Mine sisu juurde

Lehekülg:Kogutud teosed V–VI Liiv 1935.djvu/83

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

koguni vali? Ta on ju haritud naisterahvas, õnnetu, võla all — ei, ma ei taha mõelda, — ja Arnold keeras jälle uuele küljele. Ja mina ähvardan teda oksjoniga, kutsun teda teotavalt köögitüdrukuks, — miks ma nüüd jälle mõtlesin! — Ja Arnold ei saanud magama jääda, sellepärast hakkas ta oma paturegistrit harutama ja kaaluma, ehk vast mõnda kergitust saada, nimelt, kas oli vaja kätte maksa. Oli! mõtles Arnold, sest vaata: mina aitasin neid enne mõnigi kord sääl mererannas; ma kandsin teda kätel, andsin temale esimest õpetust; siis palusin ma kaks korda tema südant, — ta põlgas mind; siis kutsusin ma teda korra tantsima, pidul, — ta ei tulnud. Siis palusin teda — Arnold, mis sa kõik oled ära teinud! — teda põlvili, kui ta kiriku oli minemas, aga ta ajas mind — mäherdune häbi mehele — välja! Nagu oleks see kuivetanud gümnaasiumi koolmeister kõik, mina mitte midagi — jah, mul oli küll nüüd õigus ütelda: tule mulle köögitüdrukuks! Miks ta mind ei armastanud? Arnold hakkas naerma: Arnold, sa oled esimene eesel! Miks ta ei armastanud — sellepärast, et ta ei armastanud — ahaa — et — et ta teist armastas, et mina teda armastasin, et — et — et — et teist armastatakse, teist mitte; et armastus sundida ei lase, et — Arnold, sa ikka suurem eesel oled, pääle selle veel tige, toores ja kättemaksmishimuline; et sa sugugi nii tubli mees ei ole, nagu arvatakse ja ise enne arvasid, et — sa päris narr oled! Ja Arnold kahetses tõesti. Oi tegu! — Mõte oli piinlik Ta oli mõtte vangis. Mis sest enam inõelda, mis muuta ei või, — siin tuli Arnoldi


82