Mine sisu juurde

Lehekülg:Kogutud teosed V–VI Liiv 1935.djvu/17

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
30. mail 1888.

Veel ikka ei saa mu töö kroonitud, veel ikka ei tunne meie kirjamehed ära, missugune pärl nende seas varjul on. Hing, looda ja kannata. Ükskord hõiskad seda rohkem.

1. juunil 1888.

Sagedasti kahetsen ma värskest rohust mööda tulles, et ma mitte härg ei ole. Mul ei ole enam pesu ega vesti, saapadki on panti pandud. Homme ähvardab mind majaperemees välja visata, kui ma kahe kuu üüri ära ei maksa. Aga just selle tõttu kirjutasin ma eile oma näitemängu kõige ilusama koha.

20. augustil.

Mis olen ma kõik vahepääl kannatanud? Eilsest saadik elan ühe juudi vanamoori kuuris. Teises seinas on ta kits kinni, teise ääres on minu kirjutuslaud ja mina. Raamatukogu on ühes lagunud ämbris.

5. dets.

Vahepääl olin ma suureks mõttetargaks saanud. Üks aasta võib aga hirmus palju inimest muuta; ta hakkab elu hoopis tõetundja silmaga vaatama. Mis on elu? Mis on tõde? Ah mis kenad küsimused, õige tõesti. Vagunitäied raamatuid on selle üle kirjutatud, asja lõpp — igal mehel ise tõde. Ma tahan õige ise need suured küsimused ära seletada. Elu on häda ja viletsus, viletsus ja häda ja igaüks, kes seda ära tunneb, on ju luuletaja ning tõde on — tõde. Ja nüüd algan ma uusi mõtteteaduse põhilauseid kirja panema. Aristotelese,


16