Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1213
III. Järk: Ühendatud kangelaste teud.
§ 20. Argosõitjad: Iason.
Ühenduse tähtjus.1. Küll oliwad kangelased nagu Herakles ja Theseus üksikult suuri asju korda saatnud ning wägewaid tegusid teinud, aga weel suuremat sünnitati ning tähtsamat tehti, kui kanged mehed ühendatud jõuul ja nõuul tööd ette wõtsiwad. Niisugustest lugudest esimene oli Argosõit; see oli Greeka kuulsate meeste teekäik Kolchi maale, mis Musta mere ida rannas oli. Selle sõidu juhataja Iason.Iason oli Iolkuse linnast pärit. Tema wanaisa oli selle linna ehitaja ning kuningas olnud, aga ta isa Aison oli ühe sugulase Pelia eest pidanud põgenema. Iason kaswis maal üles ning sai nooreks meheks. Tuline himu kuulsate tegude järele ärkas tema südames põlema, kui ta Heraklesest ning Theseusest kuulis: nende sarnaseks tahtis ta saada. Kui parajaste noor weri nii tema soontes kihas, toodi talle sõna, et Iolkuses merejumalalle Poseidonille suurt püha pühitsetakse. Tema lootis säält tööd leida ning tõttas teele. Ühe ojakese kaldal, mis kangeste woolas, nägi ta wanamoorikest haledaste wette wahtiwat. Iason arwas teda üle wee saada tahtwat, tõstis ta ilma küsimata kukile ning kandis üle. Aga woogude hoog oli teise kinga jalast ära uhtunud ning alla wiinud. Iason tahtis tagasi pöörata, aga moorikene käskis teda ühe kingaga edasi minna. Ise kadus linnu kombel ära.
Pelias.2. Pelialle aga oli orakel kuulutanud, et ühe kingaga mees teda surma saata. Nii kui ta Iasonit nägi tulewat, ehmatas ta ära, sest tema tuli ühe kingaga. Aga pea oli aru peetud: tema teretas tulijat lahkeste ja nimetas teda riigipärijaks, kuid enne pidada Kolchi maale minema ning Kuldnahk.kuldnahka[1] säält ära tooma, sest halb asi olla, kui kuninga nimi mitte ka kuulus nimi ep olla. Kuldnahk aga rippus kõrges tamme otsas ja unetu lendaw madu oli wahiks juures ning ep olnud loota, et säälne kuningas nahka hääga kätte annaks. Seda teadis Pelias ning lootis säält Iasoni surma. Iason ise aga oli üpris wäga rõõmus, et nüüd tal tee kuulsaks saamiseks lahti oli.
Argo.3. Sõnum lagunes laiali: igalt poolt tuli tugewaid mehi kokku, kes kuulsalle käigule tahtsiwad kaasa minna. Kõik, nende seas Herakles ja Theseus ning laulik Orpheus.Orpheus, — kes oma lauluga metselajad taltsaks teinud ning puud ja põõsad hüppama pannud, — kõik astusiwad suure tugewa laewa pääle, mida Argoks kutsuti, ning sõitsiwad ära. Mitmest hädast ning ohust pääsiwad nad õnnega läbi ning jõudsiwad terwelt Kolchi maale. Sääl päris Iason kuningalt kuldnahka. „Annan küll“, kostis kuningas Aietes.Aietes, „aga enne näita, et sa mees oled! Mul on kaks tulepurskawat härga: wõta pane neile jutad pähä, künna põld ära ja külwa lendwa mau hambad pääle ning siis tapa raudmehed ära, kes wagudest wälja kaswawad; kui seega walmis oled, ep ole sul muud tegemist, kui hukkad lendwa mau ära, wõtad kuldnaha kaasa ja lähed!“
Medeia.4. Hõlbus oli küll öelda, raskem mõelda, weel rängem teha. Ep oleks Iason omast wäest ka iial mitte suutnud käsku täita, kui mitte Aietese tütar Medeia, kes nõiarohte tundis, talle appi ei oleks tulnud. Tema andis Iasonille ühe salwi, mis teda tule ja wee wasta kaitsis, ja kiwi, mis ta raudmeeste keskele pidi wiskama. See ka sündis. Iason pani tulest ja suitsust hoolimata, mis sõnnidel suust ning ninasõõrmetest wälja purskas, härgille jutad pähä ning kündis põllu ära; siis külwas ta mauhambaid ja kohe kerkisiwad koledad mehed maast üles. Iason aga wiskas nõiakiwi nende sekka ja kohe kargasiwad waewalt sündinud kangelased teine teise kallale ning kägistasiwad ühtteist ära. Ka lendwa mau nõidus Medeia magama, aga Iason surmas ta ära, wõttis kuldnaha kaasa ja sõitis Medeiaga ühes öö pimeduses ära, sest selge asi oli, et kuningas nahka ei tahtnud anda. Ja nende hirm ep olnud asjata. Pääsmine.Sest waewalt leidis Aietes kuldnaha waja, kui ta ruttu hulga laewadega järele hakkas kihutama. Juba nägiwad Argosõitjad tema laewa ja mõne tunni pärast — oleks hukatus käes olnud, kui mitte Medeia koleda töö läbi neid ep oleks päästnud: tema lõikus oma wennakese, keda ta kaasa oli wõtnud, tükiks ja pildus ta liikmed üks haawalt sinna ja tänna rahnude pääle; pää aga pani ta pika ridwa otsa. Aietes tundis oma pojukese pää ära ja läks tema liikmeid korjama, et neid auusaste maha matta, aga senni pääsiwad Argosõitjad oma teed.
Kojuminek.5. Auuga wõeti kuldnaha toojad Greeka maal wasta, kuhu nad iial läksiwad. Isegi Pelias kiitis Iasoni wahwust ja südidust. Kuid oma tõutust ei täitnud ta siiski mitte: riik jäi nagu enne tema päralt. Pelias aga sai pea Medeia kawaluse läbi surma: tema tuli wana nõiamoori näul ning nõia riides Iolkuse linna, rääkis Pelia tütred.Pelia tütardelle, et tema wõida wanadust nooruseks muuta. Need palusiwad teda oma isa nooreks muuta, sest ta olla juba wana ning pea wõida surm tulla. Medeia kasu pääle lõikasiwad nad oma isa weresoone lõhki, et wana weri wälja jookseks. Aga ei mõjunud walenõidumine: Pelias oli surnud ning jäi surnuks. Ka nüüd ei saanud Iason mitte kuningaks, waid Pelia poeg, kelle wiha eest nii hästi Iasoni ja Medeia wiimne lugu.Iason kui Medeia ära pidiwad põgenema. Aga ka wõeral maal ei käinud nende käsi mitte hästi. Korinthuse linnas lahkus Iason Medeiast ära, ning kosis omale uue abikaasa. Medeia aga hukkas Iasoni lapsed ära ning põgenes ise Attika maale, kust ta warjupaika leidis.
§ 21. Troja sõda. Achilles.
Sõja-süüdis.1. Kuulsam hoopis kui Argosõit oli Troja sõda, kus terwe Greeka maa oma laewadega üle Saarte mere Asia randa sõitis ja sääl 10 aastat järgi mööda Troja linna wasta sõdis, kunni ta teda kätte sai ning ära häwitas. Selle sõjatule süütaja oli riiujumal Eris. Sest kui Thessalia kuningas Peleus merejumala Thetisega Peleuse pulmad.pulme pidas, oliwad kõik jumalad rõõmupidule kutsutud, üksi mitte Eris. Tema aga wihastas wäga selle üle, wõttis kuldõuna, kirjutas ta pääle: „Kõige ilusamalle!“ ning wiskas ta pulmaliste sekka. Õun wõeti maast üles, loeti päälkiri ära ja iga jumalik ilu pidas ennast kõige kenamaks. Kõige enam aga arwasiwad Hera ja Athene ja Aphrodite omal õigust olewat ning nõudsiwad Zeuselt otsust. Taewakuningas aga saatis nad Troja kuninga poja Paris.Párise juure, kes iludusest aru pidi andma. See hoidis parajaste oma isa karja Ida mäel, kui toredad taewalikud naesterahwad talle äkiste ilmusiwad. Igaüks tõutas talle midagi, kui ta õuna temale mõistaks: Hera tõutas walitsust kõige maa üle, Athene kuulsat targa nime, Aphrodite aga kõige ilusama naese maailmas. Paris mõtles, waatas, mõtles, andis õuna Aphroditele. Ilujumala nõuu pääle läks ta pea pärast seda Greeka maale Sparta kuningalle Menelaoselle külaliseks, kellel Helena.ilus Helena, selleaegne nägusam naesterahwas, abikaasaks oli. Menelaos wõttis teda lahkeste wasta, aga Paris tasus ta lahkust pahaste: tema riisus, kuna peremees kodust ära käis, tema wara ja abikaasa ära ning tõttas ruttu Trojasse.
Wiha.2. See tegu sütitas wiha Greeka kuningate ja wanemate südameis põlema. Põhjast ja lõunast, idast ja läänest, suurelt maalt ja saartelt tuliwad nad hulgani Aulis.Aulise linna kokku ning wõtsiwad nõuuks naeserööwlille kätte maksta. Kõikide päämees ja ülem oli Mykénä kuningas Agamemnon; tema järgmine oli ta wend Menelaos, kelle abikaasa ära oli riisutud. Kõikidest tugewam ja tulisem, ilusam ja nägusam oli Achilles.Achilles, Peleuse ja Thetise poeg: tema säras otse kui päike kuude keskel. Kõige targem ja kawalam, agaram ning osawam aga Odysseus, Ithaka saare kuningas. Kõik, kokku pääle 100,000 mehe, oliwad walmis minemas. Tuulewaikus.Aga tuul oli waiki ehk wasta, laewad ei saanud sadamast wälja. Sääl kuulutas tark Kalchas.Kalchas: „Enne siit üks hing ei pääse, kui Agamemnon oma tütre Iphigeneia.Iphigeneia Artemisele on ohwerdanud, sest jahijumal on täis wiha, et Greeklaste päälik tema hirwi on ära tapnud!“ Kõik ehmatasiwad, Iphigeneia isa kõige enam. Aga ei aitanud: juba oli neitsi otse kui ohwritall altaril puude pääl, juba wälkus teraw nuga papi käes — — — sääl halastas Artemis neitsi noore elu pääle ning wiis ta pilwerünkal ära Tauria[2] maale, kus ta edespidi jahijumalalle ohwerdaja ammetit pidas. Kuninga tütre asemel aga seisis walge hirw altari ees, keda nüüd ohwerdati. Ning kohe pööris tuul päri, laewad läksiwad teele, rand kadus selja taha.
Troja ees.3. Skamandri jõe kaldal seisis Troja linn; tema ümber oli tugew müür warjuks ja kindlad kiwitornid kaitsiwad teda pääletungijate wasta. Ka oli ta täis sõjamehi, kõikidel wahedad mõegad wööl ning terawad odad käes. Wäeülemaks oli elatanud kuningas Priamus ise. Aga lahingi juhatajaks oli Priamuse wanem poeg Hektor.Hektor, kes oma julguse, südiduse ja wahwuse poolest ühestki Greeklasest maha ei jäänud. Kerge waewaga linna kätte saada, ei wõinud loota. Sellepärast lõiwad Greeklased mereranda leeri üles ning hakkasiwad linna ümber piirama. Aga mitte ei teinud nad walli linnale ümber, et keegi wälja ega sisse ei pääseks, waid wõitlesiwad leeri ja linna wahel waenuwäljal. Wõitlemise wiisid.Greeklased läksiwad leerist siit poolt, Trojalased tuliwad linnast säält poolt ja jäiwad wastastikku seisma. See ehk teine suurtsugu mees astus wägede wahele, kuulutas walju häälega oma suurt sugu, kuulsat nime ja wahwu tegusid ning kutsus omale wastalist. Igakord ilmus üks, kes niisamati oma kuulsust kuulutas, ja kaksiksõda algas. Kõik teised waatasiwad päält. Aga nii kui teine wõitleja langes, hakkas mõek ja oda üleüldse möllama ja lahing läks lahti, sest seda peeti auutumaks looks, kui wõitja oma wastase surnukeha sai ära wiia. Üleüldse wõitlesiwad päälikud sõjawankril, soldatid jala. Ratsalisi ep olnud. Sõjariistad.Sõjariistad oliwad wasest tehtud piigid, mõegad, wiskodad, ambud ning nooled ja lingud. Kehawarjuks oli suur kilp, mis härjanahast tehtud ning wasega päält walatud oli. Lõppis lahing, siis peeti mitu päewa rahu, et surnuid wõiks tarwiliku auuga puuriidal ära põletada. Wõit oli heitlik, kord oli ta siin, kord sääl, selget aru ei saanud.
Sõja wältus.4. Kümnes aasta oli juba kätte tulnud sest saadik, kui waenlane Troja wärawa ette oli jõudnud. Hektori[3] wahwus aga oli linna warjanud ja Greeklaste waewad ja wõitlemised tänini tühjaks läinud. Jah, neil meestel oli ju mitu korda himu olnud koju minna, aga Odysseuse osawus oli selle eest hoidnud ning Greeklasi paigal pidanud. Kuid hästi ei käinud nende käsi mitte koguni, iseäranis, kui Achillese wiha.Achilles teistest ära lahkus ning tööta omas leeris seisis, sest Agamemnon oli teda ilma õiguseta pahandanud. Trojalased tungisiwad pääle, Greeklased taganesiwad, otsisiwad warju leeri walli tagalt, aga ka sinna tungisiwad waenlased pääle. Jah, juba leekis esimene laew Troja tulest, juba sattusiwad esimesed telgid õiskawa waenlase kätte, — aga sääl tuli Achillese sõber Patroklus.Patroklus tema riides ja tema sõjariistade all. Troja rahwas pidas teda Thetise pojaks ning põgenes ära. Aga Hektor tundis ta ära, hakkas temaga wõitlema, lõi tema surnuks ning wõttis ta sõjariistad ära. Nii kui Achilles seda kuulis, sai ta süda täis walu ja wiha, otse kui lõukoeral, kelle pojad kütt ära riisunud. Ta nuttis ja wandus kättemaksmist sõbra surmajalle. Aga et tal sõjariistu ei olnud, pidi ta teise hommikuni ootama, kuna ema Thetis Hephaistose käest käis uut mundrit ja kilpi mõeka toomas. Kuid siis ta enam ei wiitnud aega, waid tõttas surma surmaga tasuma.
Achilles ja Hektor.5. Hirm käis Achillese hiilgawate sõjariistade ees ja ehmatus ajas kõik Trojalased põgenema. Hektor aga tahtis oma wastast südil südamel ära oodata ning jäi seisma. Kuid temalegi tuli hirm pääle, kui ta waenlase wihast lõkendawad palgeid nägi, ning ta jooksis kolm korda ümber linna, enne kui uueste julgust wõttes ootama jäi. „Küllalt juba jooksust, wägew Achilles!“ hüüdis ta. „Nüüd wõitleme! Aga wandugem jumalate ees, et wõitja oma wõidetud waenlase surnukehale mitte liiga ei tee, waid et ta teda lunastusehinna eest tema rahwalle tagasi annab!“ Aga armuta kostis Achilles: „Ep ole seadust ega armu minu ega sinu wahel! Kas wõib oinas hundiga ühel söödil rohtu süüa, wõi suudawad lõukoerad inimesega ühel murul rooga wõtta? Mitte maiku!“ Seega wiskas ta oma wiskoda Hektori pääle. Aga kärme oli teine, kummardas kähku ja surm läks mööda. Aga tema rõõmuõiskamine oli ürikene: tulejumala tehtud kilp warjas wägewat jumalikku wõsu iga hoobi wasta ja pea rauges Troja kaitsja jõud. Hektori surm.Ning Achillese mõek tungis ta kaelast läbi, nii et ta suri. Wõitja torkas mõegaga surnukeha jalad pahkluu äärest läbi, pistis rihma haawasse ning sidus wankri külge kinni. Ise kihutas tuhat nelja leeri tagasi ja laskis surnut rippudes mööda maad wankri järele lohistada. Leeris aga wiskas wõitja ta koerte ette. Kuid koerad heitsiwad armu endise wägewa Hektori pääle ning ei puutunud mitte temasse.
Achilles ja Priamus.6. Senni seisis Priamus walli pääl ja nägi oma silmaga, mis lagedikul sündis. Nutt ja hulumine täitis terwe linna: kõik kaebasiwad, kõik kisendasiwad, kõigil woolas silmawesi jõgena mööda põski maha. Priamus aga pani omale hulga kallid kingitusi walmis ja sõitis öösel Achillese juure ning palus oma poja surnukeha lunastusehinna eest kätte. Wana hallikene, nagu ta oli, heitis noore Achillese jalge ette põlwili, andis ta käele suud ning hüüdis: Priamuse kõne.„Mõtle oma isa pääle, wägew Achilles! Ta on wana kui mina, kaugel sinust. Kes teab, kuis ta käsi käib. Ehk on ta waenlaste keskel otse kui mina, ning ep ole päästjat. Aga üks waigistus on tal: temal elab wahwa poeg, kelle nimi kuulus on, keda ta koju ootab isamaale iluks ja oma wanadusele toeks. Kuid mina waene! Minu waigistus on wõetud! Minu wiiskümmend poega, kõik wägewad ja wahwad mehed, sõi sõjatuli; mu tugi ja mu silmatera langes sinu käe läbi! Tema eest, oma Hektori eest palun mina sind: anna ta luud mulle tagasi, et ma nad maha matan, ja wõta raha ning wara, nii palju kui su meelest hää on! Karda jumalaid, wägew Achilles, ning mõtle oma isa pääle, et talle mitte minu päewad kätte ei tule, kes ma tema käele suud annan, kes mu lapsed alla Hadesse saatis!“ See kõne läks Achillese südamesse: pisarad tuliwad tal silma, ta tõstis oma käega wanakese üles ja täitis ta palwe ning tegi 11 päewa pääle sõjariistade rahu. Nõnda lunastas Priamus oma poja luud ära ning wiis Trojasse. Hektori matus.Sääl kõlasiwad leinalaulud 9 päewa, 10. põletati surnu ära ja 11. ehitati talle mälestuse märk kalmu kaanele.
Wiimne wõitlemine.7. Jälle weeris werine waenuwanker: kuulsad kukkusiwad, wägewad langesiwad, nõdrad saiwad surma. Achilleski lõpetas oma elu Parise noole läbi. Kõik, kes weel elasiwad, oliwad wõitlemisest wäsinud ning waenust tüdinud: koju, koju, koju soowis iga süda ning hüüdis iga suu. Aga enne minekut katsuti „nõuu kaudu“ kätte saada, mis „jõuu kaudu“ korda ep olnud läinud. Odysseuse nõuu pääle tehti määratu Puuhobune.puuhobune[4]: selle sisse — sest ta oli õõnes — puges Odysseus ja temaga mitu teist südit meest. Teised aga lõhkusiwad leeri ära, süütasiwad puud ja poomid põlema ning purjutasiwad ära. Rõõm täitis Troja rahwa südamed, kui nad suitsu nägiwad, sest nüüd oli pääsmise tund tulnud. Waesed! Ei teadnud, mäherdune wiletsus neid waritses! Hobuse üle imestasiwad kõik ega teadnud, mis temaga teha. Sääl toodi roostikust üks Greeklane wälja ja päriti temalt otsust. Kawalkeel ei tahtnud ega tahtnud tunnistada. Aga wiimaks waletas ta Odysseuse õpetatud sõnad ette: ‚hobune olla jumalate wiha waigistamiseks walmis tehtud ja tema sees elada Troja õnn; kui teda linna sisse wiidaks, ei wõida Troja eluilmas langeda.‘ Rahwas uskus salaliku sõna ning suure waewaga weeti määratu loom suurest müürihaugust linna sisse. Ise nad sõiwad ja jõiwad ning oliwad rõõmsad. Troja ärawõtmine.Aga kuna kõik pidust wäsinud unehõlma suikusiwad, wõttis salalik salaukse suu hobuse küljes lahti, mehed ronisiwad wälja, wõtsiwad linna wärawad wallali ja hulgani tungisiwad teised sisse, kes aga silmakirjaks ära oliwad sõitnud. Greeklaste wõidurõõm ja õiskamine äratas Troja rahwa wiimist korda unest. Kohkudes kahmas see mõega, teine piigi, kolmas oda kätte, aga wastapanemine ei maksnud. Sest loites leekis linn, jõgena woolas weri, armu ei antud. Keda mõek ei kautanud, selle sõi tuleleek, kellele leek armu andis, sai pärisorjaks. Priamus langes Achillese poja mõega läbi, tema ja niisamuti Hektori abikaasa sattusiwad orjaikke alla. Üksi Äneas.waga Äneas pääsis oma meestega põgenema: kui juba leek katusel loitis ja mõegatöö enam midagi ei maksnud, wõttis ta oma isa kukile ja poja käe kõrwa ning põgenes põlewast linnast wälja. Kaua rändas ta ümber ning eksis sinna ja tänna, kunni ta wiimaks Italias uue isamaa leidis. Troja aga oli ja jäi waremiks.
§ 22. Eksisõidud koduteel: Odysseus.
Kojuminejad.1. Kuulus Troja oli langenud ning „püha Ilios“ põrmuks saanud. Greeka ülemad ja alamad, wanemad ja nooremad otsisiwad laewades aset ning sõitsiwad koju. Wähe neist aga jõudsiwad õnnelikult oma isamaale. Mitmed saiwad surma merelaenetes maru möllul, mitmed sõi waenlaste mõek, kui teel saaki läksiwad püüdma, mitmeid ootas õnnetus oma kodus. Õnnelikult koju jõudis Menelaos.Menelaos oma Helenaga ning elas edespidi rahul Sparta linnas. Agamemnon.Agamemnonit ootas õnnetu surm kodus ees: tema abikaasa Klytaimnestra oli tast ära taganenud ning teisele mehele läinud ja kui esimene mees koju tuli, tehti talle ots pääle. Kõige rohkem häda ja wiletsust pidi Odysseus.Odysseus kannatama, keda 10 aastat järgi mööda marust sinna ja tänna aeti, kunni wiimaks magades oma isamaale, Ithaka saarde jõudis ja sääl hõelust ja häädust omast majast leidis, hõeluse aga ära wõitis ning häädusel õnnelikult wiimse otsani rahus elas.
Eksitee.2. Trojast ära sõites oli Odysseusel 12 laewa. Aga keset merd tõusis kange maru ja ajas teda lotosööjate randa, kus nii magus rohi, lotos, kaswis, et Odysseusel tegemist oli oma mehi laewa tagasi wiia. Säält nad sõitsiwad edasi ning saiwad Thrinakia.Thrinakia saare ligi. Odysseus peitis laewad ühe wäikese saare sadamasse, ise aga läks ühe laewaga ja 12 mehega suurt saart waatama. Laew jäeti kaljude taha, ise astusiwad maale. Nemad jõudsiwad suurde koopasse, mis piima-anumaid, juustu korwa ja lamba sõnnikut täis oli. Waewalt oliwad nad sees, kui maapind jalge all põruma hakkas. Kole hiiglane, üks ainukene silm nina üle, astus koopa suhu ja kärgatas: „Wõerad, kes teie olete? Rööwlid wõi kaupmehed?“ Odysseus kostis kärmeste: „Oleme Greeklased. Tuleme wõidulipul Trojast, kelle kuulsad müürid meie maha kiskusime ning rahwa ära hukkasime. Sina aga karda jumalaid ning wõta meid auusaste wasta!“ „Kes on jumalad, et Polyphemus.Polyphemus neid peab kartma?“ hirwitas ühesilmaline oma nime ülemaks pidades, kui jumalate nime. Ise tõmbas kahe Greeklase jalust kinni ja wirutas nende pääluud nagu kutsikatel wasta kiwi puruks ja sõi nad siis toorelt ära. Odysseus oli kohe walmis oma mõegaga kohut mõistmas, aga õigel ajal nägi ta, et määratu kaljurünk uksehaugu kinni mattis, et wäljapääsmist loota ep olnud, kuid üksi kawaluse kaudu. Öö läks wangidel uneta mööda, aga ühesilmaline noorskas, et kaljuseinad wabisesiwad. Hommikul sõi ta jälle kaks meest ära, ajas lambakarja, keda ta õhtul oli sisse lasknud, jälle wälja, pani kiwi kõwaste koopa suu ette ning läks oma teed. Kuna ta ära oli, teritas Odysseus ühesilmalise tammenuia terawaks, paistis tules palawaks ning karastas külma piima sees kõwaks, siis aga mattis ta sõnniku alla. Kui Polyphemus koju tuli ja jälle kaks mehikest ära weristas, andis Odysseus talle lähkri täie wiina, mis ta laewast kingituseks oli kaasa toonud, ja ütles: „Joo ühesilmaline! Inimeseliha pääle maitseb wiin wäga hästi.“ Ühe lonksuga jõi metsik lähkri tühjaks. „Anna weel ja nimeta mulle oma nime, et ma sulle ka kingitust wõin anda!“ hüüdis jooja ja tühjendas teise ja kolmandama lähkri täie. Siis alles awaldas Odysseus oma nime: Ei Keegi.„„Ei Keegi“ on mu nimi. Nõnda mind hüüab isa ja ema, nõnda mind kutsub kõik maailm. Aga mis sina siis minule kingid?“ Joobnult hirwitas ühesilmaline: „Ei Keegi lähe kõige wiimati minu kõhtu! See on minu kingitus.“ Ise jäi raskeste magama. Odysseus aga paistis ruttu nuia terawa otsa tules palawaks ning wajutas noorskajalle ainsasse silma, et kees nagu wesi, kui kuum kiwi sisse kukub. Metsalise kombel möirates kargas ühesilmaline asemelt üles, püüdis wihaga kõiki alla neelata, aga pime silm ei seletanud üht ainustki leida. Teised ühesilmalised, kes ligimail elasiwad, jooksiwad koopa suu ette ning küsisiwad: „Mis sul wiga on, Polyphemus? Kas „keegi“ tahab Poseidoni poega ära tappa wõi?“ Aga huludes kostis teine: „„Ei Keegi“ tapa mind! „Ei Keegi“ tee mulle kurja!“ Teised kostsiwad: „Kui „keegi“ sulle kurja ei tee: miks sa siis kisendad?“ ja läksiwad ära sedamaid. Nüüd tuli teine raske katsetükk teha: kuda koopast wälja pääseda? Pääsmine.Odysseus sidus oinad pajuwäätidega kokku, ikka kolm ja kolm kõrwu, keskmise kõhu alla aga ühe seltsimehe. Ühesilmaline katsus käega, kui karja hommikul õue laskis, kas keegi mitte ratsa oina seljas wälja ei sõidaks. Aga kõhu alla ta ei katsunud. Kõik pääsiwad, kõige pärast ka Odysseus ise kõige tugewama jäära willust kinni hoides. Pea oliwad nad laewal ja rannast eemal. Sääl hüüdis Odysseus pilgates: „Kuule ühesilmaline! Kui keegi sult küsib, kuhu su silm jäänud? siis ütle: Odysseus, Ithaka peremees, põletas ta ära!“ Ägades kostis Polyphemus: „Siis on täide läinud, mis tark mulle muiste kuulutas! Aga mina pidasin seda Odysseust suuremaks kui ise olen ja mitte sääraseks kärblaseks.“ Wiskas weel määratu kaljurahnu laewale järele, mis aga eemalle kukkudes laewa terweks jättis.
Äolus.3. Siit ära sõites jõudsiwad nad ühe ujuwa saare ligi, kelle ümber kõrge müür oli ehitatud. Siin elas tuulejumal Äolus. Tema wõttis Odysseuse lahkeste wasta ning andis talle kingituseks tormid tuuled lähkriga kaasa, mis ta hoolega pidi hoidma, kunni koju jõuaks. Aga laewamehed wõtsiwad mõne päewa pärast prundi lähkri päält ära ja tuuled lendasiwad wälja. Maru kihutusel jõudsiwad jälle Äoluse saarde. Aga nüüd saadeti nad ruttu minema, ‚sest jumalate wiha olla nende pääl.‘ Seitse päewa tantsis laew laenetel, enne kui nad Lästrygonid.Lästrygonide randa jõudsiwad, kes 11 laewa ära põletasiwad ning hulga mehi maha lõiwad. Ühe ainsa laewaga pääsis Odysseus Kirke.Kirke saarde, kes wäga kawal nõid oli. Tema muutis warsti Odysseuse saadikud sigadeks ning röhkides jooksiwad nad oma wääriliste õnnetumate juure. Üks ainus, keda nõid ei silmanud, pääsis ning wiis kuningalle sõna. Troja häwitaja aga sundis mõegaga Kirket oma mehi jälle meesteks muutma. Terwe aasta puhkasiwad nad siin ning elasiwad rõõmu ja külluse keskel. Siis läksiwad uueste teele, kui Kirke õpetust hoolega oliwad tähele pannud.
Sirenid.4. Wara hommikul sõitsiwad nad Kirke saarelt ära. Wasta õhtut aga jõudsiwad juba Sirenide saarele: need neiud laulsiwad nii mahedaste, et kõik, kes seda kuulsiwad, sinna läksiwad ja sinna jäiwad, kunni kehast muud järele ei jäänud, kui paljad luud, nagu suur luuwirn tunnistas. Odysseus köitis oma meestel kõrwad wahaga kinni, iseennast aga laskis ta kolme kütkega masti külge siduda. Küll oli kena kuulda, kuda Sirenid Odysseuse tegudest ja Troja linna häwitamisest laulsiwad, ja ta oleks hääl meelel nende juure läinud, kui aga oleks kütketest pääsenud. Oli see häda oht mööda, ootas uus ukse ees. Paremat kät neelas kole Skylla ja Charybdis.Charybdis wet alla, et laew kõige täiega ta kurku oleks langenud, kui mitte sõudjad teda kõigest wäest pahemat kät ep oleks juhtinud. Aga sääl waritses kuuepääga Skylla kõrge koopa sees ning iga pää napsas ühe mehe laewast ära ning neelas alla. Teised pääsiwad eluga eemalle. Aga omaks õnnetuseks läksiwad nad Thrinakia.Thrinakia saarel ida küljes maale ning tapsiwad, kuna Odysseus magas, päewajumala Heliose härgi ning sõiwad nende liha. See oli nende surm. Sest pea pööris tuul päri, laew läks merele; maru hakkas siis äkitselt möllama ning pikne lõhkus laewa puruks. Kõik uppusiwad ning üksi Odysseus pääsis laewa riismetel ujudes 9 päewa pärast Ogygia saarele, kus näkk Kalypso.Kalypso elas. See pidas Odysseust 7 aastat oma juures ega lasknud teda mitte enne ära, kui Hermes kojumineku käsku tõi. Odysseus tegi omale parwe ning sõudis koju poole. Juba paistis üks kodumaa saar tema silma, kui jälle torm tõusis ning parwe ära lõhkus. Wete woog aga wiis Odysseuse Phäakid.Phäakite randa kuiwale. Nende kuningas wõttis teda lahkeste wasta ning saatis ta toreda laewaga ning rohkete kingitustega koju. Odysseus magas parajaste, kui laew Ithaka sadamasse jõudis: laewamehed tõstsiwad ta kaldalle, ladusiwad kingitused kahele poole hunnikusse ning sõitsiwad ära. Aga koju nad ei saanudgi: merejumal Poseidon muutis laewa kaljuks selle eest, et ta Odysseust oli kannud, keda tema wihkas, et ta Polyphemuse oli pimedaks teinud.
Kodumaal.5. Senni oli Ithakas mõnda sündinud, mis Odysseus ei teadnud mõteldagi. Sest Ithaka mehed pidasiwad teda ammu Hadese kodanikuks ja 30 nende seast tuliwad iga päew Odysseuse majasse kokku, sõiwad, jõiwad, priiskasiwad kadunud peremehe kulu pääl alati pooleni ööni. Nemad nimetasiwad endid „kosilasteks“ ning igaüks tahtis Odysseuse abikaasat Penelope.Penelopet ära wõtta ja ise kuningaks saada. Aga truu naene ei suutnud oma meest unustada ja katsus igal wiisil kosilaste püüdmisi tühjaks teha. Kuid juba nad oliwad ta kawalust märkanud nmg nõudsiwad suurel tuhinal otsust. Penelope tõutas teisel hommikul otsust anda, keda ta nende seast wälja walinud. Selsamal päewal aga jõudis Odysseus koju.
Kojuminek.6. Unest üles ärgates ei tunnud Odysseus mitte oma isamaad, enne kui Pallas Athene tuli ja talle ära seletas, kus ta oli ja mis sääl oli, ning õpetust andis, kuda ta hõelusest jagu saaks. Sandi näul, kerjakott kaelas, tuli ta oma majasse, kus kosilased parajaste praelauas istusiwad. Keegi ei tunnud teda, waid kõik pidasiwad teda kerjajaks. Telemachus.Telemachus, Odysseuse poeg, tõi sandile laua ja istme ning toitu; ka kosilased andsiwad igaüks talle midagi pauna pista; üksi kaks kõige ülemat ei annud, waid teine wiskas talle pingiga mööda õla, teine lehmajalaga mööda silmi. Kerjaja kannatas wagusi ja ootas hommist hommikut, kus otsus aru teeks. Hommik ilmus, Penelope tuli ambu ja nooltega ning ütles: Noolelaskmine.„Kes mu kadunud mehe ambuga suudab noolt 12 teine teise taga seiswast kirwesilmast läbi lasta, sellele ma lähen: see on mu otsus!“ Kõik katsusiwad, keegi ei suutnud wibu winnagi tõmmata, saadik siis 12 kirwesilmast noolt läbi lasta. „Aga andke ambu minu kätte!“ hüüdis sant ukse suust. Kõik naersiwad ja pilkasiwad, aga Telemachus andis ambu talle kõigi nooltega. Nagu tuul wuhises nool 12 kirwesilmast läbi. Kõik jäiwad imeks pannes wahtima. Aga juba selsamal silmapilgul lendas nool selle rindu, kes ta õla pingiga oli haawanud. Kohus.Ja äikese häälel ähwardas Odysseus kerjaja hilpa seljast wisates: „Wõi teie koerad arwasite, et mina enam koju ei tulegi ja raiskasite ja priiskasite ja pillasite minu wara ja waewasite minu truud abikaasat 3 aastat! Nüüd olete kõik kaela kohtu all!“ Kibe wõitlemine algas, aga wõit jäi Odysseuse kätte, kosilased kõik saiwad surma. Nii kui kohus mõistetud ning otsus täidetud oli, laskis Odysseus tua ära kasida ning puhastada ja werehaisu weewliga ära lämmatada, et kõik oli nagu 20 aasta eest. Siis laskis ta oma abikaasa Penelope sinna kutsuda, kes wõitlemise ajal magusaste oli maganud, ega midagi sest ei teadnud, mis sündinud. Jällenägemine.Kes aga jõuab ta rõõmu ja imestust ära rääkida, kui ta nüüd korraga oma alati oodetud ja ikka ilmuma loodetud, aga ammu kadunuks peetud meest terwelt oma silma ees nägi seiswat! Pikk oli lahkumise päew olnud, kaua kojutulek wiibinud, aga jällenägemise rõõm unustas kõik minewiku mured ja hädad.