Waba Maa/1936/02/07/Ameeriklase häda Liiwi „rahwa usundiga“
| ||||||
Wiedemanni sõnaraamatuga arvatavat liivi keelt lugema.
Eesti ülikoolil on küllaltki tegemist olnud eesti kultuuri tutvustamisega välismail. Ja mõnigi kord pole see sugugi kerge.
Ent kõigele sellele lisaks peab nüüd Tartu hakkama ka veel seletama välismaale, milline on see õige praegune eesti keel ja mille poolest see erineb endisest eesti keelest ning lõppeks liivi keelest.
Juhtus Ameerikas, et üks sealseid professoreid oli kuskilt kätte saanud dr. Oskar Looritsa “Liivi rahva usundi”. Liivi rahvas? Pole seni kuulnudki. Mis rahvas see niisugune on ja kus kohal see asub? Ja tema usund? See hakkas võõrast kaugemaa professorit huvitama. Olles veendunud, et tal on tegemist liivikeelse teosega, hakkas teadlane Ameerika raamatukogudest otsima liivi keele sõnaraamatut. Ent professori enese sõnade järele
ta pole leidnud kogu Ameeerika raamatukogudest liivi sõnastikku.
Hiigla otsimistöö järele oli lõppeks puutunud pihku mingisugune hiiglapaks Eesti-Saksa sõnaraamat, kellegi Wiedemanni koostatud. Professor, lehitsedes seda, märkas varsti oma üllatuseks, et rohkest eestikeelseid sõnu on samamõistelised ka liivi keeles. Ja ameeriklane oli üllatatud, kuivõrd lähedane oli liivi keelele eesti keel. Terve “Liivi rahva usundi” ta võis peaaegu Wiedemanni sõnastiku abil ära lugeda. Vahe kahe keele vahel oli küll tunduv ja mitmed sõnad jäid selgusetuks, ent lähesus oli siiski ka üllatav. Oma üllatuse väljapuistamiseks kirjutas teadusemees lõppeks kirja dr. Looritsale Tartu, avaldades oma imestust, kuidas kaks keelt nii lähedased võivad olla, ühtlasi jäädes dr. O. Looritsalt ootama vastust selle ülihuvitava nähte kohta. Nüüd oli imetluse järg omakorda dr. O. Looritsa käes, kes siis ka ookeanitagusele teadusevennale selgeks tegi, et tema, s. o. dr. O. Looritsa
”Liivi rahva usund” polegi kirjutatud liivi, vaid päris eht eesti keeles.
Professor on eesti keele sõnastiku abil lugenud eestikeelset raamatut. Et “aga siiski vahe kahe keele vahel oli tunduv ja mitmed sõnad jäid professorile selgusetuks”, on seletatav sellega, et Wiedemannis leiame endise eesti keele, “Liivi rahva usundis” aga praeguse, riikliku iseseisvuse aegse eesti keele, mis tõepoolest võib tunduvalt minna lahku endisest eesti keelest. Seega on meil uus selgitusmure teiste selgitusmurede kõrval jälle juures. Peame hakkama välismaalastele selgitama, millist keelt me käesoleval silmapilgul kõneleme.