Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1222
II. Järk: Doorlaste tööd ning teud.
§ 25. Sparta linn: Lykurgus.
Sparta.1. Peloponnesuse saare lõunasõrwas oli Eurota jõe kaldal müüritu ja wallitu linn nimega Sparta. Doorlased wõtsiwad tema Achälaste käest ära ning jäiwad ise peremeheks. Nende päälikul oli aga kaks poega ja mõlemad saiwad pärast isa surma kuningaks; sest wõeti wiisiks, et edespidi kaks kuningat korraga walitsesiwad, teine teisest suguwõsast. Aga mõlemate wahel tõusis tüli ja riid ja alaline wihawaen ähwardas riigile otsa teha, päälegi et wana tugewus ja südidus ning karm kombe aega mööda Doorlaste seast kaduma hakkas, mis allaheidetud rahwalle uueste julgust andis. Sääl tuli abiandja, uuekslooja ning tugewusetooja.
Lykurgus.2. Lykurgus, kuninglikust suguwõsast pärit, oli 10 aastat wõeral maal rändanud, iseäranis Kreta saarel ja Egiptuse maal kaua olnud, kus sellel ajal kaunis kord ja kaunid seadused õitsiwad. Tema jõudis parajaste koju, kui teda oodeti ning temalt korda ja puuduste parandamist loodeti. Seda teha oligi Lykurgus ammu nõuuks wõtnud. Aga nüüd ta läks Delphi oraklilt nõuu küsima, et seeläbi otse kui jumalikul juhatusel uuendaja tööd alustada. Koju tagasi jõudes kuulutas ta umbes 888 aastal oma seaduse kõigele rahwalle. Tema seadus oli wali ja kare: sõnakuulmist ja südidust, keharamu ja agarust sõja asjus nõudis ta hoopis enam, kui waimu harimist ja sügawat tarkust. Iseäranis hoolsaste oli ta walitsuse ja elukorra wiiside eest muretsenud: oli ammetid ning wõimused, omandused ja õigused, laste kaswatamise ning wanade elukorra ära määranud ja ette kirjutanud.
Riigi walitsus.3. Woli ja wõimus, wägi ja kohus oli üksi ja ainult Doorlaste ehk, nagu neid siin nimetati, Spartlased.Spartlaste käes: nende päralt oli täis inimese õigus, nemad oliwad kodanikud, nemad oliwad ammetnikud, nemad oliwad walitsejad, nende oma üksi hääl ja ühetasa igale ühele osaks, sest iga Spartlane oli sündimise poolest teisega ühewääriline. Nemad üksi kogusiwad endid rahwakogule, kellest iga 30 aastast wanem kodanik osa wõis wõtta ning keda aga uute seaduste wastuwõtmiseks kokku kutsuti. Rahwakogu liikmed walisiwad nende seast, kellel 60. eluaasta selja taga oli, wanadekogu, kelle 28 liiget seadused walmis tegiwad ja siis rahwakogule kinnitada andsiwad päälegi suuremais asjus kohut mõistsiwad. Wanadekogus oliwad kaks kuningat eesistnikkudeks, kelle wõimus kodus wäike oli; sõjas aga oliwad nad ülemad päälikud ning elu ja surma isandad; pääle selle pidasiwad nad pääpapi ammetit ning kandsiwad hoolt jumalateenistuse ja ohwrite eest. Pärast poole waliti weel iga aasta 5 ephori, kelle wõimus pea kuningatest mööda käis: nemad walwasiwad korra ja seaduse täitmise, kombete ja ohwrite hoolel hoidmise, nõuukogude ja kuningate üle. Nagu ammetite üle, nõnda oli ka maa omanduse ja tarwitamise üle õigus Spartlaste käes: maa ehk põld oli küll riigi oma ja jäi selleks, aga temast jautati suurem osa ühesuurusiks jagudeks ja anti igale kodanikuperele üks tükk harida ja tarwitada, mis ikka tema suguwõsa kätte jäi, aga mitte ära ei tohitud müüa. Spartlaste keskel elasiwad Perioikid.perioikid ehk kõrwalised; need oliwad nende Achälaste järeletulijad, kes hääga wõitjate Doorlaste alla oliwad heitnud: nende arw oli küll hoopis suurem, kui Spartlaste arw, aga ammeti õigust ega häält ep olnud neil sugugi; päälegi pidiwad nad oma maalapikese eest, mis ka igale perele oli kätte mõedetud, renti maksma; aga nad oliwad ometi ihu poolest wabad, wõisiwad kaubelda, tööd teha, reisida, kuhu tahtsiwad. Seda ei tohtinud Heilotid.Heilotid mitte, need oliwad nende Achälaste järeltulijad, kes mõegaga oliwad alla heitma sunnitud. Neil ep olnud põllulappi ega oma pääwarju, waid pidiwad pärisorja, jah, lojuse kombel oma waljusid isandaid teenima, kelle wiha ehk ülbuse eest neid ükski seadus ei kaitsnud. Jah, seadus andis noorile Spartlastele luba Heilotisid ära tappa, kui neist jagu saiwad, et nende arw mitte liig suureks ja kardetawaks ei kaswaks.
Elukord.4. Et Spartlane juba lapsest saadik õpiks oma õigusi tundma ja oma seisusest hästi lugu pidama, wõttis riigiwalitsus Kaswatamine.lastekaswatamise täieste oma hoolde. Kohe pärast sündimist waadati laps järele: oli ta terwe ja priske, jäeti wanemate kätte, oli ta kõhn ja kidur, wisati Taygetuse mäe kuristikku. Sai poisikene 7 aastaseks, wiidi ta riigikaswatamisekotta, kus talle natuke lugemist ja kirjutamist õpetati, hoopis enam aga lühikese ning mõnusa kõne, terasete ja terawate sõnade, keha harjutamise ja õpetamise, kärmuse ja osawuse pääle waadati. Kerges riides pandi nad külma ja palawat kannatama, wähe sööma, kõwal asemel magama. Sõna pidiwad nad karwa päält kuulma, iga wanemat inimest alandlikult auustama. Maast madalast harjutati neid walu kannatama, et pärast isamaa eest wälja minnes hirmu ei tunneks. Sellepärast pekseti neid Artemise templis aeg ajalt walusate piitsadega, kuna were ja wermete all peksetaw mokkigi wingu tõmmata ei tohtinud. Ja nad kannatasiwad walu nii kõwa südamega, et kui üks poiss korra oli rebase warastanud ja hõlma alla matnud, mitte ei iisatanudgi, kunni surnult maha langes, sest et aniwaras ta keha oli lõhki kiskunud. Warastamine ep olnud mitte keeldud, aga kawalaste pidi see asi sündima, et mitte kätte ei saadud: keda warguse päält kinni wõeti, sai nuhelda. Tütarlapsed.Ka tütarlapsi harjutati jooksma ja maadlema ning waadati hoolega nende tugewuse ja terwise järele, sest „Spartlane pidi oma wäärilise naese“ saama. Sai poiss 20 aastaseks, astus ta Sõjateenistus.sõjateenistusse ja jäi sinna 60. eluaastani. Sõjawägi oli raskete sõjariistadega ehitud: kilp tugew, mõek lühike, „sest nad tahta hästi waenlase ligidal wõidelda.“ Lauldes ja mängides ning täieste ehtes läksiwad nad lahingisse. ‚Surm wõi wõit!‘ oli nende otsus. Perioikid tarwitati sõjariistade kandjaiks, linguwiskajaiks ja noolelaskjaiks. Heilotidelle ei antud sõjamehe auu. Kodune elu.Kodus pidiwad kõik Spartlased ühte wiisi liht korral elama: ühewääriline oli igamees, ühesuurus igaühe maatükk, ühetasane pidi ka igaühe raha ja wara olema. Et siiski mitte mõni ahnust ei orjaks, oli kuld- ja hõberaha ära keeldud ning üksi Raudraha.raudraha luba Spartlasel tarwitada. Raudraha aga ei maksnud mitte mujal, kui Spartas; päälegi oli ta nii raske, et 200 rublast kahe hobuse koorem sai. Kuid perioikidel oli luba kaubelda ja kulda ning hõbedat korjata. Ka söögilaud ja söök pidi kõigil Spartlastel ühesugune olema. Selle tarwis pandi lauad turule, iga 15 hinge pääle üks, ja söögi ajal läks igaüks sinna. Söögi tarwis andis iga kodanik oma osa kuumoona koka kätte, kokk keetis walmis ja pani lauale. Laua ääres ajasiwad wanemad juttu ja kõnelesiwad, noorem pidi wait olema ning wakka kuulama. Toredat toitu ei näidatudgi: pääroog oli Must leem.must leem, mis weest, werest, soolast, sealihast ja ätikast kokku oli keedetud. Wõerastelle säherdune roog küll mitte ei maitsenud, aga seda enam neile enestelle, sest „jooksul ja jõel, sõidul ja wõidul oliwad nad isu äritanud.“ Ning niisama liht, kui nende toit, pidi nende Elumajad.elumaja olema: ehitaja ei tohtinud muud, kui kirwest ja saagi oma töö juures tarwitada. Liht ja ühesugune oli üleüldse Spartlase kodune elu, ega tohtinud keegi paremat korda ehk toredamat elu igatseda: et seda ei sünniks, oli wõeralle maale reis kõwaste ära keeldud. See wasta kanti hästi hoolt jahi eest, sest et sääl südidust ja sõjariistade osawust harjutati.
Wastalised.5. Muidugi teada ep olnud see seadus mitte igamehe meele pärast. Sest kellel wõis sest hääd meelt olla, et üksik midagi ei maksnud, kõik üheskoos kõik wäärt oli? Iseäranis wihased oliwad rikkad. Nad tõstsiwad korra koguni mässu ning pildusiwad seaduseandjat kiwidega. Lykurgus põgenes templist warju otsima. Aga üks noor mees oli wiledam, sai ta kätte ning lõi tal teibaga teise silma pääst ära. Sääl jäi põgeneja seisma ning näitas oma werist nägu rahwalle. Wiha waikis; lööja wõeti kinni ja anti Lykurguse kätte karistada. Tema pani noore mehe sulaseteenistusse, kunni sõna õpiks kuulma. Orakel.Oma seadused aga saatis Lykurgus Delphi linna ja laskis jumalalt otsust küsida. Ja waata! Ettekuulutaja naesterahwas Pythia kostis: „Senni kui Lykurguse seadus seisab, saab Sparta wõimus suur ja wägew ja kuulus olema.“ Seda andis Lykurgus rahwalle teada ning laskis wanduda, et ‚senni tema seaduses tähtegi ei muudeta, kui ta reisi pääl on.‘ Rahwas wandus. Lykurguse †.Lykurgus aga läks teele ja ei tulnudgi enam tagasi. Kuid rahwas pidas oma wannet ja hoidis tema seadusest 500 aastat kinni.
§ 26. Messene sõjad.
Seaduse tulu.1. Lykurguse seadus sünnitas küll suure hulga wahwaid sõjamehi ja wägewaid wõitlejaid, kaswatas julgust ja karastas südidust, aga iluduse ja kauniduse, maheduse ja lõbuduse jättis ta koguni kõrwale ning teadustest ja kunstidest ei tahtnud ta täppigi teada. Sellest see siis tuli, et Spartlased, oliwad nad nii wahwad ja tublid, kui nad oliwad, waimu pooleks tooreks jäiwad ja armust ja halastusest alamate ja nõdremate wasta midagi ei teadnud. Seda tunnistab selgeste nende alaline sõda Messene ja Arkadia ja Argoli maa wasta, mis enne ei lõpnud, kui Messene maa Sparta oma oli. Ja ei aitanud wahwam wastapanemine ega parem nõuu.
Aristodemus.2. Esimeses Messene sõjas pani Aristodemus kaua pääletungijatele wasta. Siiski kaalus sõjaõnn kord sinna, kord tänna. Sääl ohwerdas Aristodemus „targa“ nõuu järele oma tütre jumalatele. Aga lugu ei läinud paremaks, waid pahemaks. Meelt ära heites surmas enese Aristodemus ise oma tütre haual. Teised püüdsiwad endid Ithome kindluses warjata. Aga linn langes ja Messene rahwas tehti perioikideks: tänine oma peremees pidi teisele wõeralle maksu maksma. Mõne aja pärast püüdis teises Messene sõjas wahwa ja kawal Aristomenes.Aristomenes oma wendi lunastada. Õnn awitas teda esmalt. Pea aga pidi temagi Eira kindlate kaljumüüride tagalt warju otsima. Kuid seegi kindlus langes. Sada aastat (730—630) oli wõitlemine üleüldse wältanud: nüüd oli ots käes. Aristomenes rändas Sikelia saarde, kus ta Messana linna asutas, teised kodus tehti armuta Heilotiks. Õnnelikum oli Argolis.Argoli ja Arkadia maa: nemad sõdisiwad ja wõitlesiwad kaua, aga jäiwad wiimaks ometi wabaks.