— 19 —
toob soolast, isa toob süüa!“ Mine siis tühja pütiga ja wahi neile silmadesse! — Aga ega ma sedagi muidu saanud — pean kaupmehele luudasid tegema. Oi äh, oi äh, küll on rasked ajad!“
Ta jäi wait. Nad kõndisiwad tummalt ja nukralt ning maha wahtiwate silmadega teineteise kõrwal edasi. Mihkli harw habeme-kõrs suu ümber ja lõua otsas oli härmas, ta wana, määrdunud, ilma riideta kasukas kobises käiste ja silgupüti wastu ja sõre lumi tolmas kui püülijahu ta pastlate all. Järsku, nagu tuleks hirmus õnnetus uuel wõimul talle meelde, purtsasiwad pisarad ta silmadest, weeresiwad ja weeresiwad, ja mehike ise kobas parema käega kasuka taskuid, ikka weel kadunud punga otsides, ilma sellest mingit kasu lootmata. Ta tatsutas ka neidgi taskuid kasuka all, kuhu ta rahapunga meelega ei olnud pistnud, nagu ta selgesti teadis. Kui kõik asjataks jäi, ohkas ta ainult raskest rinnast.
Saan saani järele sõitis waheajal popsidest mõõda. Et tee wäga han-
