Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1323
III. Järk: Rooma wõitlemine ja wõit Italias.
§ 57. Veji ja Gallia sõda: Kamillus.
Veji sõda: 405—395.1. Rahust Rooma linn ei teadnud: aina alati wältas waen kodus ja wäljas. Kõige tähtsam selle wanema aja wõitlemistest on Veji sõda, kus Roomlased suure ja wägewa Veji linnaga, mis Etruria maal Latiumi raja ääres seisis, wõideldes kümme aastat oma werd ja waewa asjata kulutasiwad, sest ta müürid oliwad tugewad ja kõrged kaljud kaitsiwad teda pääletungijate wasta. Sääl sai diktator Kamillus kawalusega linna kätte: tema laskis urgastee walli alt läbi linna sisse kaewada, kust ta ise mõne südi mehega linna läks ja wärawa lahti tegi, kuna teised wäljast suure tuhinaga sisse tormasiwad. Suur oli saak ja otsatu rikkus ja wara, mis eest leiti. Tore oli ka Triumphus.triumphus ehk wõiduauu, mis wõitjalle osaks anti: Kamillus istus wankris, kelle ette walged Jupitrille pühitsetud hobused oliwad rakendatud, ja sõitis seda wiisi Kapitoliumi templini. Seda auu pani rahwas paljuks. Nurin.Nurin tõusis. Pea räägiti, et ta muist saaki omale pidanud ja mitte ep olla jumalatele tõutatud osa annud. Ta pääle kaebati ja öeldi: ta pidada hulga raha kahjutasumiseks maksma. Kamillus aga oli liig uhke, kui et ta oleks ennast rahwakogu ees wabandanud: ta läks paha meelega wõeralle maale ja soowis rahwalle jumalawitsa.
Gallia sõda.2. Weel ep olnnd Veji wõidurõõm ära jahtunud, kui põhjast päratu parw Gallilasi Kesk-Italiasse tungis. Nemad jäiwad Etruria maal Klusiumi all.Klusiumi linna alla seisma ja püüdsiwad teda ära wõtta. Linnarahwas palus Roomast abi. Senat läkitas kolm saadikut Gallilastele ütlema: „Kes andis teile õiguse waba rahwa maale riisuma ja põletama tulla?“ Aga nemad näitasiwad oma mõega wahedat tera öeldes: „Meie õigus on mõegatipul: wahwa päralt on maailm!“ Saadikud unustasiwad südametäiega rahwaste õiguse ära ja wõitlesiwad Klusiumi kodanikkude keskel. Seda sai Gallilaste kuningas Brennus.Brennus kuulda. Ta läkitas saadikud Rooma, kes neid mehi tema woli alla pidiwad pärima, kes tema wasta julgenud oma kät üles tõsta. Muidugi ei tehtud seda mitte. Enne kui mõeldi, oli Brennus Rooma lähidal. Lahingi wasta walmistamata wäehulk sai Allia „must“ lahing: 390.Allia kaldal pea üleüldist surma, nii et Roomlased seda päewa pärast „mustaks“ nimetasiwad ja kalendris wärwisiwad. Linnast põgenes igaüks, kellel jalad all oliwad; üksi wanad senatorid jäiwad turu äärde omas ammetiehtes istuma, sest nad ei tahtnud linna otsa mitte ära näha. Kapitoliumi kindlusse jäiwad 1000 meest. Rooma linn Gallilaste käes: 390.Brennus tuli, nägi senatorisid, pidas neid kiwikujudeks, kunni üks Gallilane üht wanakest habemest tutistas. Wanamees lõi wastuse asemel kepiga waenlaselle pähä. Siis surmati kõik, riisuti, põletati, piirati Kapitoliumi ümber. Senni walisiwad põgenenud soldatid Kamillus diktator.Kamilluse diktatoriks. Senati kinnitust oli seks waja, aga senati liikmed oliwad Kapitoliumis. Sääl läks üks südi plebeji sugu mees waenlaste keskelt läbi, ronis mööda kalju nagu oraw ülesse ning wiis niisamati kinnituse tagasi. Aga teisel päewal leidsiwad waenlased jäljed üles ja püüdsiwad lähemal öösel säältsamast sisse saada. Kõik oliwad unesängi uinunud. Anide erkus.Juno anid aga oliwad ergad kuulmas: nemad hakkasiwad nii waljuste kaagutama, et wahwa Manlius.Manlius üles ärkas, asjast aru sai, mõegaga esimese Gallilase tagasi rõhus, kes juba kalju tippu oli jõudnud. Nõnda pääsis Kapitolium anierkuse ja Manliuse wahwuse läbi. Aga nälg sundis wiimaks rahu kulla eest paluma. Brennus nõudis 1000 naela. Kullakaal.Aga kaalumiseks wõttis ta walekaalud, miska Roomlased rahul ep olnud. Brennus wiskas oma raske mõega weel kaalude pääle ning hüüdis: „Vae victis!“ see on ära seletatud: „Häda allajääjalle!“ Kuid selsamal silmapilgul kõlas Kamilluse hääl: „Ära wõtke kuld waekausist! Roomlane ei osta omale rahu mitte rahaga waid rauaga!“ Ja nagu rahet sadas nüüd mõeku Gallilaste pääle, et nad hirmuga ruttu ja ruttu põgenema läksiwad.
Kamilluse auu.3. Gallilased oliwad küll ära, aga häda ep olnud mitte otsas. Linn oli ära põletatud, maa laastatud, waesus wiletsuse ajal wõimust wõtnud. Alam rahwas tahtis sellepärast Veji linna minna, kus hooned tühjalt seisiwad, kuna Rooma linn pääwarjugi ei suutnud anda. Kamillus aga rääkis palju Rooma tulewasest auust ning kautas mineku mõtte rahwa südamest ära; ja tema nõuu pääle ehitati linn jälle üles. Sellepärast kutsuti teda teiseks Rooma alustajaks. Kamillus sõdis ka weel teiste waenlaste wasta ja ikka käis wõit tema kannul. Ta oli mitu korda oma elu sees diktator ja neli korda pühitses ta triumphust. Harwa on Roomas tema sarnast wägewat meest olnud.
§ 58. Samniti sõjad.
Samniti sõjad: 343—290.1. Kui Rooma linn wäliste wõitude läbi lähemate waenlaste üle wäljaspidi oli wägewaks saanud ja rahwatribunide Licinius Stolo ja Lucius Sextiuse seaduse läbi, mis plebejidelle riigimaast osa andis, kui ka teist konsulit iga aasta plebejide seast walida käskis, seestpidi oli tugewaks läinud, sest et mõlemad seisused nüüd käsi käes käisiwad, wõis Rooma rahwas oma silma eemalle saatma ja oma walitsust laiemalle lautama hakata, kui seda tänini oli sündinud. Samniumi maakond oli esimene, kes ühise Rooma wäge ja wõimu maitsta sai, sest kolmes sõjas 343 ja 290 aasta wahel sõditi elu ja surma pääle. Wõit jäi Roomlase kätte ja tee suuremaile tegudelle oli lahti.
1. Samniti sõda.2. Esimene Samniti sõda hakkas sellepärast, et Samnitlased Rooma saadikud, kes neid Kampanlastega pidiwad lepitama, uhkelt ja ülbelt tagasi saatsiwad. Rooma konsul Valerius Korvus wõitis pea Gauruse mäe all Samniti wäe ära, nii et nende päälik rahu palus. Aga selsamal ajal hakkas Latini sõda.sõda Latinlastega, kes nõudsiwad, et edespidi teine konsul ja pooled senatorid Latini suguwõsast pidiwad olema. Seda ei wõtnud Rooma senat ega rahwas kuuldagi, waid saatsiwad konsulid wäehulkadega nende wasta. Konsul Manlius keelis iga üksikut wäejau wõitlemist ära. Aga tema enese poeg oli waenlastega kokku puutunud ja nende wäeosa ära wõitnud. Kuid konsul pani talle küll wõidupärja pähä, aga laskis siis oma, ülema, käsu üleastumise eest tema pää otsast maha raiuda. Teine konsul, Decius Mus, tormas, kui lahing algas, walges riides, miska ennast oli lasknud ohwrisurmale pühitseda, kesk waenlaste sekka ja wõitles sääl senni, kui noolte hulk ta hinge ihust lahutas. Ta wägi aga wõitis waenlased ära, nii et Latinlasi edespidi ära wõidetud waenlasteks peeti.
2. Samniti sõda.3. Teises Samniti sõjas wõitis diktator Papirius Kursor ja tema ratsapäälik Quintus Fabius mõne korra. Siis aga sattus Rooma wägi Kaudiumi õõnesteel terwelt wangi. Samniti päälik Pontius.Pontius küsis oma isalt nõuu, mis wangidega teha. Isa kostis: „Hukka nad ära!“ Pontius küsis teist korda: „See on liig! Anna paremat nõuu!“ Isa wastas: „Lase nad kõik terwelt auuga koju minna!“ Kumbagi nõuu järele ei teinud Pontius, waid ta laskis Ikke alt läbi.kõik küürakille ikke alt läbi koju minna: tema tegi odadest madala wõlla, wõttis siis Roomlaste käest sõjariistad ära, laskis konsulid rahu wanduda ja wiimaks käskis neid selle wõlla wõi ikke alt läbi pugeda. See oli kõige suurem häbi, mis Rooma sõjawäele iial wõis juhtuda. Nad ei julgenud oma silmigi üles tõsta, kui koju jõudsiwad. Aga senat ei wõtnud mitte rahu wasta, waid saatis konsulid ja päälikud, kes rahu oliwad wandunud, ahelates Pontiuse kätte. Pontius aga läkitas nad terwelt tagasi. Sõda leekis uueste. Ja kui kahes lahingis Rooma mõek Samnitlaste weres häbist oli puhtaks pestud, tehti rahu.
3. Samniti sõda.4. Kolmandas Samniti sõjas ühendasiwad Samnitlased endid Egnatiuse all Etrurlastega, Umbrilastega ja Gallilastega. Aga Sentinumi linna all wõitis Decius Mus, kes ennast oma isa kombel surma suhu kukutas, Etrurlaste wäe ära, nii et Etruria maa ennast Rooma alla heitis. Umbrilased ja Gallilased jäiwad hirmuga sõdimast seisma. Üksi Samnitlased ei jätnud järele. Aga wana Quintus Fabius wõttis wana Pontius wangis.Pontiuse wangi, laskis teda ahelas triumphuswankri ees jooksta ja siis — tal kaagul pää otsast maha raiuda! Wiimse jõuu wõtsiwad Samnitlased wabaduse eest kokku, aga ei aitanud. Konsul Dentatus.Manius Kurius Dentatus tegi suure wõidu järele sõjale otsa. Samnitlaste saadikud leidsiwad teda naireid söömast, kui rahu läksiwad paluma. Nemad pakkusiwad talle hulga raha, kui neile kasulikult rahuseaduse teeks. Aga Dentatus kostis: „Parem on rikaste päälik, kui ise rikas olla!“ ning Samnium Rooma päralt: 290.nõudis täielikku Rooma walitsuse alla heitmist. See sündis 290.
§ 59. Tarentlaste sõda: Pyrrhus.
Sõja juur.1. Samnitlaste õnnetus äratas hirmu kõigi Italia rahwaste põues: kõik kartsiwad Rooma kotka karedaid küüsi. Wägew ja rikas kaubalinn Tarentum wärises, sest ta kartis oma kaubale takistust tulewat. Sellepärast tegi ta teiste Lõuna-Italia riikidega seaduse, et ühendatud jõuul Rooma edenemist keelda. Roomlaste enestega tehti maha, et Rooma laewad mitte üle seatud piiri ida poole ei pidanud purjutama. Ise nad tõutasiwad sellesarnast kohust täita. Aga maru ajas korra 10 Rooma laewa Tarentumi sadamast warju otsima. Linna rahwas laskis muist mere põhja, muist pääsiwad põgenema. Rooma saadik läks arutegemist pärima. Saadik teatris.Teda wiidi teatrisse ja kästi sääl oma asja rahwalle rääkida. Aga nii kui ta oma suu lahti tegi, kõlas hele pilkaw naer teisest teatri sõrwast teise, sest ta ei oskanud mitte hästi Greeka keelt. Waigistamine ei maksnud. Pahal meelel pööris saadik teatrist minema. Aga üks Tarentlane jooksis järele ja kallas ütlemata naeru all katlatäie wiina talle kaela. Tulises wihas pööris saadik ümber ning hüüdis: „Et naerge, naerge! Pea tihute ning nuutsute teie, kui minu mantlit Tarentlaste weres puhtaks pestakse!“ Ja senat kuulutas kohe sõda.
Pyrrhus.2. Aga rikkus ja rõõmupidu oli Tarentlased nii ära ellitanud, et nad ju palja mõega eest ära ehmatasiwad. Nad saatsiwad sellepärast hulga kulda ja hõbedat Epiruse kuninga Pyrrhuse kätte ja palusiwad teda appi. Pyrrhus oli Makedonia walitsusest ilma jäänud ja lootis nüüd Italia maal omale suuremat riiki kätte saada ning läks ajawiitmata suure wäega ja elewantidega teele. Merest üle sõites uppus küll üks osa mehi ja metsalisi ära, aga siiski oli ta wägew küll Roomlasi Heraklea lahing: 280.Heraklea all ära wõitmas aastal 280. Aga ei mõjunud werine wõit ega awitanud hind ega hirmutus: Roomlane järele ei annud ega mõtelnudgi rahu pääle, waid wõttis ette weel südimalt ja agaramalt wasta hakata.
Fabricius.3. Üksi elewantide abil, kes ratsaliste hobused oliwad peruks ajanud, oli Pyrrhus wõidu kätte saanud. Roomlased oliwad nii wahwaste wõidelnud, et Pyrrhus hüüdis: „Oleks minul niisugused soldatid: mina wõidaksin terwe maailma ära!“ Päew pärast lahingit läks Rooma saadik Fabricius wangide wahetamise pärast rääkima. Kulla kiusatus.Pyrrhus pakkus talle palju kulda ja hõbedat, kui ta rahu-nõuu rahwalle ja senatille annaks. Aga Roomlane ütles, ehk ta küll waene mees oli: „Raha mina ei taha!“ Siis püüdis Pyrrhus hirmuga kätte saada, mis hääga ei suutnud: Eluka hirmutus.tema laskis kõige tugewama elewandi telgi taha tuua ja siis waheteki wahelt äkitselt ära tõmmata — ja määratu elukas lõputas oma lotti saadiku pää kohal. Kartuseta kostis Roomlane: „Ei mind awatelenud kuld, ei mind hirmuta elewant!“ Pyrrhus saatis ta tagasi ja andis igale wangile luba pühiks koju minna, aga siis käskis neid tagasi tulla.
Askulumi lahing: 279.4. Teist korda läksiwad Rooma ja Pyrrhuse wägi Askulumi linna all kokku. Ka siin jäi wõit Pyrrhuselle; aga ta ise pidi tunnistama: „Weel üks säherdune wõit ja minu wõimus on mulda maetud!“ Sellepärast läks ta hääl meelel Pyrrhus Sikelias.Sikelia saarele, kuhu teda Syrakusä kodanikud Karthaglaste wasta appi kutsusiwad. Aga ta wõidud läksiwad siingi tuulde, sest et Sikelia rahwas temast taganesiwad. Ja õhates jättis Pyrrhus Sikelia jumalaga: „Oh mis werise wõitlemisewälja jätan ma siia Rooma ja Karthago keskelle!“ Waewalt oli ta Italias maale saanud, kui Beneventumi lahing: 275.Beneventumi all teda konsul Manius Kurius Dentatus ootas ja ära wõitis. Ärdal meelel lahkus Pyrrhus Italiast, kust ta auu ja rikkust oli ootanud ja läks koju tagasi, kus ta niisamati rahutult tegew oli, kunni Argose linna ära wõttes üks naene weskikiwi katuselt talle pähä wiskas, nii et ta suri. Tarentum Rooma alam: 270.Tarentum aga langes pea Roomlaste kätte, kautas oma wallid ja laewad ja sai kõige Lõuna-Italiaga täieste Rooma alamaks.
Wõidetud maade olu.5. Nende rahwasugude õigus, kes nüüd Kesk- ja Lõuna-Italias Rooma all seisiwad, oli kolmesugune: esimesel osal oli täis ehk poolik Rooma kodaniku õigus: tal oli oma hääl ja ta seisis täieste Rooma seaduste warju all; teise osalisi kutsuti Italia ühenduseosalisiks: neil oliwad omad seadused ja omad pruugid, pidiwad aga wäeteenistusse astuma ning maksu maksma; kolmanda osalised oliwad päris alamad: ilma õiguseta, sulase ja popsi wäärilised ja sõjamehe auust ilma.