Alutaguse metsades/Metsatalus
METSATALUS.
Jalgrattad jäävad koolimajja, ise sammume jalgsi mööda metsateed metsapere poole, nagu siin kutsutakse üksikut soosaarel asetseval metsatalu. Mu reisukaaslane on enne seal käinud ja teab teed, arvab, et sinna saab kõvasti kaheksa kilomeetrit mööda laant ja soid.
On kauemat aega olnud põuane, tee on alul harilik metsatee, paiguti sügavasti rööpaline, paiguti näib hoopis kaduvat või läheb üle puujuurte. Sõber arvab, et me kuivi jalu siiski pärale ei jõua, tuleb kindlasti mõneski kohas palja jalu käia ja püksisääred üles käärida.
Kevadel suri siin metsatalus vanaema, teab sõber jutustada, siis oli surnu väljatoomisega häda küll, ei pääsenud välja reega ega vankriga. Paiguti kanti kirstu õlgadel, paiguti veeti kahe hobuse vahel köitel. Mitmes kohas vajusid hobused kõhuni tümasse ja mehed niueteni rappa. Üleni poristena jõuti viimaks tee äärde külasse välja. Siis mindi tagasi koju pühapäevariideid tooma, senistega oli võimatu ennast kiriku juures näidata. Külast laenati vanker, asetati surnukirst vankrile, ja nii toimetati viimaks surnu maamulda. Nii raske on siin surnut kalmistule toimetada. Siinsed põdurad vanakesed palvetavadki, et Jumal nende elupäevad lõpetaks reetee aegu, siis ei teeks matmine kodakondsetele raskusi.
Ka muidu on elu siin küllaltki eraldatud muust maailmast ja omapärane. Elatakse nagu Robinsonid tühjal saarel. Mõnikord läheb mitu aastat mööda, kui nähakse võõrast inimest talus. Talviste metsatööde ajal tulevad mõned puulõikajad tallu korterisse, kui tööjärg juhtub talu lähedale. Kõik käigud välja, linna ja poodi tehakse talvel reeteega. Muidugi peab talvel valmis tooma poekraami kogu aastaks, väikesi asju aetakse jala sedasama metsateed käies.
Kas neil ka igav peaks olema eraldatud soosaartel?
Ei tea, oma pere inimseltskonda teatud määrani annab. Ja ollakse harjunud üksindusega, väljas on nad arad ning pelglikud ja igatsevad tagasi kodutallu. Kodus aga kuulatakse hea meelega uudiseid, mis juhuslikult tallu sattunud külaline välismaailmast teab. Lõppeks ei lase töö igavust tunda, see köidab meeled vara hommikust hilja õhtuni, ei ole kerge sellisel soosaarel leivapalukest hankida. Ja küllap on sellelgi kodul oma hing, kes neid köidab kodutalu, põldude, niitude ja metsade külge. Selle hinge kutset oskavad nad paremini kuulata kui väliskülad, kus muid segavaid tegureid palju. Absoluutselt eraldatud ei ole nad ometi: koolis ja leeris käiakse väljas, mehele minnakse välja ja naised tuuakse naaberküladest või -taludest.
Aegamööda hakkab tee halvenema. Mets jääb kiduramaks, siin ja seal läigib vesi. Võtame saapad jalast ja käärime püksisääred üles. Siis lõikame pikad kepid kätte ja jätkame teekonda.
Kuidagi moodi on püütud sedagi teed teha ning kohendada. Tümasid soonikukohti on täidetud hagudega, teisale on peale visatud roikaid või latte. Kepi abil tasakaalu hoides võid jala neist kuidagi ikka üle pääseda. Paiguti on aga haod soomutta vajunud ja roikad mädanenud, tuleb sumbata põlvini mudas. On paiguti ka puukändudele ja puutüvedele köidetud purdeid, millest kõneles Oonurme õpetaja.
Nii sammume seda metsa- ning sooteed tundi kaks, kolm. Tee äärest murrame kaseoksad kätte, millega tõrjume parme, kes sumisedes kogu aja meid saadavad ja näo kallale kipuvad. Kui kuski puhkuseks veidi peatuma jääme, laskub neid meie riietele terve parv. Sõber kannab oma sinisel kuuel, mille ta lahtiselt üle õla on visanud, mesilaste sülemi taolist parmukarja. Minul on heledamad riided, sinna nad nii ei tiku.
Kogu mets põriseb ja sumiseb putukate häälist, mille sekka kostab siit ja sealt soolindude hõikeid. Kirju rästik soojendab tee ääres päikesepaistel — praksub meie jala all kuivanud oks, ajab ta pea püsti ja sirutab oma harulise keele välja, siis lookleb üle tee ja kaob rabasse. Siinsamas tee ääres napsab rohtu punakas metskits, laseb meid õige lähedale, siis tõstab pea ja tunnistab hetke… teeb viie-, kuuemeetrise hüppe — ja ongi kadunud. Vahel jookseb mõni jänes üle tee, siis ei ole jälle muud kui mets ja rohtunud tee.
Nüüd jõuame isesuguse purde juurde: hulk suuri kaski on ridastikku kõrgelt kännult maha saetud, ikka nii, et ühe latv ulatub teise tüveni. Tüve ots on tõstetud kännule, latv toetub okstele — nii on saadud purre, mida mööda pika kepi abil hõlpus on liikuda.
Mu reisukaaslane arvab, et olemegi talu lähedal, see mahalastud kaskedest purre on karjase tee, seda mööda liikudes ajab ta loomad metsa ja tagasi. Kari käib muidugi kõrval vees, karjane pääseb aga kuivi jalu läbi. Selliseid purdeid olevat siin metsaperedes tehtud ammu, juba vanal hallil ajal. Kui ühed puud aastate jooksul mädanevad, lastakse uus rida maha. Praegu aga meie ei tarvitagi seda silda, pääseme kõrvaltki kuidagi läbi. Nähtavasti tarvitatakse seda kevadeti ja sügiseti suurvete aegu.
Varsti lõpebki purre ja algab karjatänav. Kahel pool on puutaraga piiratud koplid, eemalt kaskede vahelt paistab halli katusega vanapärane talumaja — oleme jõudnud soosaarele.
Sõber palub mind pererahvale mitte öelda, et tulime huvi pärast metsatalu vaatama. Et nad ei tunneks endid kuidagi nii… muuseumiesemetena ega muutuks aremaks ning kinnisemaks kui nad juba muidugi on. Ta on peremehe tuttav ja leiab juba põhjuse, mispärast talusse tuldi, nii et meie käik tunduks asjatalitusena.
Karjatänav lõpeb suure karjaaiaga, kus siin ja seal on maas tuleasemed. Kui sõbralt selle kohta seletust pärin, palub ta oodata kuni õhtuni. Siis süüdatakse neil tuleasemeil suitsevad kadakad, et suitsuga sääski ja kärbseid eemale peletada, muidu ei saaks karja lüpsta.
Avar taluõu on tühi. Kummelite lõhn seguneb vanade talude spetsiifilise lõhnaga, milles tundub suitsu, sõnniku ja mulla hõngu. Lasen silmad õues ringi käia. Kaevu ääres pingil kuivavad äsjapestud piimapütid, kambri räästa all krabisevad nööri peale lükitud tubakalehed, kusagilt ilmub seapõrsas ja hakkab ennast nühkima vastu õuetara. Kambri otsas aias kasvavad sibulad ja sigurid, akna alla on tehtud väike lillepeenar, kus õitsevad moonid ja kollased karikakrad. Veidi maad eemal kasvab üksik kräsus okstega ja sammaldunud tüvega õunapuu, selle tagant paistab kümmekond mesipuud, kõik pakk-tarud. Õue teises otsas vedelevad vanamoelised põllutööriistad ja mõni ärakantud pajukoorest viisk. Nähtavasti on sellel ajast ja arust läinud jalatsil siin metsanurgas veel eluõigust, ta laseb ühtviisi kergesti vett sisse ja välja. Vesisel heinamaal või karjamaal liikudes on sul jalad ainult niisked, vastikut veelirtsumist ei tunne, õhk pääseb kergesti ligi, varbavahede haudumist ei ole karta.
Nüüd avaneb aidauks, millest astub välja perenaine, jahumatt süles. Ma märkan, et aidauksel ei ole lukku, käib kinni vanamoelise tabaga. Ja milleks siin ka lukk, kes siia metsapõhja vargile tulebki! Meid nähes jääb perenaine jahmudes seisma, kusjuures jahumatt ähvardab maha kukkuda. Kuid tragi naine kogub end kohe, sülitab kolm korda tugevasti vasemale, et ehmatusest mõnd häda ega ohtu ei tuleks.
Teretame, kusjuures mu kaaslane seletab kohe, kes ta on ja et liigub asja pärast.
„Nojah,“ saab perenaine oma kohmetusest võitu, „eks siis astuge edasi ja rääkige Mihklile asi ära. Rehe all ta vist kolistab, lubas vikateid seadma hakata.“
Samal hetkel astub kambriuksest välja noor tüdruk, lõngaviht käes, meid nähes pöördub aga kannapealt ringi ja jookseb tuppa tagasi. Veidi aja pärast näeme sama silmapaari kambriaknast lillelise kardina vahelt meid piiluvat ning tunnistavat. Kustki nurga tagant ilmub linalakk tütarlapse pea, kuid tõmbub kohe tagasi, kui märkab, et meie pilgud kokku puutuvad. Poiss jookseb üle õue kuuri alla, kuid sealt enam nähtavale ei ilmu, ainult kuurivärava vahelt vilksatab ta pesemata pale ja võõrastav silm. Isegi vana peremees ise takseerib meid enne rehealuse värava vahelt, kui nähtavale ilmub.
Sõber muheleb ega ruttagi jutu alustamisega, tal on siinsed kombed ja pruugid teada: enne umbusklikult vaadata ja uurida, kes tallutulnud võõras on, siis alles juttu alustada. Ta annab siis ka aega enda vaatamiseks, võtab mütsi peast, pühib laubalt higi, siis teeb kaevu juurde asja, trummeldab sõrmenukiga kuivamapandud piimapüti põhjal, lõpuks siis sammub aeglaselt peremehele vastu, õiendab teretamiseks käe ja lausub: „Täna on kuum ilm.“ Sellele järgnevad katkendiliselt küsimused siit ja sealt: kas kesasõnnik juba välja veetud, millal heinatööga algust tehakse, kas kogu pere tervise juures, jne.
„Ah jaa — isa saatis kõigile palju tervisi.“
Peremees tänab terviste eest, ütleb, et kesasõnnik on juba ammu välja veetud ja sissegi küntud, heinatööga tuleks tuleva nädala lõpul algust teha. Vanaema viidi kevadel maamulda, naine kurdab paremas puusas jooksvat… lapsekasakad — mis neil nüüd viga peaks olema!
Kui selline kombekohane jutt mõne aja on kestnud, poetab peremees küsimuse: kas võõrastel asja ka peaks olema?
„Ega suuri asja ole midagi,“ vastab sõber kombekohaselt. „Teil pidi hobusevarss müüa olema… Kas viisite juba laadale, või on alles müümata?“
Kui selgub, et hobusevarss on küll müümata ja et seda ei müüdagi, kasvatatakse enda tarvis, siis avaldab sõber kahetsust ja leiab, et nüüd on paras aeg mind esitada:
„See siin on minu vana tuttav, sõjas olime ühes. Juhtus siia kanti käima, siis… astusime teile ka koos sisse.“
Nüüd ma märkan, et sõber on oma asja ajanud õieti ja hästi: enne kombekohane jutt maast ja ilmast, siis asjatalitus, mille pärast tallu tuldi, — nii ei teki talurahval muljet, nagu oleks neid vaatama tuldud kui veidraid asju või muuseumiesemeid, nagu sõber ütles.
Peremees viib vikati rehe alla, kutsub meid tuppa, annab kalja juua ja ütleb, et ega me nüüd, vastu õhtut, enam tagasi lähe.
Talu kambrid on kehvalt ja vanamoeliselt sisustatud, kuid kaunis puhtad. Keisri pilt ripub seinal Jeesuse pildi kõrval, laual vedeleb katkine kalender, nurgariiulil on piibel, jutluseraamat ja paar kuldäärtega lauluraamatut, ajalehti ega muud kirjandust ei hakka silma. Seina ääres on höövelpink, selle kohal seinal saed, höövlid ja voolmed — nähtavasti tehakse ka siin metsatalus puutööd.
Istun akna all ja näen, kuidas meie õuest lahkudes iga nurga tagant lapsi välja jookseb keskõuele. Mõni püüab aknast sisse vaadata, paar julgemat jooksevad esikusse, avavad kambriukse ja pistavad pead ukse vahelt sisse, siis kaovad jälle. Noor tüdruk, kes meid kardina vahelt piilus, teeb seda nüüd tagakambri ukse vahelt.
Ootan huviga, kuidas sõber talu noorrahva usalduse võidab, ise ei julge vastavaid katseid tegema hakata. Sõber aga ei näi sellega ruttavat, kõik peab toimuma tasa ja targu, nagu voolab elugi siin üksikul metsasaarel. Ta paneb suitsu käima, annab ka peremehele, siis veeretab edasi katkendilist juttu siit ja sealt. Perenaine toob aidast liha ja hakkab kolistama pliidi juures, siis antakse tagakambrisse käsk:
„Hilda, mine too laudilt kanapesadest mõni muna!“
Veidi kõhklemist tagakambris, siis avatakse uks ja sihvakas noor neiu sammub häbeliku näoga meist mööda. Sõber kõvendab häält, ei tee temast väljagi, mina püüan vaadata kõrvale.
Nüüd hüütakse üle ukse õue:
„Kusti, too hagu pliidi alla!“
Veidi aja pärast tuleb niisama häbelikult seitsme-, kaheksa-aastane poiss tuppa ja viskab sületäie hagu pliidi ette.
Kui selline tutvumine, võõrastamine ja vaatlemine on kestnud tunni või poolteist, lööb sõber käega tasku pihta ja meenutab nagu muu seas:
„Mul pidi siin mõni kompvek olema lastele.“
Nüüd tullakse juba kaunis julgelt meie juurde, võetakse kompvekid vastu ja jäädaksegi meie lähedusse. Kui siis küsimusega mõne poole pöördud, saad juba vastuse.
„See on metsatalu stiil,“ mõtlen endamisi, „siin ei rutata usalduse ja sõpruse kinkimisega; on aga sõprus sõlmitud, siis seda ka peetakse.“
Peremehe ja mu reisukaaslase vahel voolab jutt juba õige soravalt, sekka ütleb ka perenaine mõne sõna. Isegi arglik peretütar julgeb meie juures viibida ja nurgalaual asju korraldada. Lapsed lutsutavad kompvekke meie läheduses ega jookse enam õue.
Kui sõber jutu sekka küsib, kuidas odraseeme tänavu üles tuli, teeb peremees ettepaneku:
„Lähme vaatama!“
Sammume mööda põllupeenart alla. Liivased ja kruusasegased põllulapid algavad toa tagant ja ulatuvad võsastikuni. Vili on üldiselt rahuldav, kuid on kohti, kus talv on oraseid rikkunud või põhjavesi liiga teinud. Kerge ei ole siin põllutöö ega kaugeltki nii tasuv kui kõrgala maadel. Peremees seletab, et mõnel kevadel sooudud ja öökülmad hoiavad kaua viljad kängus ega lase võtta kasvujõudu. Mõnikord võtab öökülm kartulipealsed kõige paremal kasvuajal, siis on kogu saak otsas, korja sügisel peenikesi pabulaid, vaata, et seemne saad kätte.
Lasen silmad käia üle talu ja põldude — talu asetseb tõepoolest soosaarel. Esimene asunik on osanud soost leida selle saare, mis aja jooksul on üles haritud ja vilja alla pandud. Kus põllud lõpevad, seal algab võsastik ja lirtsub jala all vesi. Peremees kurdab, et ühelt poolt tungib soo peale, kuna teiselt poolt saab vakamaa või paar soo käest tagasi võtta.
„Too võsastik seal,“ näitab peremees kõrgemat kohta eemal, „oli vanaisa aegu põllulapp, nüüd lirtsub seal vesi ja kasvab võsa. Selle on soo ära võtnud. Aga kopli ja koplialuse põllu oleme oma jõuga metsa ja soo käest tagasi kiskunud.“
Peremees kurdab edasi, et ei aita siin kraavitamine ega torutamine, veel ei ole kuhugi äravoolu. Karjamaad ja heinamaad on tümad ning soised. Kevadeti ja sügiseti solistavad lehmad põlvini vees. Heinamaa on paiguti nii tüma, et hobust peal ei kanna, tuleb heinad seljas kuhjalavale kokku kanda või haooksil inimeste jõuga kohale vedada. Talvelgi pead teed tallamas käima, et külm ligi pääseks ja raba kinni külmuks.
Mind huvitab küsimus, miks asuti siia üksikule soosaarele ja kes oli esimene asuja. Peremees seda ei tea, tema isa ja vanaisa on alaliselt siin asunud, nii kaugele kui tema isa mälestus ja teadmised tagasi ulatusid, on nende suguvõsa ikka siin metsaperes asunud. Võib-olla asus mõni esivanem siia väga vanal ajal, kui suured sõjad maad rüüstasid ja koerakoonlased rahvast tapsid. Siis ehk põgeneti metsa ja leiti siin see soosaar, kus ehitati üles onn, hakati põldu harima ja lõpuks jäädigi siia.
Istume põllupeenrale, peremees paneb piibu käima ja hakkab meelde tuletama isalt ja vanaisalt kuuldud vanu pärimusi. Jah, võib-olla oli esimene asunik mõni ettevõtlik mõisaori, kes mõisapõllult põgenes ja laande asus. Selliseid põgenikke mäletas kadunud vanaisa oma poisikesepõlvest mitutki. Kes seda nüüd enam teab või tagantjärele kindlaks saab teha. Kas vanades kirikuraamatuiski sellest jälge peaks olema.
Ega siin vanemal ajal toidust puudust võinud olla — mets oli loomi täis. Ja kui siia põllulapikese üles harisid, kes seda kuulis või nägi. Või kellel sellest häda oli mõisasaksale nina peale kirjutama minna. Kui pärast asjast teada saadigi, oli ehk esimene asunik juba surnud, kes siis järglasi enam ära ajama hakkas. Pandi väike maks peale või nõuti teomees välja… kuidas seda siit metsapõuest saadigi, isegi nägite, kui vaevane siit väljapääs on. Nõuti ehk loomanahku maksuks või mett.
Jahiloomadest siin puudu ei olnud, isa kõneles, et tema poisikesepõlves olnud talus alati põdra- või kitseliha. Nüüd juhtud harva mõnd põtra nägema ja katsu sa kitsegi ilma loata maha lasta!
Mesipuid oli metsataludes küllalt, mõnes olevat ulatunud nende arv sajani. Ja olevat olnud väga kerge ning lihtne oma mesipuude arvu suurendada. Jälgitud üksikuid mesilasi meekorjamisel ja pandud tähele nende lennu sihti. Selles sihis hakatud minema ja enamasti jõutud ikka mõne mesilaspere juurde välja, kelle asupaik oli harilikult mõne vana puu õõnes. Tüvele koputades ja kõrvaga puu juures kuulates saadud alati kindlaks teha, kas puus asub pere või mitte. Õhtul topiti lennuaugud kinni, võeti paras pakk maha ja viidi öösi talu mesiaeda.
Temal on praegugi väike mesila kambri otsas aias, kuid nüüd ei suurendata seda enam metsast toodud peredega, vaid püütakse kinni aina oma pered.
Talu on päriseks ostetud juba Vene ajal tema isa poolt. Eks ta ole kehv, muust maailmast lahus, kuid leivapalakest ikka saab ja peavarju ka. Mida siis inimesele muud ongi vaja, kui kõht täis ja meel rahul. Kas välismaailma jõukad ja rahvarikkad külad sealseid inimesi õnnelikumaks teevadki! Mets võib ka seltsi anda — ei oskaks eladagi ilma metsakohinata. Kui kevadel mets pakatab, lill ja rohi maast tärkavad, linnud talu kohal ja kogu laanes siristavad, siis on kogu peres rõõmu küllalt. Saad nagu osa sellest suurest looduse ärkamisest ja sulad sellega kokku. Talvel, kui loodus puhkab, saad sinagi osa sellest suurest rahust, mis ulatub üle kogu laane.
Peremees võtab kübara peast ja pühib käega üle lauba, siis jääb mõttes vaatama laane poole. Sõbral on õigus — on selgi kodul oma hing, ja selle kutset ning hääli mõistavad kõige paremini need, kes selle koduga kokku on kasvanud.
Kui tallu tagasi jõuame, on õhtu käes. Kari tuleb metsast, iga looma kohal heljub sääskede ja parmude pilv. Karjaaias tammuvad loomad rahutult kohal, taovad jalgadega ja vehivad sabadega. Perenaine ja tütar tulevad lüpsma. Karjane, peremehe vanem poeg, kes meid veel ei ole näinud, seepärast võõrastab ja vahib altkulmu, — teeb karjaaeda tule üles ja ajab loomad suitsu sisse. Suits peletab putukad eemale ja naised võivad lüpsma asuda.
Ööseks tehakse meile ase kambrilakka, lakaluugi kõrvale, kuhu pleekaiast on niidetud mõni sületäis värsket heina. Magamisest ei tule aga midagi välja, sääsed suruvad lakaluugi ümber, neid on kogu lakk täis.
Toetun küünarnukkidele ja hakkan lakaluugist välja vahtima. Hääletult lendavad talu ümber nahkhiired, näed neid lakaluugist mööda vilksatavat nagu saladuslikke vaime. Põllul saeb rukkirääk, kuna kaugelt laanest kostavad öökulli huiked. Jänes jookseb metsast kapsaaia taha, laseb seal kasteses rohus paar korda kukerpalli ja kaob siis jälle metsa.
Alles vastu hommikut unustame sääsed ja uinume mõneks tunniks.