Alutaguse metsades/Veel üks erak
VEEL ÜKS ERAK.
Jätkame teekonda. Mulle meenub ikka Peresaare erak, kes omal ajal lahkus inimühiskonnast ja asus üksiklasena elama laande.
„Kas peaks siin Alutaguse metsades asuma teisigi põgenikke ja üksiklasi, kes metsaüksinduse endale seltsiliseks valinud? Olen üht-teist nende kohta lugenud kirjanduses, nad ei ole kõik olnud inimpõlgurid, vaid pole oma selga painutanud orjaikke alla, on põgenenud laande, kus võisid elada vabana. Kas kõneleb rahvapärimus midagi selliseist üksiklasist?“
„Küllap leidub praegugi siin metsanurgas Peresaare vanamehe taolisi inimpõlgureid ja teisigi erakuid, kes vabatahtlikult metsaüksindusse siirdunud, — inimesi on mitmesuguseid, mine sa nende hinge mõista,“ arvab sõber. „Siinsamas Sirtsu soo ääres elab juba Vene ajast üks Maidla kandist mees aastakümneid oma onnis erakuelu. See pole tige ega metsikuks muutunud, on pigemini rahulik juurdleja ning vaatleja. Tema onn ei ole primitiivne koobas, nagu Peresaare erakul, vaid palkidest ehitatud majake, mis omal ajal võis näguski olla.
Alles möödunud aastal sattusin pooltahtmata teda külastama. Tige ega vaenlik ta ei ole, kuid suur jutumees ka mitte, oma minevikust ei räägi kellelegi sõna. Järi annab küll istumiseks ning jalgade puhkamiseks, toobiga juua toob ka, kuid jutuga ei ole suurt peale hakata. Teda võiks vaatama minna, suurt kõrvalepõiget see meie teelt ei tee ja rattaga pääseb päris juurde. Kättesaamatult soode ja rabade taga ta ei asu. Ülalpidamist hankis puunõude valmistamisega, mida naabrite kaudu müügile toimetas.“
Mis puutub aga endistesse põgenikkudesse ja üksiklastesse, seletab sõber edasi, siis hakkab mälestus neist juba kaduma. Aastat viis-, kuuskümmend tagasi neid siin veel leidus, neid kutsuti hulkujaiks. Nad ei olnud kuski hingekirjas, elasid sunnitult väljaspool ühiskonda. Mõnest sellisest hulkujast on tema poisikesepõlves üht-teist kuulnud. Neid pärimusi peaks koguma, see oleks tükike meie ajalugu. Küllap mõni metsapere vanataat neist mõndagi teaks jutustada.
Võib-olla on mõnelegi metsaperele aluse pannud orjusest metsavabadusse põgenenud talupoeg. Vanade sõdade aegseist põgenikest teatakse vähe, Küüska ja Kopliku talu rahvas põlvnevat küll Põhjasõja ajal metsa siirdunud sõjapõgenikest või väejooksikutest. Muidu on aga sõjaaegsete põgenikkude lugude juures muinasjutusugemed suuremad kui reaalne alus. Need lood on ühenduses mitmesuguste paikade, soosaarte, allikate ja muude esemetega.
Viimased põgenikud ehk hulkujad, kellest rahvasuu veel paarikümne aasta eest lugusid teadis kõnelda, olid vist suuremalt jaolt küll ärakaranud nekrutid; ei olnud ju Nikolai I aegne kahekümne viie aasta pikkune kroonuteenistus naljaasi. Ühe kohta teati kõnelda, et see olevat olnud mõisapõllult põgenenud teomees. Sattunud kupjaga töö juures riidu, löönud ta ägeduses härjaikkega maha ja joosnud metsa. Sinna ta jäänud oma elu lõpuni.
Hulkujad olnud metsatihnikus onnid, mida võõral raske oli leida. Mõni haris onni lähedal lapikese maad üles, teised pidasid jahti, valmistasid puunõusid, mida külameeste kaudu müügile toimetati. Lähedate küladega ja metsaperedega ühendust ikka peeti, sest kellel oli häda neid mõisale või kroonule üles anda. Siin Tudu, Anguse, Roela ja Liiva kandis nad enamasti liikusid. Ümberkaudse rahva hulgas tunti hulkujaid veidrate hüüdnimede järgi, kuid need on ta meelest haihtunud.
Mõned põgenikud pole siiski metsaüksindust välja kannatanud, ilmunud kuski mujal inimeste hulka või siirdunud koguni maalt välja; teised on suutnud oma elu sisustada ja jäänud metsmeesteks surmani. Kus nende erakute kalmukünkad on, kui nad kõik matmise osaliseks saidki, kes seda teab. Kuski Paasvere või Muuga metsades näidatavat kohta, kuhu hulkujad olevat matnud oma seltsimehe.
Kui jutud hulkujaist külades õige elavaks läksid ja mõisa kõrvu ulatusid, korraldati aeg-ajalt hulkujate püügijahte, mis harilikult jäid tagajärjetuks — küllap leidus hulkujailgi sõpru, kes õigel ajal hädaohu eest hoiatasid.
Nüüd hakkab neist vabadest metsapoegadest mälestuski kustuma. Kas saabki nende meeste mälestusriismete ümber tekkida muinasjutu sära? Ei vist, selleks on meie aeg liiga kaine ning asjalik ja elutempo kiire. Praegused erakud ei ole vabad metsapojad, nad on kas inimpõlgurid või elust kõrvalehoidujad.
Mõne aja sõidame vaikides, siis ütleb sõber, et siit Udriku kohalt peaks algama Sirtsu soo.
See on oma koguulatuses huvitav ja puutumatu nurgake, arvab sõber, kuid selle läbimiseks ei ole meil aega. Ja oma üksikosis ei erine ta tavalisest soost, mida võib näha igal pool. Seda peab haarama kogu ulatuses, kordab sõber veel kord, kogu laugastega, rabaga, kidurate kaskede ja mändidega. Temal on juhuseid olnud sood läbida mitu korda, nii suvel kui talvel. Tema ei mõista, miks tavaliselt leitakse soomaastik olevat igav ning üksluine. Oma salapära ja võlu on soolgi, ja teatavat erutavat jubedust. Kord sattunud ta suvel siinsamas soolaugaste vahele, maapind kõikunud ning vajunud ta jalgade all, kuna soolaukad salapärase jõuga meelitanud end vaatama. Nood laukad on nagu sooema silmad, mille mustendavas sügavuses peegelduvad pilved ja taevasina.
Ei, kui see tema teha oleks, ta paneks mõnegi soo looduskaitse alla. Et jääks püsima tükike salapärast muinasjutumaailma, petlikkude sootulukeste ja põhjatute laugastega, et oleks mõnigi paik meie kodumaal, kuhu ei pääse ligi omnibusega ega autoga. Kus võiksid takistamata pesitseda pardid ja sookured. Et oleks talvelgi kohake, kus võiksid kuulata lagendiku vaikust, ja suuskadel kihutades tunda vabu lagendikutuuli.
Kuna sõber pool-endamisi heietab mõtteid sooromantikast, selgub mulle lõplikult, miks ta ei taha lahkuda oma kodukohast. Ta pühapäevane pool, nagu ta hiljuti ühte osa oma olemusest nimetas, on tugevasti kokku kasvanud ning ühte sulanud Alutaguse metsadega ja nukrate soodega. Lapsepõlvemuljed laanest ja sellega seoses olnud elamused on olnud nii tugevad, et köidavad kogu elueaks. Ta olemuse argipäevane pool harib masinatega kodupõldu, müüb metsa, askeldab ühisettevõttes ja Kaitseliidus, kuid pühapäevane pool on mujal.
Jõuame teelahkmele, kust tee viib eelmainitud eraku juurde. Sõber tuleb jalgrattalt maha, kohendab üht-teist, katsub kummide vetruvust ja küsib siis:
„Kas ikka sõidame vanameest vaatama?“
„Sõidame küll, miks me siis ei peaks sõitma?“
„Pettud ehk. Ei ole ju seal midagi kummalist,“ jonnib sõber veidi pahuralt. „Peresaare vanamees oma metsiku välimusega, primitiivse onni ja raevunud käitumisega oli kindlasti huvitavam. Pärast seda ei paku see vaikne vanamees midagi erilist.“
„Ma ei otsigi midagi erilist ega kummalist,“ püüan asja selgitada ja imestlen, mispärast sõber keeldub mind sinna viimast, muutub äkki jonnakaks ja pahuraks. Millistel sisemistel vastuoludel see võis toimuda? Kas võitlevad praegu isekeskis tema olemuse kaks poolt, pühapäevane ja argipäevane? Kuulub ehk too vaikiv vanameeski tema pühapäevasesse poolde, mida ei taheta näidata igale uudishimulikule?
„Ma ei ole ju kellegi moodne turist, kes otsib aina imesid ja veidrusi,“ seletan tungivalt. „Rändan kodumaal, et näha teda sellisena nagu ta on. Ma ei ole sugugi pettunud, et Alutaguse kõrvenurga teed on muutunud läbikäidavaks ja metsaperedki igal ajal hakkavad välja pääsema. Miks sa arvad, et ma neid vanu aegu taga kurdan ja pettunult kõrvale pöördun, kui neid enam eest ei leia? Läbipääsematud teed ja suletud metsapered on minevikuromantika, see kõik on mälestusis ja pärimusis ilusam kui oli tõeliselt.“
„Hea küll,“ ütleb sõber seepeale heatujuliselt, „sõidame siis! Hakkan mõnikord matkates nukrutsema, ära mulle seepärast pikka manitsuskõnet pea. Sõidame!“
Nii pöördumegi maanteelt kõrvale metsateele, mis on kuiv ja rattasõiduks kõlblik. Teel püüan mõttes aimata eraku elustiili ja käitumist. Kas teda üldse küsitella ja kuidas seda teha? Vanamees ei olevat kuigi suur jutumees ega tahtvat oma minevikust midagi kõnelda, nii teadis sõber tõendada. Võib-olla on kõige õigem piirduda kõrvaltvaatlemisega ja siis lahkuda.
Erak ei elagi sügavas laanepõues kättesaamatus tihnikus nagu tema eelkäijad Alutaguse hulkujad või Peresaare vanamees. Varsti pöördub metsateelt jalgrada kõrvale, ja mõnekümne-minutise sõidu järel peatumegi väikese onni ees, mille ukse kõrval pingil istub sammaldunud habemega tüse vanamees, käed rinnal vaheliti.
Ta näeb meie tulekut juba eemalt, kuid ei tee sellest väljagi. Ei ole siin pagemist kambrisse ega piilumist ukseprao vahelt ega ka raevunud ähvardamist. Vanamees ei pilguta silmagi, kui näeb, et me asetame jalgrattad õues kasvava puu najale ja kavatseme siin peatuda.
Meie omalt poolt ei rutta esinemisega, istume õues vedelevale puupakule, võtame mütsid peast ja pühime laubalt higi. Siis lausume peaaegu ühest suust:
„Janu on. Kas saaks tilga vett?“
„Kaev on kambri otsas. Ämber on sealsamas,“ ütleb vanamees rahulikult, nagu oleks seda küsimust oodanudki.
Nii. See juba läheb. See on ehtne üksiklase stiil. Kaev on kambri otsas ja ämber on sealsamas. Tahate juua — minge, võtke. See on diogeneslik — laske Issanda päike paista mu peale ja hankige vett ise.
Leiamegi kaevu onni tagant ja puuämbri sealtsamast. Kustutame janu ja tuleme tagasi õue, istuma puupakule. Vanamees istub endiselt ukse kõrval pingil ja vaatab meist mööda. Ta näib kokku sulavat oma madala, luitunud onniga ja sammaldunud puutüvedega seal eemal.
„Alutaguse metshaldjas…“ panen talle mõttes nimeks.
Millest ta siin peaks elama? Õue ümber ei ole lapikestki haritud maad ega muud märki, mis tunnistust annaks mingisugusest väikesestki majapidamisest. Isegi haopinu ei ole õues. On küll kuivanud puulatv, selle kõrval kirves, muud küttematerjali ei ole. Vististi võetakse siit raagu kütteks niikaua kui sellest piisab, siis tuuakse metsast uus, pikemaks ajaks ette ei muretseta.
Kui niiviisi tükk aega oleme vaikinud, küsib sõber nagu muu seas:
„Kuidas nüüd tööjärguga ka on?“
„Minult küsid või?“ kohmab vanamees seina äärest ja küsib vastu: „Mis tööjärguga?“
„Noh… tegid ju vanasti puutööd.“
„Jääb minust tööd järelegi,“ raiub vanamees vastu. „Paljuke mina jõuan ära teha.“
„Sul ei näi enam tarbepuid räästa all olevat,“ ütleb sõbergi järsult ja siiralt, hüljates siin kaudset ning ääri-veeri kõnelemist, nagu tegi seda metsatalus.
„Mets tarbepuid täis. Kellel vaja, küll see sealt leiab.“
„Kas võib tuppa minna sinu elujärge vaatama?“ küsib sõber ja tõuseb pakult.
„Uks on lahti — eks sa mine!“
Tõusen ka mina ja astun sõbra järel onni. Löön pea vastu madalat uksepealispuud ja komistan kõrgel lävel. Valgusega harjunud silmad ei seleta alul onnis midagi. Tuhmist aknakesest onni tagaseinas valgub sisse nii vähe hämarat valgust, et toas asetsevate asjade piirjooni raske on eraldada. Alles pikema harjumise järel võid näha, et onnis on laudadest kokkulöödud voodi värvitu tekiga, laud, kaks järgi ja nurgas ahi. Ukse kõrval seina ääres on väike tööpink, selle kohal seinal ripuvad mõned tööriistad, katkine kasukas ja talvmüts. Et siin hiljuti oleks puutööd tehtud, seda ei ole märgata. Keset lauda asetseb tühi kauss, selle kõrval kuivanud leivakannikas — muud ei hakka midagi silma. Kas see ongi vanamehe varandus kõik?
Kui onnist välja tuleme, küsib sõber:
„Millest sa nüüd elad, kuidas läbi saad?“
„Nälga pole ma siiamaani surnud. Mis mul siis sinu arvates puudub?“
Jah, mis tal puudub, mõtlen ka mina. Inimese elutarvidused on relatiivsed. Tal on onn, koiku, laud ja laual kannikas leiba. Riided seljas, talvmüts ja kasukas seinal. Neist näib piisavat. Vaatan vanameest terasemalt — ta vaade ja nägu on rahulikud, peaaegu ilmetud, sealt ei või midagi lugeda. Ainult vana näib ta olevat, üle seitsmekümne minu arvates, kaheksakümne lähedal. Tema tarvidused on väikesed: onn, kannikas leiba laual ja kasukas seinal — Alutaguse Diogenes. Kas ta peaks olema õnnelik ja enesega rahul? Kas on tal üldse mõistet — õnn? Ta elab looduslikku ürgelu nagu puu metsas ja rohi niidul. Kui aeg täis saab, kustub ta elu ja ta langeb maha nagu kuivanud puu laanes.
Sõber näitab käega, ja me läheme onni tagasi. Seal jätab ta lauale mõned kroonid, kuhu mina oma kroonid kõrvale panen. Siis väljume, jätame head aega ja lahkume.
Kas ta peaks üllatuma, kui onni minnes rahad laualt leiab? Kas võtab neid üldse vastu? Mäletan poisikesepõlvest üht kodukoha erakut, kes muidu midagi vastu ei võtnud ja salaja toodud asjad puutumata jättis. Kord viis isa talle terve leiva. Vanameest ei olnud kodus, isa jättis leiva lauanurgale ja tuli ära. Kui ta kuu aja pärast jälle läks vanamehe juurde vankriratast tellima — vanamees oli ratassepp —, siis leidis viidud leiva endiselt lauanurgal, kuivanuna ja hallitanuna. Kas peaks see vanamees samuti toimima?
Kes ta on, mis ajas teda siia laande?
Seda sõber ei tea. Ta olevat siia asunud juba mõned head aastad enne maailmasõda keskealise mehena. Olevat kusagilt Maidla kandist mees. Mis põhjusel ta aga siia asus, seda ei tea keegi. Tegi ennemalt puutööd, saatis oma töösaadused naabritega laatadele ja haris onnikese ümber põldu. Kas ta nüüd saab hoolekandest abi, või toetavad lähemad naabrid või elab hoiupennidest, seda ei tea. Igatahes on ta oma nõuded kokku tõmmanud miinimumini — kannikas leiba ja tühi kauss olid laual. Töötamise jälgi ei olnud näha onnis ega põllulapikest onni ümbruses. Võib-olla istub ta nüüd aina ukse kõrval ja ootab rahulikult, millal süda seisma jääb.
Jätame vanamehega jumalaga ja lahkume vaikselt.