Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Aadel
| Eesti Entsüklopeedia | A–Aadlimarssal | Aadel |
| Vaata ka artiklit „Aadel” Vikipeedias. |
Aadel, kõrgeimalt väärtustatud seisusi inim-ühiskonnas. A. on tekkinud suguaadlina ühenduses riikliku korra tekkimisega kõikjal peale despootiliste riikide ja India kastiühiskonna. Pealikute (vanemate) võimu tugevnemisel ja päritavaks muutumisel eraldusid nende sugukonnad lihtvabade (←) hulgast õilisvabadena (←) ja moodustasid a-iseisuse. Antiikaja linnriiklik kord ei olnud a-i arenemiseks kuigi soodus. A. on seal tuntud aristokraatide, patriitside, optimaatide jne. seisusena. Kesk- ja uuel ajal võib a-i arenemises eraldada tähtsaimana järgmisi arenemisastmeid: läänia., absolutismi aja privilegeeritud a. ja demokraatliku klassikorra a. Lääninduse vähese arenemise tõttu puudus Põhja- ja Ida-Euroopas üldiselt läänia-i aste. Kuningavõimu kasvamisega varasel keskajal kujunes sugua-i kõrval ratsasõdureina ja ametnikena teotsevaist lihtvabadest ja ministeriaalidest (←) teenistus-a. Mõlemad a-i rühmitised liitusid feodalismi ajastul elukutseliseks rüütliseisuseks (←), mille kujunemiseks on otsustavalt kaasa mõjunud ühesugune kasvatus, eluviis ja mõisa- (←), kohtu- (←), pärushärruse- (←) ja mõnede muude riiklikkude õigustega seotud läänivaldus. Absolutismi ajastul kujunes a. kõrgeimaks seisuseks. Kaotades feodalismi ajastul saavutatud riiklikud õigused, säilitas a. mõisahärruse ja osalisel määral ka pärus- ja kohtuhärruse ning omandas kuningailt laialdasi eesõigusi sinekuuridele (←) ja kõrgemaile ameteile hoovi-, kiriku-, sõjaväeteenistuses ja diplomaatias. A. jagunes kõrg- ja alam-a-ks, kusjuures vahetegemise aluseks oli läänindusaegne otseste riigivasallide eraldamine allvasallidest ja hilisemal ajal eriliste kõrg-a-i-tiitlite (←) annetamine üksikuile a-iperekonnile. Vanale sünni-a-le, mille koosseisu tollest ajast valitsejate poolt täiendati a-iürikute annetamise teel päritava üriku- (mantli) a-i ja eluaegse isikliku a-i näol, tekkis kardetav vastane kodanluses. Alates Suurest Prantsuse revolutsioonist õnnestus kodanlusel tekkiva demokraatliku riigi ja ühiskonna abil kaotada a-i eesõigused. Maailmasõjale järgnenud revolutsioonide ajal kaotati a-iseisus enamikus Euroopa riikides. Teatavate väheste au- ja eesõigustega seisusena on a. käesoleval ajal säilinud Inglismaal ja Rootsis. Kardetavamaks kui eesõiguste kaotamine on a-le saanud moodsa klassikorra tekkimisega toimunud varanduse asetumine põlvnemise ja elukutse asemele ühiskondliku korra alusena, sest majanduslikult jõukuselt ületas kodanlus teda juba XIX s. A. on muutumas XIX s-st alates suurmaapidajate klassiks ja revolutsioonilise maareformi (←) maades (Venemaa, rajariigid jt.) on ta isegi sellisena kaotanud oma loomuliku aluse. Riikides, kus a-i suurmaapidamine säilinud, ei ole a., olgugi et talle omane suur kohanemisvõime, suutnud tagasi võita kaotatud ühiskondlikku seisukohta. ― Baltimaal moodustusid XIII s. siia asunud rüütlid peam. ministeriaalidest, XVI s. ühes vasallidega kujundades alam-a-i. Selle hulgas põlvnesid üksikud suguvõsad ka kohalikkude pärisrahvaste vanemaist. Kõrg-a-t esindasid meil ainult maahärrad ― piiskopid ja ordumeister, kuuludes Püha Rooma riigi riigipäeva. Kui aja jooksul sõjaväeteenistuse-kohustus muutus maksuks, muutus ka a. kinnisvara-a-ks. Eestis kasvasid a-i eesõigused Vene ajal ja XVIII s. keskel seati sisse a-i nimistud e. a-i matriklid (←), millesse kantud perekonnad kujundasid immatrikuleeritud a-i. Viimasest erines teenistus-a., kuhu kuulusid isikud, kes Vene riigi sõjaväe- või tsiviilteenistuses olid tõusnud teatud auastmeni. ― Uute maaomavalitsusasutiste sisseseadmisega ja Vene Ajutise Valitsuse määruste põhjal kaotas a. Liivi- ja Eestimaal juba 1917. a. oma senised poliitilised ja kommunaalsed eesõigused. Seisusliku korporatsioonina likvideeriti a. Balti riikides Eesti ja Läti parlamendi vastavate seadustega 1920. a.