Mine sisu juurde

Üle piiri/2

Allikas: Vikitekstid
1
Üle piiri
A. H. Tammsaare
3

2.

„Mehed on imelikud,“ sõnas Hedwig natuke aega pärast seda, kui ta Roberti juurest koju oli jõudnud ja omadest tundmustest wõitu saanud. „Mehed on tõesti imelikud! Nad on seda halwemad, mida paremad nad on. Nende häädus tuleb halbtusest.“

Ja neiu püüdis järele mõteldes sellest aru saada… Kes oleks wõinud küll Robertist seda arwata! Oleks mõni teine seda teinud, näituseks tema kooliwend Alter, noh, siis poleks see ime, tema saab kõigega walmis, aga et Robert!… Ei, ei! See on wõimata.

Aga ometi oli see wõimalik. Hedwig tundis seda walusast rahutusest, mis jällegi rinnas liikuma hakkas. Tuba muutus kitsaks ja umbseks, õperaamatud, mis eksami meelde tuletasiwad, igawaks. Lahtisest õhuaknast hingas algaw maikuu sisse. Kuid seda oli wähe, neiu nõudis rohkem, sellepärast tahtis ta toast ära. Kui ta saalist läbi läks, küsis tädi Anna:

„Lähed sa wälja?“

„Jah,“ wastas Hedwig.

„Kuhu?“

„Emma poole.“

„Millal sa tagasi tuled?“

„Ei tea, paari tunni pärast,“ wastas Hedwig, ilma et ta kordagi oma nägu tädi poole oleks pööranud, ehk küll see seda pikkisilmi ootas, sest ta arwas oma kaswandiku näos midagi iseäralikku tähele panna wõiwat. Mõttes waatas tädi Hedwigile järele, ja kui see wälise ukse taha oli kadunud, sõnas ta õlgasid kehitades iseeneses:

„Nii on need noored: pöörawad sulle selja, kui rääkima hakkad. Mine saa nendest aru.“ Ja siis luges ta oma hariduseromani edasi.

Hedwig läks oma kooliõe Emma Kalamaa juurde, kellega ta juba lapsest saadik hingest hingesse oli elanud. Ka see, et Emma paar aastat enne õppimise lõpetas, ei toonud muutust. Emma kaudu sai Hedwig doktor Kalamaaga tuttawaks, kui see mõni aeg tagasi kodulinna elama asus. See tutwus, ja selle tõttu ka wana Sterni rikkus, saiwad linnas peagi päewaküsimuseks, olgugi et doktor Kalamaad nende sekka ei juletud arwata, kes hariduse poolest akademikerid, loomu poolest eeslid, elukutse poolest oma naise mehed ja ameti poolest wäimehed armastawad olla, ning olgugi et Hedwigi isa rahakotti keegi nii sügawaks ei pidanud, et doktor Kalamaa sarnane mees sinna juurde peatama jääks. Siiski kaheldi. Kellele on wana Stern oma rahalaeka põhja näidanud wõi kes on tema tütre mustade silmade põhja näinud?

„Lähme jalutama,“ ütles Hedwig Emma juurde sisse astudes.

Nad läksiwad. Esiteks kõndisiwad nad linnas sihita ümber, siis pöörasiwad nad mere äärde. Eemalt waadates hiilgas see kui ilus naine, jõudsiwad nad talle aga lähedale, siis puhus säält wilu tuul wastu. Rohi oli alles tärkamata, õhus hõljus merekõntsa ja lumest wabanenud maapinna lõhn.

Sõbrannad waikisiwad. Liiw rudises sula lumena tasakesti nende jalgade all, mille pääle lained waikse kohinaga wastasiwad. Keegi seisis otse wee ääres, silmad mere poole, kuuehõlmad tuule käes lahti. Nõnda istuwad waresed õhtuti kuuselatwul, nokad päikese poole, nagu imestaksiwad nad tema kuldawat sära. Aeg-ajalt kergitawad nad tiibasid, nagu tahaksiwad nad lendu tõusta, siiski istuwad nad edasi.

„See on Robert sääl?“ küsis Emma seisja pääle tähendates.

„Wististi küll,“ püüdis Hedwig wõimalikult külmalt wastata. Iseeneses aga mõtles ta:

„Kui ta ometi ümber ei pööraks, meid ei teretaks.“

Aga ei! Robert tegi, nagu ei paneks ta neidusid tähelegi. Ikka wahtis ta üle mere weerewa päikese poole, kuna wilu tuul ta kuuehõlmasid lehwitas. Kui Hedwig natukese aja pärast tagasi waatas ja Robertit ikka weel endisel paigal tähele pani, siis kippusiwad talle etteheited rinda. So, wõi niisugune on tema! Ei tee asjagi. Hää küll… Ja siis sai ta meel nukraks, süda kurwaks. Ta oleks tahtnud üksi olla, Roberti wiisil kusagil seista ja mitte oimugi liigutada. Merest hõõguw talwekülm sünnitaks kehas wärinaid, wilu tuul liigutaks juukseid, aga tema ei paneks midagi tähele. Ta seisaks, kuni wilust tuulest rinnas soojus saab ja külmus palawuseks muutub. Nõnda oleks hää. Mistarwis oli ta Emma enesega kaasa kutsunud?

„Homme peab mu wend kõnet, lähed sa kuulama?“ küsis see.

„Homme? Wõiks minna.“

„Lähme üheskoos.“

„Ükskõik.“

Mere äärest linna poole sammudes oli Hedwigi rinnas weel rahutum kui enne. Uuriwalt waatas sõbranna talle silma, aga ei öelnud midagi.

„Mis pean ma ometi tegema?“ küsis Hedwig üksi jäädes nõutult iseeneselt. Waewalt suutis ta ennast tagasi hoida, et ta uuesti mere äärde ei läinud.

Õhtul oli ta waikne ehk kui ta rääkima hakkas, kostis ta häälest wäsimus. Sagedasti ei pannud ta tädi sõnu tähele ja wastas midagi muud, kui ta käest küsiti. Siis kaebas ta pääwalu üle, ja tädi silmitses kurwalt ta nukrat nägu. Kui Hedwig juba asemel oli, tuli tädi teda weel kord waatama.

„On sul nüüd parem?“ küsis ta.

„Jah, nagu oleks,“ wastas neiu.

„Küll uni haiguse eemale peletab, hommikuks oled terwe,“ hakkas tädi ja tahtis omast noorestpõlwest jutustada, nagu ta seda nii mõnigikord waremalt teinud.

„Jäta mind üksi,“ ütles Hedwig waikselt.

See ütelus haawas tädi, siiski täitis ta kohe neiu soowi. Ohates wõttis ta küünlajala: wanadel on raske noorte tahtmise järele teha.

Üksi jäädes tundis Hedwig enese pisikese plika olewat, kellele walusasti haiget on tehtud ja keda siis enese hooleks jäetud. Esimene äge waluhoog on juba üle, aga tema asemel uidab uneta kurbtus. See imbub luusse ja lihasse.

Pärani silmil wahib neiu pimedusesse, kus midagi näha pole. Toal puuduwad lagi ja seinad. Keegi otsib lausa taewa all asjata und. Aga ainuski täht ei wilgu, pilwes on. Ja ainuski hingeline ei häälitse. Kuhu kõik on jäänud? Kui ometi tuulgi puhuks, olgugi ta wilu, nagu esiteks mere ääres.

Hedwig sirutas käe teki alt wälja ja katsus seina, see oli külm. Ta peitis ennast üle pää teki alla ja tundis, et hingeaur palaw on, ning meelde tuli talle Robert. Kas tal lahtiste palituhõlmadega tuule käes külm polnud? Miks ta nõnda seisis? Ja miks ta neid, Emmat ja Hedwigit, tähele ei pannud? Mis ta nüüd peaks tegema? Seisab ta ehk ikka weel mere ääres? Ei, nüüd ta enam ei seisa. Ta on juba palitu hõlmad kinni pannud ja istub kiwi otsas. Hedwig teab wäga hästi, missugune ja kus kohal see kiwi on.

Poolunes, mis keha ja waimu ainult roidutab, wiskles Hedwig hommikuni asemel. Päew wenis tüütawalt pikkamisi mööda. Õhtul oli doktor Kalamaa kõne „Nooresoo ja kõlbluse“ üle. Ka Robert oli sääl. Päält näha oli ta täiesti rahulik, kõige wastu osawõtmata, istus ja kuulas. Kõne lõpul, läbirääkimistel, milledest isegi üks neiu, kes juba üle kahekümne wiie wana pidi olema (näo järele oli ta palju noorem), punastades paarisõnalise märkusega osa wõttis, palus ka Robert sõna. Hedwig tundis rinnas wärinat. Kui aga Robert rääkima hakkas, esiteks külmalt ja pikkamisi, siis kord korralt kiiremini, palawusega, waimustusega, lõpuks otse ägedusega; kui ta Kalamaa kõlblust ja kõlbluses wettinud noortsugu naeris ning meie kõlblise kaswatuse pihta pilkenoolisid pildus; kui ta wanade hädakisa üle, et noorsugu hukka minna, haledat nalja heitis, ja sääl juures julgelt, peaaegu häbematalt wanade kõlblusele musti kriipsusid alla wedas; kui ta kõlbluse kiriklust, seltskondlise korra puutumatust, tema aluste jumalikkust terawate sõnadega oli trehwanud, nii et politsei wahele segas ja saalisolijatest paljud endid hirmunult kehitasiwad ning abitult ümber waatasiwad, — siis oleks tahtnud Hedwig tooli pääle püsti karata ja kõigest jõust „brawo!“ karjuda. Ei, ei! Nõnda meeldis talle Robert. Kui ta nüüd tema, Hedwigi, poole oleks waadanud, siis oleks ta temale hiilgawal pilgul tänulikult pääd nikutanud. Aga Robert istus rahulikult toolile, nagu poleks midagi sündinud ja nagu oleks ta üksipäinis saalis.

Koosolijate tuju oli rikutud. Ja ometi oli ta esiteks nii hää, sest Kalamaa oli wäga ilusasti kõnelenud. Ta oli küll teadust demokratliseks olluseks nimetanud, aga ta oli ka meelde tuletanud, et kunstiga hoopis teine lugu on: tema on aristokratline, tema peab hinge ülendama; ning sellepärast nõudis ta meie nooresoole kunsti, kõlblist kunsti, mis suhu wõttes kui puhas hallikawesi maitseks.

Kõnelt lahkudes läksiwad Kalamaad Hedwigit ja Annat koju saatma. Doktori ettepanekul wõeti wäike jalutuskäik ette — öö oli nii imeilus, taewas must kui Italias. Ja kõrgel wilkusiwad tähed. Mai sosistas salasõnu, kõik näisiwad teda hinge kinni pidades kuulatawat. Ta jutustas muinasjuttu lumelillest, mis metsa all õitseb. Tumeda­tiiwalise kullina laseb kewade-öö tema pääle maha ja kaisutab, kallistab. Öö suudleb ja unistab, lill ihkab ja wäriseb, ning natukene maad eemal seisatab kurblik närtsimine…

Uulitsal kostsiwad ainult astujate sammud ja tädi ning doktori waidlus kaswatuse üle: tädi nõudis kaswajatele suuremat wabadust, kui doktor teadusemehena lubada wõis.

Neiud waikisiwad. Hedwigi meel oli jällegi raskeks muutunud, weel raskemaks kui kõnele minnes. Lahkudes ütles doktor midagi wäga naljakat, mille üle ta ise ja ka teised südamest naersiwad, aga Hedwig jäi tõsiseks. Kodus wahtisiwad talle igalt poolt kaks silma wastu: need palusiwad ja ootasiwad. Kas minna? Mis ütleks tädi Anna? Mis teeks isa? Teised? Aga kui nad ei tea? Kui kaua wõib salajas elada? Aga kõik elawad ju nõnda. Ilusad korralikud riided, meeldiwad aupaklikud kombed, siledad sõnad, terwe wälimine kord on ju selleks, et sääl warjul igaüks oma ise-elu wõiks elada. Ainult harwa rebeneb wälimine sile koor ja nähtawale tuleb awalikult põlatud ja peiduurgastesse hirmutatud ihatud elu. Siis räägitakse õigelt teelt kõrwale­kaldumisest, langemisest. See kõik on Hedwigile tuttaw. Ta tunneb ju oma tädi minewikku ja on nii mõndagi omast isast kuulnud, mille tõsiduse juures ta waewalt kahelda wõib.

Paar päewa läks nõnda mööda. Hedwig püüdis eksami wastu walmistada, aga pääs istus hoopis isesugune eksam, mille wastu ta walmistadagi ei mõistnud. Siiski lähenes ta salaja, wargsi, peitis ennast raamatulehtede wahele, puges geometria teoremadesse, ajaloo tõeasjadesse, waatas Puschkinist ja Lermontowist küsiwal pilgul wastu. Wiimaks läks Hedwig mõtlematalt wälja, astus Emma juurde sisse ja rääkis temale kõik. Nõnda oli parem, kergem.

„Seda poleks mina temast mitte uskunud,“ ütles Emma Roberti kohta tähendades.

„Mina ka mitte,“ tõendas Hedwig pisaraid kuiwatades.

„Kui rumal! Nõnda siis!“ naeratas Emma iseeneses ja lisas waljult juurde:

„Ja mis tegid sina?“

„Mis pidin ma siis tegema…“

„Tulid ära?“

„Nojah.“

„Kange olid sa. Mis küll mina niisugusel korral oleksin teinud… Ma arwan, ma oleksin jäänud,“ ütles Emma natukese waikimise järele.

„Emma!“ hüüdis Hedwig ehmatanult. Ta oli ju siit tulnud kindlustust otsima, kuna ta oma jõud raugema hakkas, ja nüüd aidati ainult kaasa.

„Ja jah, nõnda arwan ma. Seda oleksin ma muidugi siis teinud, kui ta mulle nii wäga kallis oleks olnud ja kui ta mind wäga oleks palunud. Mu süda oleks keelan’d mind tulemast.“

Hedwigi pääs läks kõik segamini. Kas siis Robert temale küllalt kallis polnud? Aga ei! Ta oli talle liig kallis, sellepärast tuli ta ära.