kindlaks teinud, et sõnad ei ole midagi muud kui märgid, need asjad aga, mis midagi ei tähista, ei saa olla märgid, panid sa ette värsi, mille üksikute sõnade puhul ma püüdsin näidata, mida nad tähistavad; see oli: Si nihil ex tanta superis placet urbe relinqui. Selle teine sõna on väga tuntud ja ilmne, ometi me ei leidnud, mida see tähistab. Kui mulle tundus, et me ei kasuta seda rääkides ilmaasjata, vaid õpetame sellega kuulajale midagi, siis sa küll vastasid, et selle sõnaga näidatakse võib-olla seda meeleseisundit, kui ollakse leidnud või arvatakse, et ollakse leidnud, et asja, mida otsitakse, ei ole, kuid ma ei tea millist küsimuse sügavust naljaga vältides lükkasid sa selle valgustamise edasi; ja ära arva, et olen sinu võla unustanud. Edasi sa nõudsid, et ma kolmanda sõna selgitamiseks ei näitaks mitte sõna, mis tähendab sedasama, vaid seda asja ennast, mida sõnadega tähistatakse. Ja kui ma ütlesin, et kõneldes me ei saa seda teha, jõudsime asjadeni, mida küsijatele näpuga näidatakse. Arvasin, et need on kehalised, aga leidsime, et ainult nähtavad. Siit me jõudsime ei tea kuidas kurtide ja näitlejate juurde, kes ei tähista žestiga ilma hääleta mitte ainult seda, mida on võimalik näha, vaid palju asju peale selle ja peaaegu kõike, mida me räägime; saime teada, et ka need žestid on märgid. Siis hakkasime uuesti uurima, kuidas neidsamu asju, mida tähistatakse märkidega, saaksime näidata ilma mingite märkideta, kui me oleme veendunud, et nii seda seina kui värvust kui ka kõike nähtavat, mida meelega näpuga näidatakse, näidatakse mingi märgiga. Siin ma leidsin ekslikult, et midagi niisugust pole võimalik leida, siis aga jõudsime üksmeelele, et ilma märgita saab näidata neid asju, mida me ei tee sel ajal, kui meilt küsitakse, ja pärast küsimist saame teha; ent rääkimine ei ole seesugune, sest tundus, et kui me rääkides küsime, mis on rääkimine, on seda küllalt lihtne selle enda abil näidata.

7.20. ...ja märkidest.

Siit me veendusime, et näidatakse kas märkidega märke või märkidega teisi asju, mis ei ole märgid, või ka ilma märgita asju, mida saame teha pärast küsimist, ning hakkasime täpsemalt uurima nendest kolmest esimest. Selle arutlusega jõudsime järeldusele, et osa märke on sellised, mis nende märkidega, mida nad tähistavad, ei saa teineteist tähistada, nagu näiteks see neljasilbiline sõna, kui me ütleme "sidesõna", ja osa märke on sellised, mis saavad, nagu näiteks, kui me ütleme "märk", siis me tähistame ka sõna, ja kui me ütleme "sõna", siis me tähistame ka märki, nii et märk ja sõna on ühtaegu kaks märki ja kaks sõna. Näitasime, et selles soos aga, milles märgid tähistavad teineteist, mõned ei tähenda ühepalju, mõned tähendavad ühepalju, aga mõned tähendavad üht ja sedasama. Ja nimelt, see kahesilbiline sõna, mis kõlab, kui me ütleme: "signum" [märk], tähendab üldse kõike, millega midagi tähistatakse, aga kui me ütleme: "verbum" [sõna], siis see ei ole kõikide märkide märk, vaid ainult nende märkide märk, mida artikuleeritud häälega kuuldavale tuuakse. Siit on selge, et kuigi nii "märki" tähistatakse "sõnaga" kui ka "sõna" "märgiga", st nii esimesi kahte silpi teiste kahe silbiga kui ka teisi esimestega, tähendab "märk" siiski rohkem kui "sõna", niisiis esimesed kaks silpi tähistavad rohkem asju kui teised. Aga "sõna" [verbum] üldiselt ja "nimi" [nomen] üldiselt tähendavad sama palju. Sest arutlus õpetas, et igat liiki sõnad on ka nimed, sest nendega saab seostada asesõnu, kõigi kohta saab öelda, et nad nimetavad midagi, ja nende seas ei ole ka ühtki, mis ei saaks verbiga ühendatuna lauset lõpule viia. Ent kuigi "nimi" ja "sõna" tähendavad ühepalju, sest kõik, mis on sõnad, on ka nimed, ei tähenda need siiski üht ja sedasama. Seda, et neid hüütakse ühel põhjusel sõnadeks ja teisel põhjusel nimedeks, on tõenäoliselt küllalt arutatud. Tõepoolest, me saime teada, et üks on nime saanud kõrvakuulmise, teine vaimumeenutamise järgi, või seda võib aru saada selle järgi, et rääkides me ütleme väga selgelt: "Mis on selle asja nimi?", kui me tahame asja meelde jätta; me ei ole harjunud ütlema: "Mis on selle asja sõna?" Leidsime, et mitte ainult sama palju, vaid ka täiesti üht ja sedasama tähendavad, nii et neil ei ole peale tähtede mingit vahet, nomen ja ὄνομα. See oli mul täiesti meelest läinud, et selles soos, milles teineteist tähistatakse, me ei saanud teada ühtki märki, mis muu hulgas, mida ta tähistab, ei tähista ka iseennast. See on kõik, mis ma suutsin meenutada. Sina, kes sa minu meelest ei öelnud selles vestluses midagi, mida sa poleks teadnud ja milles sa poleks kindel olnud, näed nüüd ise, kas ma ütlesin seda hästi ja korrastatult.

8.21.

Aug.: Sa tuletasid tõesti piisavalt meelde kõik, mida ma tahtsin; ja ma tunnistan sulle, et ma näen neid asju, mida me lahkasime, nüüd palju selgemalt kui siis, kui me neid uurides ja arutades ei tea mis peidupaikadest mõlemad välja tõime. Aga praegu on raske öelda, kuhu ma nii paljude kõrvalteedega õieti tahtsin välja jõuda. Sina ju arvad võib-olla, et me kas mängime ja kutsume vaimu tõsistelt asjadelt kõrvale, just nagu mingite lapsikute küsimusekestega, või nõutame mingit väikest või keskpärast kasu; või kui sa kahtlustad, et see diskussioon sünnitab veel midagi suurt, siis sa soovid seda näha või kas või kuulda. Mina aga tahaksin, et sa usuksid, et ma ei võtnud selle kõnelusega ette odavaid ja spordimängulisi asju, nii et kui palju me võib-olla ka ei mängiks, ei tule seda pidada lapsemänguks; ega arvaks, et need on väikesed või keskpärased hüved. Ja ometi, kui ma ütlen, et on olemas mingi õnnis ja igavene elu, milleni ma soovin, et me Jumala, st tõe enda juhtimisel liiguksime mööda mingeid astmeid, mis on kohandatud meie nõrgale sammule, kardan ma paista naeruväärsena, sest ma alustasin nii suurt teekonda mitte nende asjade eneste vaatlusega, mida tähistatakse, vaid märkide vaatlusega. Sa annad niisiis andeks, kui ma tegelen sinuga eelmänguga, mitte selleks et mängida, vaid selleks, et harjutada jõudu ja vaimuteravust, mille abil me võime mitte ainult taluda, vaid ka armastada selle valla soojust ja valgust, kus on õnnis elu.

Ad.: Parem jätka nii, nagu sa alustasid: ma ei peaks kunagi väheväärtuslikuks seda, mida sa oled arvanud heaks öelda või teha.

8.22.

Aug.: Vaatleme nüüd seda osa, kus märkidega ei tähistata mitte teisi märke, vaid neid asju, mida me hüüame tähistatavateks. Ja kõigepealt ütle mulle, kas inimene on inimene.

Ad.: Nüüd ma tõesti ei tea, kas sa teed nalja.

Aug.: Miks nii?

Ad.: Sest sa mõtled minult küsida, kas inimene on midagi muud kui inimene [homo].

Aug.: Usun, et sa arvaksid samamoodi, et ma pilkan Sind, kui ma küsiksin, kas selle nime esimene silp on midagi muud kui ho ja teine midagi muud kui mo.

Ad.: Täpselt nii.

Aug.: Kas sa eitad, et need kaks silpi koos on homo [inimene]?

Ad.: Kes eitaks?

Aug.: Küsin siis, kas sina oled need kaks silpi koos.

Ad.: Mitte mingil juhul; aga ma saan aru, kuhu sa sihid.

Aug.: Ütle siis, et sa ei peaks mind solvajaks.

Ad.: Sa tahad jõuda järelduseni, et ma ei ole inimene.

Aug.: Kas sa siis ei arva sama, kui sa tunnistasid tõeks kõik eelneva, millest see järeldub?

Ad.: Ma ei ütle sulle, mida ma arvan, enne kui ma kuulen sinult, kas sa küsides, kas homo [inimene] on homo, küsisid minult nende kahe silbi kohta või asja enda kohta, mida need tähistavad.

Aug.: Vasta parem sina mulle, kumbapidi sa minu küsimusest aru said: sest kui see on kahemõtteline, siis sa oleksid pidanud kõigepealt selles selgusele jõudma [cavere] ega oleks tohtinud mulle enne vastata, kui oled kindel, millisel moel ma küsisin.

Ad.: Kuidas see kahemõttelisus mind siis oleks seganud, kui ma oleksin vastanud mõlemale: homo on kindlasti homo, sest need kaks silpi pole mitte midagi muud kui need kaks silpi ja see, mida need tähistavad, pole midagi muud kui see, mis see on.

Aug.: Seda küll, aga miks sa võtsid mõlemas mõttes ainult sõna homo, mitte muud, mida ütlesime?

Ad.: Kuidas sa mulle näitad, et ma ka muud niimoodi ei võtnud?

Aug.: Kui muu kõrvale jätta, siis sa ei oleks sellelesamale minu esimesele küsimusele mitte midagi vastanud, kui sa oleksid seda võtnud täielikult niipidi, et kõlavad silbid: sulle oleks võinud ju tunduda, et ma polegi midagi küsinud, aga kui ma nüüd tõin kuuldavale kolm sõna, ühte neist korrates, öeldes "ut homo homo sit" [kas inimene on inimene], siis sa ei võtnud esimest ja viimast sõna mitte märkide eneste järgi, vaid selle järgi, mida nendega tähistatakse, või vähemalt see ilmneb sellest, et sa pidasid vajalikuks küsimusele kohe kindlalt ja enesekindlalt vastata.

Ad.: Sul on õigus.

Aug.: Miks sa siis arvasid heaks ainult seda, mis asetseb keskel, võtta nii selle järgi, kuidas ta kõlab kui ka selle järgi, mida ta tähistab?

Ad.: Vaata, ma võtan ju kõike ainult selle poolest, mida sellega tähistatakse; olen nimelt sinuga nõus, et me ei saa üldse kõnelda, kui vaim sõnu kuuldes ei kandu selle poole, mille märgid need on. Sellepärast näita nüüd, kuidas mind pettis see arutlus, mis jõuab järeldusele, et ma ei ole inimene.

Aug.: Ei, hoopis mina küsin sinult jälle sedasama, et sa ise leiaksid, kus sa eksisid.

Ad.: Hästi.

8.23

Aug.: Nii et seda, mida ma ennist küsisin, ma enam ei küsi, sest sa andsid juba vastuse. Vaata siis tähelepanelikumalt, kas silp ho ei ole mitte midagi muud kui ho ja mo ei ole mitte midagi muud kui ho.

Ad.: Ma ei näe siin mitte midagi muud.

Aug.: Vaata ka seda, kas neist kahest kokku tuleb inimene [homo].

Ad.: Sellega ma ei nõustuks mitte kuidagi: me ju otsustasime ju, ja õigusega, et kui on antud märk, siis pöörame tähelepanu sellele, mida ta tähistab, ning seda arvestades öeldut kas jaatada või eitada. Need eraldi lausutud silbid aga, mis kõlasid ilma mingi tähistuseta, kuuluvad selle hulka, mida me leppisime kokku pidada kõlaks.

Aug.: Nii et sa oled otsustanud ja kaitsed kindlalt seda, et küsimustele tuleb vastata ainult nende asjade põhjal, mida sõnadega tähistatakse.

Ad.: Ma ei saa aru, miks ei peaks, kui need on ainult sõnad.

Aug.: Tahaksin teada, mida sa vastu väidaksid sellele, kellest me mõnikord naljaga kuuleme, et ta tegi järelduse, et selle suust, kellega ta vaidles, tuleb välja lõvi. Sest kui ta küsis, kas see, mida me räägime, tuleb meie suust välja, ei saanud too seda eitada; siis oli tal lihtne teha nii, et too inimene nimetas rääkides lõvi; kui see oli juhtunud, hakkas ta teda raskelt pilkama, küsides, kuidas niisugune mittekuri inimene sai välja oksendada nii metsiku elaja, sest ta oli ju tunnistanud, et mida me ka ei räägiks, see tuleb meie suust välja, ja ta ei saanud eitada, et oli öelnud "lõvi".

Ad.: Sellele naljahambale poleks üldse raske vastu väita: ma ei tunnistakski, et kõik, mida me räägime, tuleb meie suust välja. Kui me räägime, siis me ju tähistame, aga rääkija suust ei tule välja mitte asi, mida tähistatakse, vaid märk, mida tähistatakse, kui just ei tähistata märke endid; seda sugu me natukese aja eest käsitlesime.

8.24.

Aug.: Sa oled küll tolle inimese vastu hästi varustatud, aga mida sa mulle vastad, kui ma küsin, kas inimene on nimi?

Ad.: Mida muud, kui et on nimi?

Aug.: Kui ma sind näen, kas ma siis näen nime?

Ad.: Ei.

Aug.: Tahad, ma ütlen, mis sellest järeldub?

Ad.: Palun, ei; ma ju ise kuulutan endale, et ma ei ole inimene, sest kui sa minult küsisid, kas inimene on nimi, siis ma vastasin, et on nimi. Me olime ju juba kokku leppinud, et sellega, mida öeldakse, ollakse nõus või seda eitatakse selle asja põhjal, mida tähistatakse.

Aug.: Aga mulle tundub, et sa ei otsustanud ilmaasjata selle vastuse kasuks, sest sinu valvsusest sai võitu mõistuse seadus ise, mison meie meelesse [mentibus] sisse pandud: kui ma küsiksin, mis on inimene, siis sa ju vastaksid võib-olla "loom", kui ma aga küsiksin, mis liiki sõna on "inimene", siis sa ei saaks mitte kuidagi teisiti õigesti vastata kui "nimi"; nii et kui leitakse, et inimene on nii nimi kui ka loom, siis esimest öeldakse selle poolest, et ta on märk, teist selle asja poolest, mida ta tähistab. Nii et kui keegi küsib, kas inimene on nimi, siis ma ei vasta talle mitte midagi muud, kui et on, sest ta annab piisavalt märku, et ta tahab kuulda selle poolest, et see on märk. Kui ta aga küsib, kas inimene on loom, siis ma noogutan palju parema meelega; kui aga ta ei ütle ei "nimi" ega "loom", vaid ainult küsib, mis on inimene [homo], siis selle kokkulepitud rääkimisreegli järgi pöördub vaim selle poole, mida nende kahe silbiga tähistatakse; ega vastata midagi muud kui "loom", või ka öeldakse kogu definitsioon, s.o mõistusega surelik loom. Kas sulle ei tundu?

Ad. Just nii tundub. Aga kui me möönaksime, et inimene on nimi, kuidas me siis väldime seda ülisolvavat järeldust, mis teeb meid mitteinimesteks?

Aug.: Kuidas siis sinu meelest kui mitte õpetades, et see ei ole järeldatud selles mõttes, milles me küsijaga nõustusime? Või kui ta ütleb, et järeldaski selle selles mõtte, siis ei ole mitte midagi karta, sest milleks karta tunnistada, et ma ei ole inimene [hominem], s.o need kolm silpi?

Ad.: Pole midagi tõesemat. Miks siis vaimu solvab, kui öeldakse: "Järelikult sa ei ole inimene [homo]?", kui selle öeldu järgi ei saaks olla midagi tõesemat?

Aug.: Sest nende sõnade kõlamise ajal ma ei saa mitte arvata, et see järeldus käib selle kohta, mida nende kahe silbiga tähistatakse, nimelt selle reegli järgi, mis loomupäraselt kõige rohkem kehtib, et kui kuuldakse märke, kandub tähelepanu tähistatavatele asjadele.

Ad.: Olen nõus sellega, mida sa ütled.

9.25.

Aug.: Tahan nüüd, et sa saaksid aru, et asju, mida tähistatakse, tuleb hinnata rohkem kui märke. Sest kõik, mis on teise pärast, on paratamatult vähem väärtuslik kui see, mille pärast ta on; kui sa ei arva teisiti.

Ad.: Mulle tundub, et siin ei tule rutakalt nõustuda: sest kui me ütleme "pori" (coenum), siis minu meelest on see nimi asjast, mida ta tähistab, palju üle. Sest kui me kuulame, siis see, mis meid solvab, ei kuulu selle sõna kõla juurde; sest kui nimes coenum muuta üks täht, saame coelum [taevas]; aga nende asjade vahel, mida nende nimedega tähistatakse, näeme tohutut vahet. Sellepärast ma ei omistaks seda, mida me asjas, mida ta tähistab, vihkame, sellele märgile; ja sellepärast ma eelistan õigusega viimast esimesele: sest parema meelega me kuuleme seda märki, kui puudutame mingi meelega seda asja.

Aug.: Tõesti väga valvas. Nii et on väär, et kõiki asju tuleb hinnata rohkem kui nende märke.

Ad.: Nii tundub.

Aug.: Ütle siis mulle, mida need sinu meelest taotlesid, kes sellele nii inetule ja põlgusväärsele asjale nime panid, või kas sa kiidad neid heaks või mitte.

Ad.: Aga mina ei julge neid heaks kiita ega mitte heaks kiita, ega tea, mida nad taotlesid.

Aug.: Kas sa oskad vähemalt öelda, mida sina taotled, kui sa selle nime kuuldavale tood?

Ad.: Seda ma võin vabalt teha: ma tahan tähistada, et sellele, kellega ma räägin, õpetada või meenutada seda asja, mida ma pean vajalikuks talle õpetada või meenutada.

Aug: Noh, aga kas seda õpetamist ja meenutamist või seda, et sulle õpetatakse või meenutatakse, mida sa selle sõna abil mugavasti teed või sulle tehakse, ei tule pidada kallimaks kui nime ennast?

Ad.: Möönan, et seda teadmist ennast, mis selle märgi abil saadakse, tuleb eelistada sellele märgile; aga ma ei arva, et sellepärast tuleks eelistada ka asja ennast.

9.26.

Aug.: Nii et kuigi selles meie ütluses on väär, et kõiki asju tuleb eelistada nende nimedele, ei ole siiski väär, et kõik, mis on muu pärast, on vähem väärtuslik kui see, mille pärast ta on. Tõepoolest, pori tunnetamist, mille pärast see nimi on kasutusele võetud, tuleb hinnata rohkem kui nime ennast, mille kohta me saime teada (comperimus), et seda tuleb eelistada sellelesamale porile. Sest seda tunnetust ei ole me märgile, millest meil jutt on, eelistanud mitte millegi muu kui selle pärast, et me veendume, et esimene on viimase jaoks, mitte viimane esimese jaoks. Sest nii nagu kui mõni õgard ja oma kõhu teenija [Rm 16:18] ütles, et ta elab selleks, et süüa, siis seda ei kannatanud välja teda kuulanud mõõdukas inimene ning ütles: "Kui palju parem oleks, kui sa sööksid selleks, et elada." Ja ta ütles seda sama reegli põhjal. Ja esimene ei olnud ebameeldiv mitte millegi muu pärast kui sellepärast, et ta hindas oma elu nii vähe, et pidas seda õgimisnaudingust vähemväärtuslikuks, öeldes, et elab roogade jaoks; ja viimast ei kiideta mitte millegi muu eest kui selle eest, et tema sai aru, mis nendest kahest on mille jaoks, st millele allub, ning manitses, et tuleb süüa selleks, et elada, mitte elada selleks, et süüa. Võib-olla samamoodi ka sina ning kes tahes inimestest, kes ei hinda asju kogenematult, vastate mingile lobamokale ja sõnadearmastajale, kes ütleb: "Ma õpetan selleks, et rääkida": "Inimene, miks sa parem ei räägi selleks, et õpetada?" Kui see on tõsi, nagu sa aru saad, et on, siis sa saad täielikult aru, kui palju vähem tuleb hinnata sõnu kui seda, mille jaoks me sõnu kasutame; sest sõnade kasutamist tuleb sõnadele endile eelistada: sõnad on ju selleks, et me neid kasutaksime, aga me kasutame neid selleks, et õpetada. Järelikult on õpetamine sama palju parem rääkimisest kui rääkimine sõnadest. Järelikult on õpetus palju parem kui sõnad. Aga ma tahan kuulda, mida sa võib-olla mõtled vastu väita.

9.27.

Ad.: Olen küll nõus, et õpetus on parem kui sõnad, aga seda ma ei tea, kas selle reegli vastu, et kõik, mis on muu jaoks, on sellest alam, mille jaoks see on, on midagi väita.

Aug.: Käsitleme seda teine kord mugavamalt ja hoolikamalt; praegu piisab sellest, millega sa nõustud, selleks, mida ma teha püüan. Sa ju nõustud, et asjade tunnetus on asjade märkidest kallim. Sellepärast tuleb tähistatavate asjade tunnetust eelistada märkide tunnetusele, kas sulle ei tundu?

Ad.: Kas ma siis nõustusin sellega, et asjade tunnetus on ülem märkide tunnetusest, mitte sellega, et märkidest endist? Sellepärast ma kardan siin sinuga nõustuda. Tõepoolest, kui nimi "pori" on parem asjast, mida ta tähistab, miks siis mitte ka selle nime tunnetus ei ole eelistatav selle asja tunnetusele, kuigi see nimi ise on alam enda tunnetusest? Siin on neli asja: nimi, ja asi, nime tunnetus, ja asja tunnetus. Miks siis ka kolmas ei ületa neljandat, nii nagu esimene teist? Aga kui ka ei ületa, miks siis peab alluma?

9.28.

Aug.: Näen, et sa mäletad, millega oled nõustunud, ja selgitasid, mida sa arvad, täiesti suurepäraselt. Aga ma arvan, et sa saad aru, et see kolmesilbiline sõna, mis kõlab, kui me ütleme: "Vitium" [pahe], on parem kui see, mida see tähistab; sest sõna enda tunnetus on palju alam pahede tunnetusest. Kuigi sa, nagu öeldud, kõrvutad ja vaatad neid nelja asja, nime ja asja, nime tunnetust ja asja tunnetust, eelistame õigusega esimest teisele. Sest see nimi on pandud laulu, nagu ütleb Persius: Sed stupet hic vitio (Satyra III, 32) [Aga teda hämmastab see pahe], see mitte ainult ei tekita värsis mingit pahet, vaid ka mõnevõrra kaunistab seda: kuigi see asi ise, mida selle nimega tähistatakse, teeb selle paheliseks, kelles see on. Ja nii me näeme, et mitte kolmas ei ületa neljandat, vaid neljas kolmandat. Sest selle nime tunnetus on võrreldes pahede tunnetusega väheväärtuslik.

Ad.: Kas sa arvad, et see tunnetus on ka siis eelistatav, kui ta teeb õnnetuks? Seesama Persius pidas ju kõigist kannatustest, mida on välja mõelnud türannide julmus või milleni viib nende ahnus, kõige suuremaks seda ühte, mille käes vaevlevad inimesed, kes on sunnitud teadvustama pahesid, mida nad vältida ei saa.

Aug.: Niimoodi sa saad eitada ka seda, et selle nime tunnetamisele tuleb eelistada vooruste tunnetamist: sest näha voorust ja seda mitte omada on piin: ja seesama satiirik, soovis, et türanne sellega karistataks [Satyra III, 35-38].

Ad.: Hoidku Jumal sellise meeletuse eest: sest nüüd ma saan aru, et süüdistada ei ole tarvis mitte tunnetusi endid, millega vaimu täidab kõigest parim õpetus, vaid pidada kõikidest kõige õnnetumateks neid, nagu minu meelest Persiuski pidas, kes on nakatanud niisugusesse haigusse, mille vastu nii suur arstimgi ei aita.

Aug.: Sa saad hästi aru; aga kuidas puutub meisse Persiuse arvamus? Me ju ei allu niisugustes asjades nende autoriteedile. Pealegi pole siin kerge selgusele jõuda, millist tunnetust millisele tuleb eelistada. Mulle piisab ka sellest, milleni oleme jõudnud, nimelt et nende asjade tunnetamine, mida tähistatakse, on etem kui mitte märkide tunnetamisest, siis vähemalt märkidest. Sellepärast arutame nüüd põhjalikumalt seda, missugune on nende asjade sugu, mille kohta me ütlesime, et saame neid näidata nende eneste abil, nagu rääkimine, kõndimine, istumine, lamamine ja muud niisugused asjad.

Ad.: See tuleb mulle nüüd meelde, millest sa räägid.

10.29. Midagi ei õpetata teisiti kui kas tähistades...

Aug.: Kas sulle tundub, et kõike, mida me saame pärast küsimist kohe teha, saab näidata ilma märgita, või sa jätad midagi välja?

Ad.: Mina aga ei leia seda sugu uuesti ja uuesti tervenisti läbi vaadates seni mitte midagi, mida saaks õpetada ilma märgita, kui just ehk mitte rääkimist ja kui just ehk mitte sedasama, kui keegi küsib, mis on õpetamine. Sest ma näen, et mida ma pärast tema küsimist ka ei teeks, et ta õpiks, ei saa ta edasi sellestsamast asjast, mida ta soovib, et talle näidataks: sest kui keegi sel ajal, kui ma mitte midagi ei tee või teen midagi muud, küsib minult, mis on kõndimine, ja mina hakkaksin kohe kõndima, püüdes seda, kes küsis, ilma märgita õpetada, kuidas ma siis hoian ära seda, et ta arvab, et kõndimine on kõndimine nii palju, kui mina kõndisin? Sest kui ta nii arvab, siis ta eksib: sest ta arvab, et kui keegi kõnnib rohkem või vähem kui mina, siis ta ei kõnni. Ja see, mida ma ütlesin selle ühe sõna kohta, kehtib ka kõige kohta, mille puhul me olime ühel nõul, et seda saab ilma märgita näidata, peale nende kahe asja, mis me välja jätsime.

10.30. ...või siis rääkides.

Aug.: Ma olen sellega küll nõus; aga kuidas sulle tundub, kas rääkimine on teine asi kui õpetamine?

Ad.: Muidugi tundub: sest kui see oleks sama, siis keegi ei õpetaks teisiti kui rääkides; aga kuna me õpetame paljusid asju ka muude märkidega peale sõnade, siis kes kahtleks selles erinevuses?

Aug.: Ütle, kas õpetamisel ja tähistamisel pole mingit vahet või need erinevad millegi poolest.

Ad.: Arvan, et see on sama.

Aug.: Kas see ei räägi õigust, kes ütleb, et me tähistame selleks, et õpetada?

Ad.: Täitsa õigust.

Aug.: Aga kui keegi teine ütleb, et me õpetame selleks, et tähistada, kas siis eelmine ütlus ei lükka seda kergesti ümber?

Ad.: Nii on.

Aug.: Nii et kui me tähistame selleks et õpetada, siis me ei õpeta selleks et tähistada; üks asi on õpetamine, teine asi on tähistamine.

Ad.: Sul on õigus, ma ei vastanud õigesti, kui ütlesin, et need on sama.

Aug.: Vasta nüüd seda, kas see, kes õpetab, mis on õpetamine, teeb seda tähistades või kuidagi teisiti.

Ad.: Ma ei näe, kuidas ta teisiti saab?

Aug.: Järelikult on väär see, mida sa ennist ütlesid, nimelt et asja saab õpetada ilma märkideta, kui küsitakse, mis on õpetamine ise; kui tundub, et me ei saa seda ikkagi teha ilma tähistamiseta, sest sa tunnistasid, et üks asi on tähistamine ja teine asi on õpetamine. Sest kui need on eri asjad, nagu ilmneb, ja viimast näidatakse ainult esimese abil, siis teda kindlasti ei näidata tema enda abil, nagu sulle tundus. Sellepärast ei ole me seni midagi leidnud, mida saaks näidata tema enda abil, peale rääkimise, mis tähistab muu hulgas ka iseennast: ent kuna see ise on märk, siis ei jää kindlasti midagi, mille puhul tunduks, et seda saab ilma märkideta õpetada.

Ad.: Mul ei ole midagi, mille pärast mitte nõustuda.

10.31. Kas on milleski kahelda.

Aug.: Nii et me oleme nüüd ühel nõul, et midagi ei õpetata ilma märkideta ning tunnetus ise peab olema meile kallim kui märgid, millega me tunnetame, kuigi kõik, mida tähistatakse, ei pruugi olla oma märkidest etem.

Ad.: Nii tundub.

Aug.: Ma küsin, kas sa mäletad, kui suure ringiga me nii väikese asjani jõudsime. Sest omavahelise sõnasõjaga, mida me oleme nii kaua pidanud, oleme näinud vaeva nende kolme asja leidmiseks: kas mitte midagi ei saa õpetada ilma märkideta, ja kas on mingid märgid, mida tuleb eelistada asjadele, mida need tähistavad, ja kas märkidest parem on asjade tunnetus ise. Aga on neljas asi, mida ma tahan sinult lühidalt teada saada: kas sa arvad seda leitut nii, et sa ei saa selles enam kahelda?

Ad.: Tahaksin, et see, milleni me nii paljude kõrvalteede ja ringidega jõudsime, oleks kindel; aga ka see sinu küsimus teeb mind ei tea kuidas rahutuks ja peletab nõustumisest. Sest mulle tundub, et sa ei oleks seda minult küsima hakanud, kui sul ei oleks, mida vastu öelda; ja asjade keerukus ise ei lase mul kõike näha ja kindlalt vastata, sest ma kardan, et nõnda paljude katete taga on varjul see, mida minu vaimuvalgus ei suuda valgustada.

Aug.: Sinu kahtlus ei ole mulle vastumeelne, sest see tähistab väga vähe mõtlematut vaimu, millel rahulikkuse hoidmine on väga suur. Sest tõesti väga raske on mitte rahu kaotada, kui see, mida me valmi ja nõustuva heakskiiduga omandasime, lüüakse vastupidiste arutlustega kõikuma ja otsekui väänatakse käest. Seetõttu, samavõrd kui on õiglane järele anda hästi läbimõeldud ja läbivaadatud argumentidele, on ohtlik pidada tundmatut tuntuks. Sest kuna sageli puruneb see, mida oleme arvanud olevat väga kindel ja püsiv, siis me kardame langeda nii suurde vihkamisse ja hirmu, et tundub, et kõige ilmsematki tõde ei maksa usaldada.

10.32. Paljusid asju näidatakse ilma märkideta.

Aga noh, vaatame nüüd tõhusamalt, kas sa arvasid õigusega neid kaheldavaid asju. Ma küsin sinult, kui keegi, kes ei tunne lindude püüdmist, mida tehakse pilliroogude ja linnuliimiga, kohtaks linnupüüdjat, kes küll kannab oma varustust, aga parajasti linde ei püüa, vaid käib teed, jääb teda nähes seisma ning seejärel, nagu ikka juhtub, mõtleb ja küsib endamisi, mida küll tähendavad selle inimese asjad; linnupüüdjal aga, kes näeb, et teda pannakse tähele, tekib tahtmine ennast näidata ja ta paneb pillirood valmis ning märgates läheduses linnukest, peatab ta pilliroo ja pistriku abiga, meelitab ligi ja püüab kinni; kas ta siis ei õpeta oma vaatajat mitte midagi tähistamata, vaid selle asja endaga, mida too teada tahtis?

Ad.: Kardan, et siin on niisugune asi, nagu ma ütlesin selle kohta, kes küsib, mis on kõndimine. Sest ma ei näe, et siingi oleks näidatud kogu see linnupüüdmine.

Aug.: Kerge on sind sellest murest vabastada; sest ma lisan, et kui ta oli nii taiplik, et selle järgi, mida ta nägi, taipas ta kogu seda kunstisugu; asja jaoks piisab ju ka sellest, kui ilma märgita õpetada saab mõnede asjade, kuigi mitte kõigi kohta, ja mõnesid inimesi.

Ad.: Seda võin ka mina öeldule lisada: kui ta oli hästi taiplik, nii et kui talle näidata mõned sammud kõndimist, saab ta teada kõik, mis kõndimine on.

Aug.: Minu poolest lase käia, ma mitte ainult ei väida midagi vastu, vaid isegi aitan kaasa: sest sa näed, et me mõlemad jõudsime selleni, et keegi võib kellelegi midagi ilma märkideta õpetada ja väär on see, mis meile äsja tundus, nimelt et ei ole üldse mitte midagi, mida saaks ilma märkideta näidata. Sest selle järgi tuleb nüüd pähe mitte üks või teine, vaid tuhandeid asju, mida näidatakse nende endi abil mitte mingit märki andmata. No ütle, milleks siis veel kahelda? Sest rääkimata arvututest etendustest, mida inimesed kõikides teatrites ilma märgita asjade enestega näitavad, kas päikest ja seda valgust, mis kõike üle valab ja rüütab, kuud ja teisi taevakehi, maid ja meresid, ka seda, mis neis arvutult toimub, ei näita kindlasti vaatajatele Jumal ja loodus nende eneste abil?

10.33. Asjatult näitame märkidega...

Ja kui me seda hoolikamalt vaatame, siis sa ei leia võib-olla midagi, mida õpitaks selle märkide abil. Sest kui mulle antakse märk ja ma ei tea, mis asja märk see on, siis see ei saa mulle midagi õpetada, kui aga tean, siis mida ma märgi abil õpin? Sest sõna ei näita mulle asja, mida ta tähistab, kui ma loen: "Ja nende sarabarid ei ole muutunud" [Et sarabarae eorum non sunt immutatae]. Sest kui selle nimega hüütakse mingeid peakatteid, kas ma siis seda kuuldes õpin, mis on pea või mis on peakatted? Ma olin nendega enne tuttav, ja ma ei saanud nendega tuttavaks seeläbi, et teised neid nimetasid, vaid seeläbi, et ma neid nägin. Tõepoolest, kui need kaks silpi, kui ütleme "Caput" 'pea', mulle esimest korda kõrvu puutusid, siis ma teadsin sama vähe, kui ma tean, mida tähendavad "sarabaras", kui ma neid esimest korda kuulen või loen. Aga kui sageli öeldi "pea", siis märgates ja tähele pannes, millal seda öeldi, ma avastasin, et see on mulle nägemisest juba väga tuttava asja märk. Enne kui ma selle avastasin, oli see sõna mulle ainult sõna; ja seda, et see on märk, ma õppisin siis, kui ma leidsin, mis asja märk see on; ja seda, nagu öeldud, mitte tähenduse, vaid vaatamise põhjal. Nii et me õpime rohkem märki tuttava asja põhjal, kui asja ennast antud märgi põhjal.

10.34. ... kui asja ei tunnetata.

Et sa sellest selgemalt aru saaksid, kujuta ette, et me praegu esimest korda kuuleme, et öeldakse "pea"; ja teadmata, kas see hääl on ainult kõlav või ka midagi tähistav, küsime, mis on pea (pea meeles, et me ei taha tundma õppida mitte asja, mida tähistatakse, vaid märki ennast, mida me üldse ei tunne, niikaua kui me ei tea, mille märk see on); nii et kui me niimoodi küsime, siis meile näidatakse näpuga asja ennast, ja seda nähes õpime ära märgi, mida me enne ainult kuulsime, kuid ei tundnud. Et aga selles asjas on kaks asja, kõla ja tähendus [significatio], siis kõla me ei taju kindlasti märgi kaudu, vaid selle kaudu, et see ise lööb kõrva, tähendust aga nähes asja, mida tähistatakse. Sest näpuga näitamine ei saa tähistada midagi muud kui seda, mille peale näpp näitab; ei näidata aga mitte märki, vaid kehaosa, mida hüütakse peaks. Niisiis ei saa ma selle kaudu tundma õppida seda, mida ma ei tundnud, ega märki, mille peale näpp ei näita. Aga näpuga näitamisest ma kuigi palju ei hooli, sest see tundub mulle olevat pigem näitamise enda märk kui mingite näidatavate asjade märk, nii nagu kui me ütleme määrsõna "ecce" ['ennäe, vaata, näe'], sest ainult näpuga näitamisest ei piisa. Ja selles püüan ma sind veenda nii palju kui suudan, et me ei õpi midagi nende märkide kaudu, mida hüütakse sõnadeks, sest, nagu ma ütlesin, me õpime pigem sõna jõudu, st tähenduse, mis kõlas peitub, me õpime pigem ära tähistatava asja enda abil, kui et tajume tähenduse abil asja.

10.35. Me ei õpeta tingimata märkide abil.

Ja seda, mida ma ütlesin pea kohta, ma ütleksin ka katete ning paljude teiste lugematute asjade kohta; kui ma ka olen praegu nendega tuttav, ei ole ma ikkagi senini tuttav nende sarabaridega; kui keegi näitaks neid mulle žestiga või joonistaks või näitaks midagi, mille sarnased need on, siis ma ei ütle, et ta mind ei õpeta, ma omandaksin selle kergesti, kui ma tahaksin rääkida pisut rohkem; kuid ma ütlen, et seda, mis on lähem, ei õpetaks ta sõnadega. Kui need ehk oleksid nähtaval ja keegi osutaks nendele, öeldes mulle: "Näe, sarabarid," siis ma õpiksin asja, mida ma ei teadnud, mitte öeldud sõnade kaudu, vaid nende vaatamise kaudu, millega ma saangi teada ja omandan, mida see nimi tähendab. Sest kui ma õpin ära asja enese, siis ma usu võõraid sõnu, vaid oma silmi; võib-olla siiski ma uskusin esimesi, et tähele panna, st selleks, et ma vaadates uuriksin seda, mida ma näen.

11.36.

Sõnad tähendasid siiamaani; parimal juhul nad ainult veenavad meid asju uurima, mitte ei näita neid, et me neid tundma õpiksime. Mulle õpetab midagi see, kes kas silmadele või mõnele muule kehameelele või ka vaimule endale pakub seda, mida ma tahan tunnetada. Niisiis me õpime sõnade abil ainult sõnu, isegi sõnade kõla ja kõminat, sest kui need asjad, mis ei ole märgid, ei saa olla sõnad, siis ma küll kuulen sõna, kuid ei tea, et see on sõna, niikaua kui ma ei tea, mida ta tähendab. Järelikult tunnetatakse sõnu alles siis, kui asjad on tunnetatud; sõnade kuulmisega ei õpita isegi sõnu. Sest neid sõnu, millega oleme tuttavad, me ei õpi; ja me ei saa öelda, et oleksime õppinud neid sõnu, millega me ei ole tuttavad, kui me ei ole tajunud nende tähendust, mis ei jõua kohale mitte kuuldavale toodavate häälte, vaid tähistatavate asjade tunnetusega. Igatahes on väga õige see argument ja õigesti öeldakse, et kui sõnu kuuldavale tuuakse, siis me kas teame või ei tea, mida need tähistavad; kui teame, siis me pigem meenutame kui õpime; kui aga ei tea, siis küll ei meenuta, aga võib-olla innustume otsima.

11.37.

Nii et kui sa ütleksid, et neid peakatteid, mille nimi on meil ainult kõlana, me saame tunnetada ainult neid nähes, ja seda nime ennast me õpime täielikult tundma alles siis, kui me tunnetame asju, aga seda, mida me usume nende noorukite eneste kohta, näiteks et nad said kuningast ja leekidest usu ja religiooniga võitu, millist kiitust nad Jumalale laulsid, millist austust nad pälvisid ka vaenlaselt endalt, me ei ole õppinud teisiti kui sõnade kaudu, siis ma vastan, et kõik, mida nende sõnadega tähistatakse, juba oli meile tuttav. Sest seda, mis on kolm noorukit, mis on ahi, mis on tuli, mis on kuningas ja lõpuks mis on tulest puutumata, ja kõike muud, mida need sõnad tähendavad, ma juba teadsin. Ent Ananias ja Azarias ja Misael on mulle sama tundmatud nagu need sarabarid; ja neid tunnetada need nimed mul ei aita ega saagi aidata. Ma tunnistan aga, et seda, et kõik see, mida sellest loost loetakse, tol ajal nõnda toimus, nagu kirjas on, ma pigem usun kui tean; ja seesama vahe polnud nendele, keda me usume, teadmata. Ütleb ju prohvet: "Kui te ei usu, siis te ei saa aru" [Js 7:9]; seda ta ei oleks kindlasti öelnud, kui ta oleks arvanud, et mingit vahet ei ole. Järelikult seda, millest ma aru saan, ma ka usun; aga mitte kõigest, mida ma usun, ma ei saa ka aru. Aga kõike, millest ma saan aru, ma tean: ma ei tea kõike, mida ma usun. Sellepärast mulle ei ole teadmata, kui kasulik on uskuda ka paljusid asju, mida ma ei tea; selle kasulikkuse alla ma arvan ka selle loo kolmest noorukist; seetõttu on ka palju asju, mida mul ei ole võimalik teada, kuid mille kohta ma tean, kui kasulik on neid uskuda.

11.38. Seesmises inimeses õpetab Kristus.

Aga kõige kohta, millest me aru saame, me ei küsi mitte rääkijalt, kes väliselt heli tekitab, vaid tõelt, mis seespool vaimu ennast juhib, kusjuures võib-olla sõnad ärgitavad meid küsima. Aga see, kellelt küsitakse, see, kes õpetab, see, keda öeldakse elavat seesmises inimeses, on Kristus [Ef 3:17.18: et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses; 1Kr 1:24: on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus], s.o Jumala muutumatu Vägi ja Jumala igavene Tarkus; temalt küll küsib iga mõistusega hing, aga ta avaneb igaühele niivõrd, kui ta oma paha või hea tahte tõttu suudab vastu võtta. Ja kui ta mõnikord eksib, siis mitte selle tõe süül, kellelt küsiti, nii nagu ka ei ole välise valguse süü, et ihusilmad sageli eksivad; sellelt valguselt me küsime nähtavate asjade kohta, et ta neid meile näitaks, niipalju kui me suudame näha.

12.39.

Kui me küsime värvuste kohta valguselt, ja teiste asjade kohta, mida me kehaliselt aistime, selle maailma elementidelt ja nendeltsamadelt kehadelt, mida me aistime, ja meeltelt endilt, keda vaim kasutab tõlgendajatena niisuguste asjade tunnetamiseks, nende asjade kohta aga, millest aru saadakse, seesmiselt tõelt mõistusega, siis mida saab öelda, millest ilmneks, et me õpime sõnadest peale selle, kuidas kõla lööb kõrvu? Kõike, mida me tajume, me tajume kas ihumeelega või vaimuga. Esimesed on aistitavad, teised on arusaadavad asjad, või kui meie autorite moodi rääkida, nimetame esimesi ihulikkudeks, teisi vaimulikkudeks. Kui meilt küsitakse esimeste kohta, siis me vastame, kui see, mida me aistime, on kohal, nagu näiteks kui meilt küsitakse, kui me vaatame noorkuud, ja meilt küsitakse, missugune või kus ta on. Siin kui küsija ei näe, siis ta usub sõnu, ja sageli ei usu, aga ta ei õpi kuidagimoodi, kui ta seda ka ise ei näe, mida öeldakse; siin ta ei õpi mitte sõnadelt, vaid asjadelt endilt ja meeltelt. Sest nägijale kõlavad needsamad sõnad, mis kõlasid ka mittenägijale. Aga kui meilt ei küsita mitte selle kohta, mida me silmitsi olles aistime, vaid selle kohta, mida me kunagi aistisime, siis me ei räägi enam mitte asjadest endist, vaid piltidest, mis need on muljunud ja mis on mällu jäänud; ma ei tea üldse, kuidas me nimetame tõeseks seda, mida me näeme väärana; kui me just ei ütle, et me seda ei näe ega aisti, kuid oleme näinud ja aistinud. Nii me kanname mälupõhjas pilte asjadest, mida oleme enne aistinud, mingite tõenditena, mida vaimus vaadeldes me puhta südametunnistusega valetamiseta räägime, aga meil on need tõendid, sest kuulaja, kui ta on seda aistinud ja kohal olnud, ei õpi mitte minu sõnadest, vaid tunneb ära kaasavõetust ja oma piltidest; aga kui ta seda aistinud ei ole, siis kes ei saaks aru, et ta pigem usub sõnu kui õpib?

12.40.

Kui aga jutt on sellest, mida me vaimus, st aru ja mõistusega vaatame, siis me küll räägime sellest, mida me vaatame nende kohal olles selles seesmises tõevalguses, mis seda, keda kutsutakse seesmiseks inimeseks, valgustab ja mida viimane naudib, aga siis ka meie kuulaja, kui ta ka ise seda salajase ja ausa silmaga näeb; ta õpib seda, mida ma ütlen, tundma oma sisekaemuse, mitte minu sõnade põhjal. Järelikult ma küll ei õpeta teda, kui ma räägin tõtt ja tema kaeb tõtt, sest ta ei õpi mitte minu sõnadest, vaid asjadest enestest, mida Jumal seestpoolt ilmutab; seega, kui nende asjade kohta temalt küsitakse, saab ta ka vastata. Aga mis võib olla absurdsem, kui arvata, et ma oma jutuga õpetan seda, kes võib, enne kui ma rääkima hakkan, sedasama ka ise öelda, kui temalt küsitakse? Sest kui, nagu sageli juhtub, see, kellelt küsitakse, midagi eitab ja siis teiste küsimuste peale peab tunnistama, siis see toimub sellepärast, et vaataja on nõrk ega suuda valguselt küsida kogu asja kohta, millepärast teda ärgitataksegi, et ta teeks seda osade kaupa, kui temalt küsitakse nendesamade osade kohta, millest koosneb see tervik, mida ta korraga näha ei suutnud. Kui teda viivad selleni küsija sõnad, siis ometi mitte seeläbi, et sõnad teda õpetavad, vaid seeläbi, et need küsivad niimoodi, et see, kellelt küsitakse, saaks seestpoolt õppida; samamoodi nagu siis, kui ma küsisin sinult sellesama asja kohta, millest jutt on, nimelt kas sõnadega ei saa mitte midagi õpetada, ja see tundus sulle algul absurdne, sest sa ei suutnud tervikut näha, tuli mul küsida, et sa saaksid jõudu tolle seesmise õpetaja kuulamiseks: "Kust sa seda õppisid, mida sa tunnistasid minu jutus tõeseks ja milles sa oled kindel ja mille kohta sa kinnitad, et sa tead seda?" ja sa oleksid võib-olla vastanud, et mina õpetasin. Siis ma oleksin lisanud: "Kui ma oleksin öelnud, et nägin inimest lendamas, kas minu sõnad oleksid sind samamoodi veennud, kui see, et oleksid kuulnud, et targad inimesed on rumalatest paremad?" Sa oleksid muidugi öelnud, et esimest sa ei usu, ja isegi kui usuksid, siis ikkagi ei teaks, viimast aga tead täiesti kindlalt. Selle põhjal sa oleksid kahtlemata aru saanud, et ei esimeses, mida mina kinnitan ja sina ei tea, ega viimases, mida sa väga hästi tead, ei ole sa minu sõnadest midagi õppinud; sest kui ma sinult ka kummagi asja kohta eraldi küsiksin, siis sa vannuksid, et esimene on sulle teadmata, teist aga tead. Aga siis sa tunnistaksid ka seda tervikut, mida olid eitanud, sest sa tunnetaksid, et need asjad, millest see koosneb, on selged ja kindlad: nimelt et kõige puhul, mida me räägime, kuulaja kas ei tea, kas see on tõsi, või talle pole teadmata, et see on väär, või ta teab, et see on tõsi. Nendest kolmest esimese puhul ta kas usub või arvab või kahtleb; teise puhul seisab vastu või lükkab tagasi; kolmanda puhul kinnitab, niisiis ta ühelgi juhul ei õpi. Sest me veendusime, et nii see, kes pärast meie sõnu asja ei tea, kui ka see, kes teab, et see, mida ta kuulis, on väär, kui ka see, kes võib vastata sedasama, kui temalt küsitakse, ei ole minu sõnadest midagi õppinud.

13.41. Ja me ei õpi sõnadest.

Seetõttu ka selle puhul, mida nähakse vaimus, kuulab asjata nägija juttu see, kes seda näha ei suuda, kui just mitte sellepärast, et sääraseid asju on kasulik uskuda, kui neid ei teata; see aga, kes suudab näha, on seestpoolt tõe õpilane, väljastpoolt kohtumõistja rääkija üle, või pigem jutu enda üle. Sagedasti ta ju teab seda, mida öeldi, kusjuures ütleja ise ei tea seda; nii nagu kui keegi, kes usub epikuurlasi ja arvab, et hing on surelik, hakkab ütlema neid argumente, mis targemad on hinge surematuse kasuks esitanud, kuulajale, kes suudab vaimulikke asju kaeda, otsustab viimane, et ta räägib õigust, aga ütleja ei tea, kas ta räägib õigust, või ka peab oma juttu väga vääraks, kas siis ei tule arvata, et ta õpetab seda, mida ta ei tea? Aga ta kasutab neidsamu sõnu, mida võib kasutada ka see, kes teab.

13.42. Rääkijate vaim ei nähtu.

Sellepärast ei jää asjadele sedagi, et need näitaksid kõneleja vaimu, sest pole kindel, kas ta teab seda, mida ta räägib. Lisa siia valetajad ja petised, kelle näitel saad kergesti aru, et sõnad mitte ainult ei ava vaimu, vaid ka varjavad seda. Ma ei vaidle üldse, et tõearmastajate sõnad püüavad rääkija vaimu avada; kõik on nõus, et see neil õnnestuks, kui valetajad ei tohiks rääkida. Kuigi me oleme sageli kogenud nii iseenda kui ka teiste puhul, et sõnu ei lausuta nende asjade kohta, mida mõeldakse; ma näen kahte viisi, kuidas see võib juhtuda: kas siis, kui jutt on pähe jäänud ja on sageli käepärast ja voolab suust välja, kusjuures me mõtleme muid asju, nagu meil sageli juhtub, kui laulame hümni; või kui meil vastu tahtmist lipsavad keele enda vea tõttu huulilt ühtede sõnade asemel teised, sest ka siin ei kuulda mitte nende asjade märke, mis meil on vaimus. Valetajad aga mõtlevadki nendest asjadest, mida nad ütlevad, nii et olgugi et me ei tea, kas nad räägivad õigust, teame ometi, et neil on vaimus see, mida nad ütlevad, kui neil ei juhtu midagi neist kahest asjast, mida ma mainisin; kui keegi väidab, et see mõnikord juhtubki ning kui see juhtub, siis see on ilmne, siis ma ei vaidle vastu, kuigi see on sageli varjatud ja mind kuulajana on see sageli petnud.

13.43.

Aga neile lisandub üks teine sugu, mis on päris levinud ning on arvukate lahkarvamuste ja vaidluste seeme: kui rääkija küll tähistab seda, mida ta mõtleb, kuid ainult iseenda ja mõnede teiste jaoks, aga selle jaoks, kellega ta räägib, ja enamiku teiste jaoks ei tähista sama. Sest kui keegi ütleb meie kuuldes, et mõned metsloomad ületavad inimest vooruse [virtute] poolest, siis me ei kannata seda välja ning kummutaksime nii väära ja kahjuliku arvamuse suure nördimusega; aga tema hüüab võib-olla virtus 'eks kehalist jõudu, ja lausub selle nimega seda, mida ta mõtles, ega valeta ega eksi asjades, ega mõtle millelegi muule, kui ta mällu jäänud sõnu ritta seab, ega kõla keelevääratuse tõttu midagi muud, kui ta silmas pidas, vaid ta ainult nimetab asja, millest ta mõtleb, teise nimega kui meie; me jääksime temaga kohe nõusse, kui saaksime näha tema mõtet, mida tal ei õnnestunud meile avada, kuigi sõnad, mis ta lausus, tõid tema mõtte välja. Öeldakse, et selle vea võivad kõrvaldada definitsioonid; nad ütlevad, et näiteks kui selles küsimuses oleks defineeritud, mis on virtus, siis oleks selgunud, et vaidlus ei käi asja üle, vaid sõna üle; ma möönan, et see on nii, aga kui palju siis neid on, keda võib pidada heaks defineerijaks? Ja defineerimisõpetuse üle on siiski palju vaieldud, aga seda ei ole siin sobiv käsitleda; ja ma ei kiidagi neid heaks.

13.44.

Jätan välja selle, et paljusid asju me hästi ei kuule, ja vaidleme nende üle kaua, just nagu oleksime kuulnud; nagu näiteks hiljuti sa ütlesid, et oled kuulnud nendelt, kellele see keel on paremini tuttav, et ühe puunia sõnaga, mille kohta mina olin öelnud, et sellega tähistatakse halastust, tähistatakse vagadust, aga mina vaidlesin vastu, väites, et sul on see, mida kuulsid, täiesti meelest läinud; sest mulle tundus, et sa ei öelnud mitte "vagadus", vaid "usk", kuigi sa istusid päris minu kõrval ja need kaks nime ei peta mitte kuidagi kõla sarnasusega kõrva. Ometi ma arvasin kaua, et sa ei tea, mis sulle öeldi, kuigi mina ei teadnud, mida sina ütlesid; sest kui ma oleksin sind hästi kuulnud, ei oleks mulle mitte sugugi absurdne tundunud, et vagadust ja halastust tähistatatakse puunia keeles ühe nimetusega. See juhtub päris sageli; aga selle, nagu ma ütlesin, jätame välja, et ei tunduks, et ma süüdistan ilmaasjata sõnu kuulaja hooletuse või ka inimeste kurtuse pärast; mulle teevad rohkem muret need asjad, mida ma ennist loetlesin, kus me kõrvaga väga selgelt tajutud ja ladinakeelsetest sõnadest ei suuda ära tunda, mida rääkija mõtleb, kuigi see on meie emakeel.

14.45

Aga ma eeldan ja nõustun praegu, et kui sõnu võtab kuuldes vastu see, kellele need on teada, siis võib talle teada olla ka see, mida rääkija neist asjadest, mida need tähistavad, mõtles; kas ta õpib sellepärast ka seda, mida me nüüd küsime, nimelt kas ta rääkis õigust?

Kas õpetajad õpetavad selleks, et tajutaks ja meelde jäetaks nende mõtteid, mitte õpetusi endid, mida nad rääkides arvavad end edasi andvat? Sest kes oleks nii rumalalt uudishimulik, et saadaks oma poja kooli selleks, et ta õpiks, mida õpetaja mõtleb? Aga kui nad on kõiki neid õpetusi, mida nad kuulutavad end õpetavat, nii vooruse enda kui ka tarkuse omi, sõnadega selgitanud, siis need, keda hüütakse õpilasteks, vaatlevad endamisi, kas on õigust räägitud, nimelt kaedes jõudumööda seda seesmist tõde. Järelikult siis nad õpivadki: ja kui nad seesmiselt leiavad, et on õigust räägitud, siis nad kiidavad, teadmata, et nad kiidavad pigem õpetatuid kui õpetajaid; juhul kui nemadki teavad, mida nad räägivad. Sest eksivad inimesed, nimetades õpetajateks neid, kes seda ei ole, sest enamasti ei jää rääkimise aja ja tunnetamise aja vahele mingit vahet; ja kuna pärast kõneleja meeldetuletust õpitakse kiiresti seestpoolt, arvatakse, et ollakse õppinud väljastpoolt sellelt, kes meelde tuletas.

14.46.

Aga kogu sõnade kasulikkuse kohta, mida ei ole vähe, kui hoolega järele mõelda, küsime teine kord, kui Jumal lubab. Praegu aga tuletasin sulle meelde, et me ei paneks nende arvele rohkem, kui nad väärivad, et me enam ainult ei usuks, vaid saaksime ka aru sellest, mida on jumaliku autoriteediga õigesti kirjutatud, et me ei hüüaks õpetajaks kedagi maa peal, sest ainus kõikide õpetaja on taevas [Mt 23:8-10: Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad! Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane! Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja - Kristus!]. Aga seda, mis on taevas, õpetab tema ise, kes meile ka inimeste kaudu märkidega meelde tuletab, et me tema poole pöördudes seesmiselt õpiksime; teda armastada ja tunda on õnnis elu, mille kohta kõik kisavad, et nad seda otsivad, vähe on aga neid, kes rõõmustavad selle üle, et on selle tõesti leidnud. Aga nüüd ma tahaksin, et sa ütleksid mulle, mida sa kogu sellest minu kõnest arvad. Sest kui sa oled ära tundnud, et see, mida ma ütlesin, on tõsi, ning ütled küsimise peale üksikute arvamuste kohta, et sa neid tead, siis järelikult sa näed, kust sa oled seda õppinud; sest ju mitte minult, kelle küsimustele saa kõike vastasid. Kui sa aga ei ole jõudnud äratundmisele, et see on tõsi, siis ei ole ei mina ega tema sind õpetanud, aga mina sellepärast, et ma ei saa kunagi õpetada, tema sellepärast, et sa veel ei suuda õppida.

Ad.: Mina aga õppisin sinu sõnade meeldetuletusest, et sõnad ei tee midagi muud kui ainult tuletavad inimesele meelde, et ta õpiks, ja et väga harva saab rääkija mõte rääkimise kaudu ilmseks; ja et seda, kas räägitakse tõtt, õpetab ainult see, kes elab seespool, kuigi ta ka tuletab meelde, väljaspool rääkides; teda ma hakkan tema enda abiga armastama seda palavamalt, mida rohkem ma õppimises edasi jõuan. Aga sinu kõnekunstile, mida sa lakkamatult oled kasutanud, olen ma selle eest kõige tänulikum, et kõike, mida ma olin valmis vastu väitma, nägi see ette ja hajutas; sa ei jätnud sinnapaika mitte midagi, mis minus kahtlust tekitas, mille kohta see salajane oraakel ei vastanud nii, nagu sa oma sõnadega väitsid.